Ameerika lääneranniku külastuse hulka peaks kuuluma ka natuke loodusest osasaamist. Vähemalt juhul, kui seiklejad on natukenegi matkasellid. Meie oleme, igal juhul. Niisiis -- võtsime suuna Yosemite rahvuspargi poole. Siinkohal oleks võibolla asjakohane ära rääkida mobiili jaoks ostetud sim-kaardi lugu. Ühesõnaga ostsime interneti teel sim-kaardi, mis pidi meile andma Ameerikas 1 GB internetti ja "unlimited calles in US", lisaks pidi igal pool olema 4G levi. No üsna kohe selgus, et mingeid kõnesid ei olnud ja selleks oleks pidanud raha kohe juurde maksma. Järgmine avastus oli see, et 4G levi ei olnud kuskil ja meie õnnetuseks ei olnud meile vajalikul hetkel isegi 2G levi. Nimelt olime mobiili kavatsenud kasutada ühtlasi GPS-ina Google maps'i vahendusel, aga kui mingit levi ei ole, siis teekonda paika panna ei saa. Selgus, et levi on ainult (suurtes) linnades ja kiirteede ääres. Ühesõnaga San Franciscost saime ikka telefoni GPSi abil välja ja kuna teekond oli paigas ja telefoni me vahepeal kinni ei pannud, jõudsime kenasti Yosemite orgu kohale. Maksime auto kohta 30 dollarit sissepääsumaksu ja asusime loodust ja ilusaid vaateid nautima. Tõsi, esialgu vaid läbi autoakna. Esimeseks päris objektiks, kus ka autost välja ronisime, olime valinud Glacier Point'i. Avanesid tõelised "oh ja ah" vaated. Asusime nautima.
Järgmiseks tuli leida öömaja. Loomulikult ei olnud me midagi broneerinud ja ausalt öeldes olid kõik hotellilaadsete asutuste hinnad nagunii meie mõõdupuu järgi liiga kallid. Telki meil kaasas ei olnud ja kämpinguplatside juures laiutasid niiehknii sildid "full". Mis siis ikka -- tuli magada autos. Kaasas olid meil öhukesed suvemagamiskotid ja hommikupoole ööd oli neist ilmselgelt vähe. Sestap ei olnud ka kell 7 ärkamine mingi raskus. Ees ootas matk ülemise Yosemite kose juurde.
Niisiis edasi-tagasi tiiru pikkuseks 11,6 km, 823 m tõusu, tagasi tulles sama palju langust ja matkaajaks pakutud 6-8 tundi. Kategooria "strenuous" ehk meie keeli pingutav. Alt orust vaadatuna pidime jõudma kohta, kust ülemine kosk oma langust alustab.
Startisime kell 8.20 ja kohe algas ka ülesronimine. Kuna olime hommikuses värskuses ja rada kulges puude vahel parajas vilus, siis edenes tõus kenasti. Umbes poolel maal olid ilusad vaated küll oru poole, küll koskede poole. Nautisime ja imetlesime lõõtsutamise vahele.
Väike törtsuke oli vahepeal lauget rada ja siis algas järgmine tõus. Puid enam eriti ei olnud ja päike säras ja siras -- oli hirmus palav. Ähkisime aina enam. Aga üles me end punnisime, ühel jalas tennised ja teisel peaaegu uhiuued botased. Õnneks ei hakanud üks ega teine hõõruma. 2 tunni ja 50 minuti pingutamise järel jõudsime üles ja saabumise puhul tervitas meid kohe üks hirv. Pole küll loomaspetsialist, aga kits see vist ikka ei olnud. Või oli?
Kuigi kõik Yosemite pargi infolehed hoiatasid mustade karude eest: a la ärge jätke toitu isegi autosse, sest karud murravad auto ühe hetkega lahti, kui vaid näevad mingit toidupakki või haistavad lõhna. Üldse tundus, et karusid on iga puu taga. Nojah, meil tuli piirduda selle hirve/kitsega, mõne sisaliku ja edeva linnuga.
Ühesõnaga, üleval nautisime vaateid, väikest einet ja jooki. Seda kõike valvsa indiaani taadi pilgu all. Mulle tundus, et vaatamata mornile ilmele oli ta meiega rahul. Meie temaga ka.
Saanud toidust ja joogist innustust, vudisime alla tagasi. Kulus natuke vähem kui kaks tundi. Meie olime rahulolevad, jalad natuke torisesid. Aga nad veel ei teadnud, et ees ootab veelgi tõsisem matk Suures Kanjonis. Sellest siis juba järgmisel korral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar