Alustuseks sobib ilmselt kirjutada kohustuslikest ajaloolistest objektidest, mis Berliinis ära tuleb vaadata. Meie alustasime Checkpoint Charlie juurest.
Meile, kes me Nõukogude Liidus üles kasvanud, pole just vaja seletada, mida kinnine piir tähendab. Ja seda nii reaalses füüsilises kui mõttevabaduse tähenduses. Aga katsu sa seda seletada ühele 6-aastasele. Suhteliselt keeruline. Kuna oleme varem käinud Gruusias Stalini muuseumis ja see mees ongi kurjuse sümbol, siis tuli tema jälle mängu tuua ja väga lihtsal moel ajalugu seletada. Aga miks Saksamaa alustas 2 korda sõda ja kaotas mõlemal korral? Kas tal olid nii viletsad relvad? Oijah, peab vist natuke veel kasvama.
Aga Charlie juures sai raha eest "Ameerika sõduritega" pilti teha ja seda võimalust kasutati ka päris ohtralt. Meie sellist vajadust ei tundnud. Aga kõhe tunne tuli küll peale, kui mõtlesin, et veel 30 aastat tagasi oli kaheks jagatud Euroopa reaalsus, mille lõppemist me keegi ei aimanud. Õnneks tegi ajalugu teised käigud ja Checkpoint Charliest on saanud lõbustusobjekt turistidele.
Järgmine objekt meie teel oli Riigipäeva hoone. Võtsime ette jalgsirännaku Charlie juurest, mis võttis aega umbes pool tundi, kui minna 6-aastase tempos. Teepealses toidupoes tankisime joogivarusid ja et siht ei muutuks häguseks, siis soetasime ka limonaadi "Carpe diem" ja loomulikult õlle, sest Saksamaal oleks ilma imelik.
Riigipäeva hoonesse olime oma külastuse juba paar nädalat tagasi ette registreerinud, nii et meil tuli läbida ainult turvakontroll. Ma ei tea, kas sinna elava järjekorra alusel üldse saab, sest meie ümber vehkisid kõik eelregistreerimispaberitega. Samas oli muidugi väga mugav, et ei pidanud elavas järjekorras seisma, sest kes meist ei mäletaks Ermitaaži juures järjekorratamist või siis lähemast minevikust meenub mulle umbes tunnine ootamine, et saada sisse Amsterdami Rjksmuseumi.
Üles vaateplatvormile jõudes nägime, et Makarov Astrahanist (kirjutatud loomulikult kirillitsas) on juba enne meid seal olnud. Ei julge mõeldagi, mis ajal see kiri kirjutatud on ja mida see Makarov Saksa Riigipäeva hoones toimetamas oli. Vaevalt ta meiesugune turist oli.
Õnneks lehvis riigipäeva hoonel siiski Saksa trikoloor, mitte ühevärviline punane palakas, nagu kunagi 70 aastat tagasi. Seega võisime end mõnusalt tunda ja klõpsida pilte nii ühes kui teises suunas.
Kuna olime hoonet väisamas üsna hilisel õhtutunnil ehk tiba enne päikeseloojangut, siis saime osa ka valgus- ja värvieffektidega multimeediavärgist, millega inimesi lõbustatakse suvisel ajal kohe pärast pimenemist. Põhimõtteliselt on tegu pooletunnise filmiprogrammiga, mis projtseeritakse ühe moodsa kõrvaoleva hoone seinale ja lisatud on nii heli kui värvieffekte. Teemaks on Riigipäevahoone ajalugu, kuid selle taustal kapatakse mõnusasti läbi Saksamaa ajaloo 20. sajandil. Filmike on saksa keeles, kuid inglisekeelsete subtiitritega. Endale suht huvitav vaadata, aga lapsele igav. Kommentaar oli, et talle jäi arusaamatuks, kes olid healased ja kes pahalased ja värvieffekte oli liiga vähe. Kuna ma pidin koguaeg vastama küsimustele, mis see on ja kes see on, siis läks minulgi osa infot kaduma.
Päris oimetuks me end mööda ajaloolisi objekte ei kavatsenud joosta, kuid jupikest Berliini müüri tahtsime ikka näha. Selleks sobis kenasti käik müüri memoriaali juurde, mille Merkel alles eelmise aasta sügisel avas. 25 aastat pärast müüri langemist avastasid sakslased, et vihatud müürist ei ole enam miskit õieti järel, sest esialgu oli lammutamine tähtsam kui säilitamine.
Millegipärast olin ma arvanud, et müür oli kõrgem, kuid see Lääne-Berliini poolne sein oli vast nii 3 meetri kõrgune. Samas oli selle otsa kavalalt paigutatud justkui toru, mistõttu müüri ülemine serv oli ümarast ümar ja sellest kinnihaaramine nt üleronimise eesmärgil võimatu. Mida aga arvata asjaolust, et läänemaailma poolne müürikülg on oluliselt rohkem lagunenud kui idapoolne. Justkui oleks ida proovinud läänele nädiata, et teie pool on kõik "mäda". Selline see retoorika ju umbes oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar