Laste paradiis Tropical Islands, ikka Berliini lähistel

Kuigi ma olen oma arust reklaamidele täiesti imuunne ja enamasti neid tähele ei pane, siis seekordse Berliini reisi kavasse on mahtunud lausa kaks tegevust, mis kuskilt loetud-nähtud reklaami põhjal kavasse võetud. Mustafa Kebabist oli juba eelmises loos juttu. Päris täpselt ei mäleta, kust ma kevadel nägin reklaami selle kohta, mida lastega Berliini reisides peaks kavasse võtma, aga arvan, et see saabus mõnelt reisifirmalt nt Facebooki lehele. Vahet ei ole tegelikult. Igal juhul jäi sealt silma, et Berliini lähistel on veepark nimega Tropical Islands.

Saigi nende koduleht lahti võetud ja kindlaks tehtud, et asi asub Belriinist 60 km kaugusel ja kord tunnis sõidab sinna suunda rong. Tuvastasime ka, et koht pakub erinevaid ööbimisvõimalusi küll hotellitoas, küll kämpinguplatsil ja lõpeks ka vihmametsa telgis. Otsustasime viimase kasuks, sest tundus lihtsalt põnev. Tegime internetis broneeringu ja olime seikluseks valmis.

Berliinist ostsime rongipileti Brandi jaama, mis täiskasvanule maksis 8.40 ja lapsele alates kuuest aastast 6.80. Tagasisõidul luiskasime 6-aastase viieseks ja sõit oli talle tasuta. Tunnikese pärast olime Brandi jaamas, kust meid tasuta buss peale korjas ja oligi ees viimane lõik sihtmärgini. Peagi leidsimegi end sõitmas millelgi, mis meenutas väga Tartus olevat Raadi sõjaväe lennuvälja. Kahjuks keegi meile selle kohta infot ei jaganud, millega algselt tegu on. Aga nagu ikka, internetist leiab abi. Tegemist on siis maa-alaga, kuhu algselt Natsi-Saksamaa rajas sõjaväe lennuvälja. Alates 1945. aastast kuni 1992. aastani oli see lennuväli Nõukogude Liidu baasiks. Seejärel proovis üks kompanii seal ehitada transpordilennukeid ja rajaski selle tarvis hiigelsuure angaari. Firma läks aga 2002. aastal pankrotti, angaar koos 500 hektari ümbritseva maa-alaga müüdi Malaisia kompaniile, kes rajaski veepargi nimega Tropical Islands. Väljast vaadates näeb see välja kui hiigelsuur angaar keset tühja välja. Ausalt öeldes ei jõudnud nii kaugele kõndida, et terve angaar korralikult kaadrisse mahuks. Seega on see ikka päris pirakas.

Sööstsime siis lõbustustele. Randu oli kahte sorti: laguun ja lõunameri. Lapsed ja lapsemeelsed kilkasid vees, "soliidsemad" peesitasid rannatoolidel, lugesid raamatut, surfasid netis ja tripmasid õlut või koteile.

Kuna meil oli sissepääs ka saunadesse, siis loomulikult pidima ka neid väisama. Peab tunnistama, et 6-aastane on saunades küll üsna tüsilikuks takistuseks. Ei jätku tal kannatust seal kuumuses passida. Aga ka meid üllatas see saunade värk natuke. Tegemist oli nö unisex saunadega, kuhu kõik sisenevad alasti. Täpselt kokku ei lugenud, aga erinevat sorti saunu on vast umbes 8-10, lisaks mõned mullivannid, kuhu samuti paljalt sisse sulpsatakse. Pilte kahjuks sellest veepargi osast lisada ei saa, kuna seal oli pildistamine keelatud. Ei hakanud sel puhul reegleid eirama. Ja ausalt öeldes mingil hetkel tundus see reegel ka mõistlik, kui nägime seal üsna tõmmupealisi teismelisi poisse ringi kilkamas, endal püksid jalas, kuid silmad uudishimulikult ringi piilumas.

Meie ööbimine toimus vihmametsa telgis. Olime põnevil, mida see võiks tähendada. Saime 4-kohalise telgi telkimisalal kupli sees. Liiv laiutas ümber telkide ja kuumus üle telkide, nagu meile kohe ilmnes. Tegelikult see väga ei häirinud. Telgis sees olid korralikud madratsid koos voodiriietega ja öösel valitses täielik vaikus, mis heale ööunele mõjus igati soodsalt. Teinekord on odav hostel märksa kärarikkam.

 

Hommikul ootas meid hommikusöök rootsi lauas koos igasugu hõrgutistega. Mis peamine, peekon ja muna olid olemas (valida sai lausa munahüübe ja härjasilmade vahel). Lisaks kõik muu, mis ühe korraliku rootsi laua hommikusöögi juurde kuulub.

Pakett, mis sisaldas kolmele inimesele veepargi ja saunamaailma piletit, ööbimist 4-kohalises telgis ja hommikusööki rikkalikus rootsi lauas, maksis 190 eurot. Selle raha eest võis keskusesse siseneda ühel hommikul, lustida seal terve päeva, magada öö telgis, süüa end hommikul ogaraks ja lustida veel terve järgmise päeva. Meie lahkusime siiski teise päeva lõunal, sest ka Berliinis oli vaja veel ringi vaadata. Kokkuvõteks võiks öelda, et see oli justkui vaese inimese sõit üheks ööks lõunamere saartele.