Kebabimaiasmokad Berliinis

Kui me vahest olemegi nördinud, et Saksamaa alati Eurvisioonil Türgile 12 punkti annab, siis Saksamaal reisides on võimatu mitte kebabi süüa ja see meeldib meile. Vastavat rooga pakkuvaid asutusi on siin tänavaputkadest kuni vähe soliidsemate istumisvõimalusega peaaegu restoranideni. Nii kuuluski kebabi söömine ilmselgelt reisikavasse ka meil. Mingist kevadisest Air Balticu reisireklaamist oli jäänud silma, et parimat kebabi pidavat saama Mustafa Gemüse Kebapis. Kui nii, siis ei saanud meiegi jätta seda üles otsimata ja maitsmata. Interneti abiga tegime kindlaks asukoha ja muuhulgas saime teada ka seda, et vahest võib seal järjekord ulatuda kahe tunnini. Kohe Mehringdammi metroojaamast väljudes nägime enda ees õiget ja paljulubavat putkat.

Veel paar sammu hiljem nägime ka järjekorda, mille lõppu meil end sättida tuli. Ilmselgelt olid ka teised turistid (nii saksa- kui muukeelsed) näinud reklaame, mis selle koha auks kiidulaule laulavad. Fikseerisime seismise algusaja ja sättisime end saba lõppu.

 

Esialgu ei osanudki arvata, kui kaua võiks aega minna, aga lootsime, et päris kahte tundi vast ei kulu. Et seismine igavaks ei läheks, pidi endale erinevaid lõbustusi leidma. Ikka vastavalt vanusele. Õnneks leidus seal kohe kõrval õllekas, mille uksel iluses kutsuv reklaamsilt "beer to go", seega müüdi õlut ka kaasa. Siis ei olnud vähemalt suurtel kartust, et janu pikali niidaks. Väiksemad järjekorralised pakkisid seljakotist välja mängimise abivahendid. Angry bordsi sigade lahing võis alata -- sead olid pahade ja väike punane helikopter heade rollis.

 

Klõpsisime vahelduseks kebabimeistritest mõned pildid, tegime kindlaks hinnad ja ootasime ja ootasime. Tegelikult kulus aeg üsna kiiresti ja kõht läks just parajalt tühjaks. Kuna toores sibul ei ole minu kõhu sõber, siis kraapisin Frau Rebase saksa keele tampimise paladest välja viimased jäänukid ja esitasin palve dürüm kebabile "ohne Zwiebel". Selle ma ka sain.

 

Ei läinudki kahte tundi. Juba tunni ja kahekümne minuti pärast olime 4 euro ja 30 sendi eest õnnelikud dürümkebabi, (soome keeles rullakebab ehk siis lavaši sisse keeratud kebab) omanikud. Fikseerisme jälle kellaaja ja suundusime samasse õllekasse oma einet võtma. Ainsaks tingimuseks oli, et jook tuleb neilt osta ja sel juhul võib söögi ise kaasa tuua. Mis meil selle vastu sai olla, sest üks õlu kebabi juurde kulub ikka ära.

Mekkisime siis kaua oodatud kaunikest. Mmmm, oli hea küll. Mis seda siis eristab tavapärasest kebabist. Lisaks lihale ja värskele salatikraamile on selle sees ka frititud või vokitud köögiviljad (porgand, suvikõrvits, paprika, baklažaan ja kartul). Lisaks ka natuke fetat, mida muidu pole kunagi kebabis kohanud. Ja kõik see tegi selle kebabi üle keskmise maitsvamaks.

Samas pean ma veel natuke mõtlema, kas see ikka oli parem kui Helsingis Puistola raudteejaamas müüdav. See ei sisalda küll köögivilju, kuid on ka superhea. Suureks lisaplussiks on see, et lavaš küpsetatakse kohapeal, mitte ei soojendata juba varem küpsetatud taignalehte. Maksab kuus eurot ja on pea poole suurem, mistõttu jätkub sellest enamasti kaheks söögikorraks. Ja kuna Puistola kebabi kohta pole keegi reklaam jutte kirjutanud, ei ründa seda ka turistide hordid. Või noh, kui isegi oleks, siis vaevalt viitsiks keegi üsna linna veeres asuvasse Puistolasse sõita kebabi jahtima.