Suur Kanjon -- tugitoolisportlased matkamas

Yosemitest võtsime suuna Suure kanjoni poole. Tähendas see umbes 12-14 tundi autosõitu. Kuna mobiililevi ei olnud, ei saanud me telefonis teekonda paika panna. Sõitsime nagu muiste --  paberkaardi järgi. Õnneks oli Saima andnud meile kaasa väga üldise Kalifornia teede kaardi, muidu poleks meil miskit abivahendit olnud. Aga linnadest kaugel piisas sellisest kaardist täiesti, sest polnud ohtu kiirteede rägastikku ära eksida. Võtsime suuna üle mägede ida poole, jäime pimeda kätte ja sattusime maailma käänulisemale ja üles-alla sööstvamale teele. Juhi positsioonil olija rähkles rooliga, minul ei jäänud muud üle, kui pigistada oma turvavööd nii ,et näpud kanged. Oli hea tunne pääseda tasasele maale. Öömajaks sobiva parkla leidsime ühes väikelinnas. Oli teine öö autos.

Hommikul jätkasime sõitu Suure Kanjoni suunas, tee lookles läbi kõrbe ja üle väikeste mäeahelike. Meid rõõmustasid odavad bensiinihinnad, kõigest 2,79 galloni eest. Bensiiniliitri hinnaks teeb see kõigest umbes 74 US senti. Kuna dollari ja euro suhe on hetkel üle aegade kõige kehvem, siis eurodes jääb hind enamvähem samaks. Eestiga võrreldes on see muidugi superodav. Peab muidugi tunnistama, et enamustes kohtades on ka siin galloni hind üle 3, kohati isegi üle 4 dollari.

Suure Kanjoni rahvusparki jõudsime napilt enne päikeseloojangut, maksime 25 dollarit sissesõidu õiguse eest ja olime valmis asuma nautima ühte seitsmest looduslikust maailmaimest. Öömaja meil muidugi jälle ei olnud, sest hotellilaadsete asutuste hinnad olid meile ilmselgelt üle jõu käivad. Mis siis muud, kui tuli jälle autos magada. Ja nüüd juhtus midagi, mida me kõik Ameerika filmides näinud oleme. Ühel hetkel ilmus meie auto juurde mundris mees, suunas meile üliheleda taskulambi näkku ja ütles, et Ameerika rahvusparkides ei ole lubatud autos magada. See olevat ebaõiglane nende suhtes, kes on ööbimise eest maksnud. Vabandasime ja ütlesime, et me ei märganud mingeid silte. Neid ei olevatki, aga tema just tuli meile seda tähtsat infot edastama. Õnnetuseks olime me aga enne magamasättimist joonut topsi veini ja seetõttu ei olnud meil just tol hetkel võimalik kuhugi sõita. Kui olime pühalikult kinnitanud, et vaid sel ühel ööl kavatseme autos magada, tehti meile erand ja lubati meil jääda sinna, kus me olime. Küll aga aeti samast parklast ära mõned teised autod.

Hommikul ärkasime enne päikesetõusu (mis oli 05.17), vudisime shuttle-bussi peatusse, et sõita South Kaibabi matkaraja alguspunkti. Oli plaanis matk alla kanjoni põhja Colorado jõe äärde ja seejärel Bright Angeli rada mööda üles tagasi. Sellise retke vastu hoiatasid kõik brošüürid, netilehed ja ka raja alguses olid veel hoiatussildid üleval.

Eestlased on teadagi kangekaelsed ja teavad ise kõige paremini, mis neile hea on. Nii ka meie. Ei lasknud end siltidest häirida ja sööstsime allapoole teele. Tegemist on ju igati ebatavalise matkaga, sest kõigepealt läbitakse kergem osa ehk allamäge minek ja seejärel tuleb end üles vedada. Lühidalt kokkuvõttes: allamäge 11,3 km seejuures langust 1457 m, ülesmäge 15,3 km ja tõusu 1335 m. Me ei olnud ainsad, nii mitmedki teised olid teel sama plaaniga. Alguses saime kõvasti tuult, mis liiva üles keerutas. Suu, silmad ja juuksed olid seda täis.

Kolm tundi hiljem olime all jõe ääres, pistsime tulitavad varbad vette, nosisime eelmise päeva grillkana jäänuseid ja avasime odralinnastest tehtud 5 %-se energiajoogi. Oli hää. Aga kauaks ei saanud logelema jääda, sest suurem pingutus ootas ees. Kui olime jõudnud suurema tõusu algusse ehk Indian Gardensi nimelisse vahepunkti, üllatas meid ebameeldiv vihmahoog. Sellega me küll ei olnud arvestanud. Pigem olime valmistunud tõsise troopika vastu. Redutasime pool tundi vihmavarjus. Vihm jäi järgi, aga päris sellega asi siiski ei piirdunud. Viimase tunni pidime matkama taas vihmasajus ja üsna tugeva tuulega. T-särgi väel oli päris külm, aga pooleli ei saanud ju ka jätta.

Kui veel pooltunnike oli minna, vudisid meile vastu mõned jaapanlased, kes tundsid huvi, kui kaua alla minek aega võtab. Ütlesime, et alustasime hommikul 5.30 ja oma 10 tundi kulub edasitagasi teele ära. Nad pööritasid silmi, hüüdsid "O my God, we have only an hour" ja pistsid allamäge punuma. Ei jäänud vaatama, mis neist sai. Meie jõudsimegi 10 tundi pärast starti üles veerele üle kere värisedes. Ilmselt soodustas seda ka väsimus ja suur pingutus. Siiski vedasime näole naeratuse ja lasime ühel kaasteelisel endast pildi teha, sest hetk vajas jäädvustamist.

Mulle oli see teine matk Suures Kanjonis ja peab tunnistama, et 14 aastat tagasi kulus aega 4 tundi rohkem ja üles jõudes oli tunne veel kesisem. Tõsi, siis oli juuli, mistõttu leitsak eestlasele väljakannatamatu (all kanjonis oli 42 kraadi kuuma, seekord vast kõigest 30). Kas teeksin selle matka uuesti? Jah kindlasti. Vaatamata sellele, et teisel päeval olid säärelihaste asemel kivid ja üks varbaküüs hakkas siniseks minema.

Kuna olime mundris mehele lubanud mitte enam rahvuspargi territooriumil autos magada, siis lahkusime ja otsisime väljaspool parki esimese teeäärse motelli. Saime 80 dollari eest viimase vaba toa. Aga tundsime, et oleme selle igati ära teeninud.