Lähenesime kella ühe paiku sihtkohale, milleks olime GPS-is märkinud lõbupargi parkla. Leidsime end selle peale suurelt maantee ehituselt ja mingit parklat küll ei paistnud. Ei jäänudki muud üle, kui järgida vanamoodsaid teeviitasid ja sõita nende järgi. Saime parklad kätte, kuid meie õnnetuseks olid need pilgeni täis. Meile pisteti pihku paberilipakas, mille abil pidime sõitma Hämppi nimelisse parkimismajja, kuhu oli organiseeritud soodushinnaga parkimine ja sealt bussitransport lõbustusparki. See oli kõik tore, kuid kaotasime sellega umbes tund aega väärtuslikku lustiaega. Aga lõpuks olime siiski õnnelikult saanud käe ümber paelad, mis tagasid meile kõigi atraktsioonide kasutamise. Mis siis muud, kui oli aeg alustada lustimisega.
6-aastane märkas üsna kohe Angry Birdsi kirju ja tegelasi. Nii pidimegi esmalt seadma sammud sinnapoole. Seal oli hiiglaslik mängumaa ja erinevaid teemakarusselle, mis olidki just parajaks sissejuhatuseks tõsisematele katsumustele. Kuigi paljudel atraktsioonidel olid pikkuse alampiirid, siis õnneks polnud kehtestatud ülempiire ei pikkusele ega kaalule ja nii olid lapsevanemad teretulnud ka kõigile rahulikumatele tiirutajatele.
Seega alustasime rahulikumalt, et tasapisi liikuda hullemate kihutajate poole. Ise lootsin, et võtan julguse kokku ja kihutan esimest korda Ameerika mägedel, sest siiani on see veel tegemata. Alustasime lapse tungival soovil Angry Birdsi teemapargi arbuusiraudteel ja pean ausalt tunnistama, et pärast seda minu ind rauges, sest see loksutas juba üsna parajalt ja tunne oli üsna ebamugav.
Aga alla ei sobinud anda ja siirdusime aga järjest vingematesse seiklustesse. Kõik nö Ameerika mägede tüüpi üles-alla kihutajad. Alustuseks mootorrattad, siis koprajõel paadisõit, mis oli muidu üsna leebeke, kuid lõpetuseks kihutasime suure hooga mäest alla ja plärtsatasime vette. Lisaboonusena saime üsna märjaks. Õnneks oli soe suvepäev.
Soov Ameerika mägedele kihutama minna hakkas minust järjest kaugemale libisema. Aga päris alla ma siiski veel ei andnud ja proovisin minivarianti, kus "reisijad" kinnitati kõhuli kapslisse ja kihutamine algas -- ikka üles alla ja vahepeal suure hooga selja peale keerates. Oli ikka natuke kole küll, kuid samas sai see kõik üsna kiiresti läbi ja suurt hirmu ei jõudnud veel tundma hakatagi.
See viimane oli juba nii tõsine asi, et alla 140 cm pikkusi tegelasi sinna ei lubatud. Võtsime vahele mõne lihtsama kõigutaja ja keerutaja, kuhu ka laps peale sai. Aga siis tuli saatusele silma vaadata. Kas nüüd või mitte iialgi. Kui ma nüüd sinna Ameerika mägedele ei lähe, siis ei tee ma seda ilmselt kunagi. Laps innustas ka: emme võta end kokku, sa saad ju hakkama, sa pead seda tegema. Ei sobinud lapsele pettumust valmistada ja oma nõrkust näidata. Laps siirdus turvalisele Angry Birdsi mängumaale ja suured seadsid sammud tõelise katsumuse poole. Silt ütles, et raja pikkus on 700 m ja kiirus ulatub kuni 70 km tunnis. Korraks nagu võttis jahedaks. Aga ei, lasime end koos teiste hulludega kinnitada "vagunise" ja sõit võis alata.
Kisasin mis jaksasin, sest kisamata ei saanud jätta. See oli justkui iseeneslik ja hiljem tundus, et see muutis hirmu väiskemaks. Kurk oli valus ja häälepaelad kähedad veel päris mitu tundi hiljemgi. Samas lõppes seegi sõit kiiresti ja kuidagi ootamatult. Siiski teisele ringile ei läinud, las jääb midagi ka järgmiseks korraks.
Kui päeva lõpetuseks lapselt küsisime, mis talle kõige rohke meeldis, siis võitjaks osutusid ikkagi kõik Angry Birdsiga seotud asjad ja üllatus-üllatus, täiesti vanamoodne klassikaline karussell. Suurte jaoks oli muidugi tipp-hetkeks maa ja taeva vahel kihutamine 70 km tunnikiirusega. Kas plaanime järgmisel suvel veel minna? Kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar