Pikk nädalavahetus põhjanaabrite juures: telkimise ja ostlemise eri

Ühesõnaga oli pikk nädalavahetus Soomes. Peamisest eesmärgist ehk Särkanniemi lõbustuspargi külastamisest on terve eelmine postitus ja selle kohta enam miskit olulist lisada ei ole. Aga kuna Särkanniemi ei asu Eestist mitte 80 km kaugusel, nagu nt Helsingi, siis seal juba ühe päevaga ära ei käi, kui just liigselt rabistada ei taha. Laias laastus kulubki kolm päeva ära: üks sinnasõiduks, üks kohal lustimiseks ja üks tagasisõiduks. Järelikult oli vaja leida ka öömaja. Ainuõige valikuna tundus telkimine. Lihtne valik oleks minna kämpingusse ja väike summa maksta ja telk kenasti niidetud murule panna. Põnevam oleks muidugi metsa vahel vähe privaatsemalt telkida. Meie proovisime mõlemat.

Üritasime netist leida infot Eesti RMK platside sarnaste telkimisalade kohta. Erilist edu meil ei olnud, sest ega soome keelt ju ka ei oska ja inglise keeles suurt midagi ei leidnud. Aga siiski õnnestus välja peilida Evo Hiking Area (http://www.outdoors.fi/en/evo/directionsandmaps), mis pole küll päris Tampere külje all, aga ka mitte lootusetult kaugel. Sinna siis läksimegi. Kohe autost välja astudes leidsin sambla sees kasvamas kukeseene. Silme ees hakkas terendama hommikune omlett kukeseentega. Hiljem muidugi selgus, et see oligi ainuke kukeseen, mis selles metsas kasvas. Aga leidsime talle lisaks veel paar puravikku ja päris seeneomletita ei jäänud.

Ühesõnaga telkisime, ujusime koos ahvenatega ja nautisime mõnusat metsaõhku. Julgeks kõigile soovitada. Teiseks ööks jäime Härmälä kämpingusse päris Tampere külje all. Seal tuli maksta 15.50 telkimiskoha eest, pluss veel 5 euri iga inimese pealt. Nagu ikka Põhjamaade kämpingutes, olemas oli nii köök kui söögisaal. Mõlemad küll üsna kesise sisustusega: väikesed kahe plaadiga pliidid ja ahju polnudki. Nõude pesemiseks ei olnud ka ühtegi abivahendit. Järv oli küll olemas, kuid ujumiseks üsna ebamugav, sest vees olid suured kivid, mida sogase vee tõttu ei näinud ja seetõttu õnnestus korduvalt nö karile ujuda.

Kui nüüd võrrelda meie kahte ööbimist, siis esimene saaks hindeks 5 ja teisele annaks ehk 3 punkti, sest tasu makstes ootaks vist midagi enamat.

Nii kaugel, see Tampere nüüd ka ei ole, et terve päev sõidule kuluks. Seega jäi meil reedel ja pühapäeval aega ka muude huviväärsustega tutvumiseks. Kultuursed inimesed käivad muidugi muuseumis ja näitusel või tutvuvad arhitektuuripärlitega. Meie jätsime need seekord vahele, sest nii Helsingis kui Tamperes on enamus muuseume juba endaga sõbraks tehtud.

Aga alati on ju vaja uut riidetükki või kingapaari ja miks ka mitte mõnda uut vidinat kodusesse majapidamisse. Veidral moel on meil juba aastatega välja kujunenud kindel reisikava, mis algab hommikuse kell 8 Tallinnast väljuva Viking Line'i laevareisiga. Esimesena võetakse otse sadamast suund Arabia tehase juures asuva Iitala outlet'i juurde, kus tavapärasest soodsamalt võib leida nii Arabia, Iitala, Hackmani kui Fiskarsi tooteid. Ei tea, kas nüüd just meie lähenevale riigipühale mõeldes või mingis muus seoses, aga soomlased olid Aino Aalto disainitud klaasid lausa meie trikoloori sättinud. Tundsime end meelitatuna.

Järgmine käik on tavaliselt Vantaa IKEAsse. Mööblit me seekord ostma ei hakanud, aga nipet-näpet ikka. Küünlaid, salvrätte, mõned köögitarbed. Ja loomulikult lõunasöögiks lihapallid ja lapsele jäätist. Kui IKEAs maksab pehme masinajäätis 80 senti, siis mujal tuleb selle eest enamasti välja käia vähemalt 3 eurot.

Kohe Vantaa IKEA taga asub selline pood nagu Luhta Outlet, mis müüb lisaks Luhta toodangule ka muude tootjate riideid ja jalanõusid, kusjuures hinnad on päris soodsad. Sealtki astusime läbi. Pühapäeval võtsime ette väikese ostlemise Tamperest väljas asuvas ostukeskuses Ideapark. Seal on olemas enamus kauplusi, mis ühes korralikus ostukeskuses olema peavad.

Enne õhtusele laevale jõudmist haarasime Puistola raudteejaama kebabiputkast veel ühed mõnusad kõhutäied. Rullakebabi suureks väärtuseks selles kohas on see, et lavaš küpsetatakse kohapeal ja seetõttu on see hoopis parema maitsega. Soome rullakebabid on muidugi pea poole suuremad kui Saksamaa dürüm kebabid. Nii jõudsin ka seekord ainult pool ära süüa ja teise poole võtsin kaasa.

Tellisime ka ühe kebabi friikartulitega ja suur oli meie üllatus, kui see serveeriti väiksemat sorti kandikul, mida kasutati taldriku asemel. Portsjon oli hiiglaslik (võrdle fotol kandiku suurust noa-kahvli omaga) ja ausalt öeldes oleks meie 3-liikmelisele perele kamba peale piisanud sellest ühest einest.

Ühesõnaga oli mõnus nädalavahetus põhjanaabrite juures ja küllap läheme järgmisel suvel jälle.