Christiania - boheemluse oaas Kopenhaagenis

Mida ikka on teha esimesel vabal Kopenhaageni õhtupoolikul? Meie otsustasime võtta ette jalutuskäigu Christianiasse. Muidugi kahtlesime, kas endisest lillelaste paradiisist veel midagi järel on. Aga ega muidu teada ei saa, kui vaatama ei lähe. Ööbimiskoht oli vast nii 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et võtsime ette väikese matka. Alguses oli meie ümber linn nagu ikka, aga sihtmärgile lähenedes läks asi järjest toredamaks ja lustilisemaks. Sillutisest kasvasid välja roosid ja elulõngad, nende vahele olid pargitud rattad.

Veel mõned sammud ja jõudsimegi sihtkohta. Meile jäi ette üks värav, aga nagu pärast selgus, siis igast suunast sai Christianiasse läbi värava, mis oli lustlikult tähistatud.

Sisenesime siis nö vabaduse saarele ja vahtisime ammulisui enda ümber olevat. Kõik oli natuke liga-loga, umbrohi kasvas üle pea ja prügi vedeles ka natuke. Aga ses mõttes tundus, et turistide horde just ei olnud või vähemalt me ei näinud kedagi, kes oleks otse turistina välja paistnud. Kõik olid justkui kohalikud või siis vähemalt jätsid mulje, et nad jagavad matsu. Lonkisime ringi ja midagi väga kriminaalset (loe: kanepist) ei märganud. Aga siis äkki olid sildid, et siit edasi ei tohi enam pildistada, kuna kanepi müümine on siiani illegaalne.

 

Ja see oligi üsna salajane värk. Kõik kanepimüügi putkad olid mähitud sõjaväes kasutatavatesse maskeerimisvõrkudesse, nii et müüjat ei olnudki näha. Ja kui siis müüja kuskilt vilksas, olid nad päikeseprillide ja poolt nägu katvate rättide taha peidetud. Ikka täitsa illegaalne värk. Meie kanepit ei tahtnud ja lonkisime edasi. Jõudsime kenale keskväljakule, kus leidsime elevandi kuju ja stupa vahel kena privaatse lauakese istumiseks ja melu jälgimiseks. Terve plats oligi moondunud joogi- (ja vähesemal määral) söögikohaks. Õlut sai osta piimakannu tüüpi anuma sisse. Maksta tuli 50 kohalikku krooni ja kui kannu hiljem tagasi viisid, said kümneka tagasi.

Peale väikest jalutuskäiku oli õlu igatahes väga kosutav ja janu kustutav. Ümberringi oli igatahes väga lustiline seltskond, kes rüüpas õlut, mõni keeras ka plotskit ja kõik nautisid oma elu ja sõpru. Õlu joodud, jätsime Christiania seljataha koos plangule piserdatud sõnumiga, mis tänasesse Euroopa pagulasteemasse kuidagi eriti hästi kalpib.