Jõudsime Las Vegasesse parajas videvikus. Hotellli olime juba eelnevalt broneerinud, mitte küll päris stripi peal, kus asuvad uhked hotellid/kasiinod nagu Bellagio, Caesars Palace, Venetian, Paris jne. Piirdusime tagasihoidliku Super 8 ketti kuuluva hotelliga ühe kvartali eemal. Meil on ju noored jalad ja jõuame kõndida küll.
Sisse registreerimisel oli väike arusaamatus hinnaga, sest küsiti rohkem kui booking.com vahendusel broneerides hinnaks oli antud. Peale väikest sekeldamist saime isegi algsest odavama hinna ja lõppkokkuvõttes maksime kahe inimese eest öö kohta 53 dollarit (koos kõigi maksudega). See hind sisaldas ka kontinentaalset hommikusööki. Esimesel päeval käisime seda isegi vaatamas, aga kuna see koosnes tõesti ainult saiast ja moosist, siis teisel päeval haarasime sealt vaid kaks topsi teega ja jätsime nisuhunnikud ameeriklastele.
Stripi avastamise jagasime kahe õhtu peale, esimesel õhtul Bellagiost põhja poole jäävad kasiinod ja teisel lõuna poole jäävad. Esimene reaktsioon Antslas üles kasvanud inimese poolt oli, et see on nagu Hauka laat, mis kestab aastaringselt. Tõesti, tänavad olid paksult inimesi täis, kõndida oli kitsas, inimesed käratsesid, mõned oli väga purjus. Üks suur pidu ja pillerkaar. Lisaks igasugused "tänavakunstnikud" Käsna-Kallest kuni tantsutüdrukuteni. Nt Elvis oli vähemalt viies erinevas kohas esindatud, Johnny Deppi nägime vaid ühes. Kõigi nendega võis pilti teha ja siis selle eest dollari poetada.
Kasiinode rajamisel ei ole tõesti fantaasial piire. Veneetsia gondlid, Eiffeli torn, New Yorgi vabadussammas jne-jne. Kõik kopeeritud ja kontsentreeritud.
Las Vegase külastuse lahutamatuks osaks on tavaliselt loomulikult väike (mõnel puhul ilmselt ka suur ja ennastunustav) kasiinos mängimine. Meie kulutasime 30 dollarit ja olime kohati isegi plussis, kuid lõpuks kaotasime loomulikult kõik. Mängijale serveeritakse tavaliselt tasuta jooke, kuid vähemalt meile toodud Cuba Libre koosnes ilmselt ainult coca-colast ja jääst, sest rummi maitset seal küll tunda ei olnud. Nii et nendesse kasiino "tasuta" jookidesse tuleb siiski paraja umbusuga suhtuda.
Pea kõigis hotellides on hommikust õhtuni avatud buffet söögikohad ehk siis meie mõttes rootsi lauaga restoranid: olenevalt söögikorrast ja restoranist jääb hind vahemikku 20-50 dollarit. Meie valisime Bellagio ja läksime õhtusöögile. Inimene teadagi on ahne ja püüab endasse sisse pakkida nii palju kui võimalik, seda eriti juhul, kui iga suutäie eest eraldi maksma ei pea. Nii ka meie: alustuseks ring kalaroogasid (eriti head olid kabijalad ja aurutatud meriahven), teiseks lambaliha ja kõige otsa veel veiseliha. Viimast ei saanud ju maitsmata jätta, sest selle juures tunglesid ameeriklased kõige enam ja ootasid, millal neile priske viil lõigatakse. Mulle jällegi meeldis lammas kõige rohkem, kuid neid jättis see üsna külmaks.
Kui inimene on ära söönud kolm praadi, siis kuhu peaks ta veel magustoidud mahutama. Võimatu. Samas oli magustoidulaud nii ahvatlev ja valida sai umbes 15 erineva koogi ja magustoidu vahel. Ei suutnud mitte vastu seista ja nii istusingi laua taga ja mu nina ees oli taldrik kuue erineva magusa ampsuga: margarita vaht, mango-kookose panna cotta, ekleer, New York cheesecake, creme brule, ja maasikakoogike. Kõht ei läinud ka järgmiseks hommikuks veel tühjaks.
Kui olime juba kõike küllalt näinud, kõhud täis puginud, raha maha mänginud ja asusime tagasiteele hotelli, pisteti meile pihku mõned reklaamlehed. Jagati neid nii meestele kui naistele ja jagajaid oli tänaval tihedalt. Enamus neist kandis T-särke kirjaga "girls-girls-girls". Kumbki meist ei tundud vajadust pakutud teenuse järgi ja nii jäidki need kaardid meist hotellilauale vedelema.
Kuna Ameerika mäed jäid ka sel korral Las Vegases proovimata, siis ei saa see kindlasti jääda viimaseks Las Vegase külastuseks. Järgmise korrani, Las Vegas!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar