Laupäeval oli siiski tunne, et tahaks linnast välja minna. Mõni tahtis lihtsalt telkida, mõni kala püüda ja tõsi, mõni ei tahtnud kuhugi minna ja oleks eelistanud koju teleka ja arvuti seltsi jääda. See viimane mõni on siiski veel sellises eas, et päris ise valida ei saa ja nii tuli siirduda vanematega väikesele "matkale". Kuna oli kuulda, et Emajões (Tartust üleval pool) võtab latikas hästi, sai esmalt seatud sihid sinnapoole. Väisasime esmalt Emajõe ääres kahte kohta Käreverest Tartu poole. Ei teagi, mis nendel kohtadel nimed ka on, aga google'i kaardil asuvad nad Vorbuse-Kardla tee ääres. Aga mõemad platsid olid juba üle rahvastatud ja ausalt öeldes väga kahju ka ei olnud. Need polnud sellised hingele kohad, vaid pigem sobivad neile, kelle ainuke eesmärk kala püüda ja selle vahele natuke tukkuda ja viina võtta. Ei tundunud sugugi mõnus.
Koju tagasi minek tundus vale ja nii ei jäänudki muud üle kui siirduda Ahja jõe äärde - kohta, kus oleme peaaegu 10 aastat käinud. Sinna, kus jõgi on üles paisutatud ja kus mändide all on maailma pairm koht olemiseks ja looduse nautimiseks. Teelt metsa alla keerates kohtusime märgiga, mis ütles, et edasi tohivad sõita ainult RMK hooldustöödeks loa saanud masinad. Olime dilemma ees, mida teha. Mõtlesime keeldu ignoreerida, sest olime seal ju varemgi käinud. Koht oli endises headuses. Istusime jõe ääres, nautisime rahu ja vaikust.
Mõnu ei olnud kauaks, sest tuli veel üks auto -- keskkonnainspektori oma. Küsis, kas oleme näinud kedagi vee peal mootorpaadiga sõitmas. Ei olnud. Tasapisi jõudis jutuga ka selleni, et ega meiegi ei tohiks olla seal, kus oleme ja üldiselt ei taheta, et inimesed autoga sinna sõidaks ja telkigi üles paneks. See oli küll maailma kõige viisakam ametimees, keda mina olen näinud. Otseselt ta meil ära minna ei käskinud, rääkimata trahviga ähvardamisest. Katsusime ka omalt poolt olla viisakad ja küsisime, kas ta oskab läheduses soovitada mõnd sarnast telimisplatsi. Päris sama head polevat, aga Otteni lõkkeplats olevat üsna mõnus. Aitas meil mobiili kaardilt selle üles otsida ja ausalt öeldes peaaegu juhatas meid sinna kohale.
Nagu ilusa ilma ja ametliku platsi puhul arvata oligi, ei olnud me seal ainsad looduse nautijad. Neli venekeelset noormeest pidasid piknikku, kuid nemad lahkusid õige pea. Aga üksindust ei jätkunud kuigi kauaks, sest varsti saabusid jõge pidi kajakisõitjad --Tallinnast ja taas venekeelsed. Aga nii esimene kui teine seltskond olid väga viisakad ja sõbralikud. Teisena saabunutega saime jutu pealegi, kui ühiselt oma vorste grillrestile mahutasime. Õhtul tinistasid nad natuke kitarri ja tegid mõned laulud, kuid õnneks läksid peagi magama ja öösel segasid meid ainult põõsastes kisavad linnud. Kella nelja ajal tundus küll, et magama ei ole enam võimalik jääda, sest siutsumist ja vidinat oli kõrvulukustavalt palju. "Linnavaikusest" tulnuna oli see kõik üsna harjumatu.
Ka kalamehed ei jäänud tühja pihuga. Alguses jõeolusid üle vaadates kostus küll hinnang -- siit pole lootustki kala saada. Siiski tehti käepärastest vahenditest unnad valmis, püüti söödakalad ja nö passiivne püük algas. Ja kae imet, üsna varsti jooksis jõe äärest lõkke äärde laps, kes hüüdis -- me saime "ilusa kala". Võrumaa keelepruugis ei saa see muud tähendada, kui et kala pidi üsna suur olema. Oligi, vast nii 1,8-kilone haug.
Kuna minu arust ei ole midagi hullemat, kui poolpimedas lõkkes küpsetatud luise haue söömine, siis ei hakanudki seda kohe kohapeal vaaritama. Pealegi oli kõht juba grilllvorste täis. Seega sai haug ära roogitud, koju kaasa võetud ja sellest ühed mõnusad kalakotletid valmistatud. Turult esimesed värsked kartulid lisaks ja mis sa oskad paremat tahta. Isegi laps sõi, kuigi muidu väidab, et ta ju kala ei söö. Aga no ikkagi enda püütud, seda ei saanud ju maitsmata jätta. Vaatamata algsele kiivavedamisele sai lõpuks nii loodust, telkimist kui kala. Superluks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar