Nädalapäevad tagasi potsatas koos Postimehega meie postkasti Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade reklaamleht. Läheks ka? Muidugi, miks mitte. Aga vaatame ilma järgi. Igatahes eraldasime reklaami vanapaberihunnikust, kuhu ülejäänud Postimees rändas. Laupäevane ilm näitas päikest ja mõnusast suveilma. Pärast hommikuteed kodusel rõdul, lõime autole hääled sisse ja võtsime suuna Viljandi poole. Tõsi, me polnud veel Tartust väljagi saanud, kui Viljandi maantee otsal sattusime teeparanduse tõttu täielikku liiklusseisakusse. Foorist saime läbi alles neljanda-viienda rohelise tulega. Aga edasi ei takistanud meid miski ja tunnikese pärast parkisime auto Viljandis Mäe tänavale ja suundusime hansalinna Viljandi tõelisse südamesse, kus pidu kees.
Ringi liikusid tantsivad, laulvad ja pasunat puhuvad seltskonnad, kes kõik erinevatest hansalinnadest kohale tulnud. Lusti ja rõõmu olid kõik kohad täis. Tundus, et hansalinnades elavad ainult rõõmsad inimesed, kes lihtsalt igal aastal võtavad reisi ette sellesse linna, kus toimuvad järjekordsed rahvusvahelised päevad. Saksamaalt oli näiteks kohal üks väga lustakas pasunapuhujate ansambel -- peamiselt hallipäised taadid. Silmad peas säramas, puhusid nad pille ja rääkisid lõbusaid lugusid. Nähes, et meil on kahepeale anult üks laps, kästi järgmiseks aastaks üks juurde muretseda. Samas räägiti selle juurde Lõuna-Aafrika Vabariigis kehtivat tava: Mama and baby, Papa maybe. Kas see nüüd tõsi on, seda ei tea, kuid sõnademänguna ju täitsa kõlav.
Parimaks osaks hansapäevadel ongi võimalus maitsta ja mekkida erinevate linnade jooke ja sööke. Ei saa just öelda, et sel korral oleks sööke liiga palju olnud. Bergen pakkus suitsulõhet ja vinnutatud liha lameda leivaga (norra keeles flat brød), mida ühes rohkem kui sada aastat tagasi kirjutatud reisikirjas on võrreldud pruuni paberiga, maitse poolest. Hamburg oli kohale veeretanud terve grillikoja ja pakkus grillitud heeirngat. Rahvale see meeldis, pidevalt oli saba taga ja kõik tahtsid kahe heeringa eest 5 eurot maksta. Meie ka ja ausalt öeldes maitses päris hästi.
Kuigi süüa oli kesiselt, pakkusid erinevad linnad maitsat või raha eest osta erinevaid öllesid, likööre ja veine. Suurimaks üllatuseks oli vist küll Hollandi telgis maitsta antud single malt wiskey. Tõsi, maitses oivaliselt, kuid kui osta oleks tahtnud, siis umbes 100 ml pudelikese eest oleks pidanud maksma 9.50. No me ei ole nii suured viskigurmaanid, aga hollandlastele tuleb au anda. Lisaks muidugi kogu info, mis kaasa tuli. Maista antud viski laagerdub tammevaatides, kus enne sees olnud punane vein. Laagerdumisaeg umbes 3,5 aastat. Kui viski vaatidest välja võetakse, läheb sinna sinep, millele jääb külge õrn viskimekk. Kuna viskiostmine meile taskukohane ei olnud ja ega ka soe suveilm sellise joogi tarbimist soosinud, siis sai meie suureks lemmikuks hoopis Valmieras valmistatud leedripuuõlu. Magusapoolne ja väge hästi janu kustutav õllejook. Julgeme soovitada.
Lisaks söömisele-joomisele ja erinevate lustakate esinejate nautimisele sai ka ise erinevaid asju proovida. Laps tegi Toruni prouade tarmuka juhendamise abil kuke-kooki. Mudis ja rullis tainast ja tulemuseks oli keskmiselt priske pagari piparkook, kukekujuline. Pühapäeval kodus nosis ta selle ära ka. Küllap oli hea.
Järgmiseks projektiks oli terve kambaga köie tegemine. Saksakeelse juhendamise all me sellega kuidagi hakkama saime. Kahjuks päris täpselt kõigest aru ei saanud, sest köiemeister oskas tõesti ainult saksa keelt. Mina kraapisin oma mälust välja kõik, mis Frau Fuchs mulle sinna 25 aastat tagasi toppinud oli, kuid kahjuks köieteo peensuste tabamiseks jäi sellest väheks. Vaatamata sellele tegime me väikese (või noh, üsna tõsise) väntamise tulemusena valmis oma 4 meetrit köit. Sai päris ilus.
Lisaks kaugelt tulnud külalistele oli muidugi hulgaliselt kohaliku kraami müüjaid ja see osa tavalisest Eestimaa laadast palju ei erinenud. Siiski, ainuke vahe oli vast see, et odavate ehk nn ühekordsete riiete ja jalanõude müüjaid ei olnud. Pigem ikka käsitöökaup ja põnevad öko- või mahetooted. Lõpetuseks sattusime veel söögikohta, kus serveeiti nö lapilõhet. Aga meil oli kõht kõigist maitsmistest täis ja sestap lahkusime lootusega, et ehk avaneb mõnel teisel Eestimaa laadal uus võimalus. Igatahes vurasime Tartusse tagasi tundega, et laupäev on hästi mööda saadetud ja hansapäevad üks tore ettevõtmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar