Aga teisel päeval vurasime Helsingöri, et väisata meremuuseumi, mis ca kaks aastat tagasi sai endale uue hoone. Õigem oleks muidugi öelda, et uue keldri, sest terve hoone asub maa all ühe vana laevaremondiks mõeldud kuivdokki ümber. Hoone on saanud tohutult palju arhitektuuriauhindu ja oli sel aastal ka Euroopa Muuseumide Aastaauhinna finalist, kuid ühtegi preemiat ei pälvinud.
Pildi ülempoolses vasakapoolses nurgas on näha ka Kronborgi loss, kus muuseum varem asus. Tegemist on kuulsa Hamleti lossiga ja nii juhtuski, et meremuusi lugu ja huvid ei mahtunud päris hästi Shakespear'i kangelase lukku. Nii ei jäänudki meremuuseumil muud üle, kui leida endale uus kodu. Ja peab tõesti tunnistama, et see on neil hullult hästi õnnestunud.
Kuna me olime grupp erialaprofessionaale, saime endale giidi, kes ei teinud lihtsalt ülevaadet Taanist kui mereriigist, vaid jagas väga palju infot näituse koostamise taga olnud ideede ja mõtete kohta. Näituse peamiseks ideeks oli "lugude jutustamine", mitte lihtsalt esemete ja fotode eksponeerimine. See on muidugi pea kõigi täna avatavate või uuendatavate muuseumide püüdeks, mille ümber terve näitus on punutud. Ühe mõtte tahaks ma meie teejuhi jutust kohe rasvaste tähtedega kirjutatuna välja tuua. Muuseumide arhiivid ja kogud ei ole tolmused kohas, kus istuvad ainult uurijad ja teadlased -- need on kohad, kus endisaegsed inimesed elavad. Just, kas enam paremini saakski seda sõnastada. Kui ei oleks neid arhiive, kus meie eelkäijad elavad, ei saaks me ka neist lugusid rääkida.
Tundub, et sellel näitusel olid koostajad ehk teadlased ja kujundajad toimetanud täielikus teineteisemõistmises, sest terve kujundus toetas teemat, millest parajasti pajatati. Näitus oli jagatud kaheksaks osaks, alates üldisest väga emotisonaalsest sissejuhatusest mere ja merelolijate teemasse ning lõpetades sellega, kuidas tänu merd mõõtvatele kaubalevadele on terve maailm meie igapäevases ostukorvis. Iga näituseosa kujundus lähtus sellest, mida parasjagu jutustati. Nt meremeeste elust rääkiv oli paigutatud justkui illuminaatoritesse, sadamatest rääkiv kastidesse ja konteineritesse, kaubanduses rääkivaid vitriine ümbritsesid peamised laevadega liigutatavad kaubaartiklid jne.
Kõik laevamudelid, mida meremuuseumid tavaliselt pilgeni täis on, olid samuti eksponeeritud ebatavaliselt. Erinevate mudelite puhul olid vitriinide alumised osad täidetud selle lastiga, mida need laevad vedasid, sest meredel ei sõidetud ju selleks, et laevu ringi liigutada, vaid ikka selleks, erinevaid kaupu (olgu selleks siis tee, vürtsid, hülgerasv, nafta või inimesed) ühest kohast teise toimetada Või siis see, kuidas maailmasõdades uppunud laevade makettid olid eksponeeritud juba tugevasti kreenis olles, justkui teel merepõhja poole. Navigatsioonist rääkides, mis on üks väga olulisi teemasid meresõidu juures, näidati ohtralt igasugu mõõteriistu, kuid räägiti ka lugu sellest, mis juhtub siis, kui midagi läheb viltu. Selle ilmestamiseks oli üks (siiani) jäädavalt kadunud laevamakett paigutatud justkui mere põhja, mis siis reaalses ekspositsioonis tähendas klaaspõranda all lebavat laeva.
Nojah, nüüd tekib kindlasti küsimus, et mis siin gurmeega tegemist on. Kas kuskil on köök, kus pakutakse kulinaarseid gurmee elamusi? Tegemist on metafooriga, mis võrdleb tänast muuseumi ekspositsiooni gurmeerestoraniga. Nagu vähegi usinam muuseumikülastaja tähele on pannud, siis tänapäeva muuseumide näitused on eksponaatide mõttes pigem üsna hõredad. See-eest aga hästi valitud ja peenelt serveeritud. Tänane hea muuseum ongi nagu kallis restoran, kus saab maista vaid parimat, nautida ja tekitada endas isu rohkema järele. Igatahes Taanis reisides julgen soovitada väikest serveeringut Taani Meremuuseumis.
Kõik jutt jumalaõige.
VastaKustuta