Vihmane kohtumine Iirimaa läänerannikuga

Niisiis on reisituul jälle purjedes ja nõnda lasime Ryan Airil end lennutada Dublinisse, et võtta ette nädalane seiklus Iirimaa lõunapoolses osas. Kõrvus kõlamas Iiri muusika, maitsemeeltes mõlkumas iiri õlu ja viski, erinevad hautised ning silme ees virvendamas iiri "roheline", töötasime läbi reisiraamatu ja panime paika esialgse reisiteekonna.

Alustuseks rentisime auto ja kihutasime Dublinist mööda kiirteed otse vastaskaldale Galwaysse, kus majutusime kenasse Voodi & Hommikusöögiga kohta. Kuna jõudsime kohale üsna hilja ja kottpimeduses, siis jäi esimesel õhtul tutvus linnaga tegemata. Aga sellest polnud midagi, kuna järgmisel hommikul läks väikese ajavahe tõttu nagunii uni kole vara ära. Seega olime juba hommikul poole seitsme paiku teel linnavaatlusele. Kuna oli pühapäeva hommik, siis iirlased püsisid kõik kodudes ja meie üksinda uitasime mööda vihmast linna. Esmalt jõudsime kodust tuttavate Vildede juurde, kelle poolpimeduses kaamerasilma püüdsime.

Õnneks hakkas varsti päike tõusma ja päev valgemaks minema. Pimedusest ilmusid välja värvikirevad majad ja kõik tundus väga iiri olevat. Pubid iga nurga peal. Nii varasel hommikutunnil muidugi veel suletud, aga tore oli vaadata ikkagi.

 Lonkisime edasi ja mere ääres leidsime ühe kena sinise ukse tagant linnu, kes justkui ootas sisselaskmist. Kui meil Eestis passivad uste taga kassid, kes tuppa pääsu või söögipala küsivad, siis tundub, et iirlastel on samamoodi kodustatud linnud. Ilmselt me segasime tema rahu, sest korraks kõndis ta eemale, aga kui meie ohutusse kaugusse kõndisime, läks ta jälle ukse juurde tagasi ja asus jalalt-jalale tammudes ootama.

 

Aga aeg oli Galway seljataha jätta ja võtta suund lõunasse Moheri suunas. Juht rähkles valepoolse liiklusega, aga õnneks püsisime enamasti õigel teepoolel. Vaid korra sattusime ristmikul valele teepoolele oma pööramisjärjekorda ootama. Kahjuks tahtis just samal hetkel kaks autot täpselt sellele samale teepoolel keerata ja nad olid üsna üllatunud, kui meie seal juba ees olime. Viipasime neile sõbralikult ja pööritasime silmi. Aga üllatusi jätkus ka meie jaoks. Ehk vast kõige suuremaks oli lubatud sõidukiiruse suhe teeoludega. 100 kilomeetrise tunnikiirusega võis kihutada teel, kus vaevu auto sõiduratta ära mahtus ja kurve jätkus ka ohtralt. Meie palju üle 70 sõita ei julenud. Kui veel mõni buss ka vastu juhtus tulema, siis pidi peaaegu seisma jääma.

Esimeseks vaatamisväärsuseks olime välja noppinud Burreni mäed ja Poulnabourne kalme. Vihma sadas lahinal ja kuna olime kahepeale vhma vastu varustatud vaid ühe vihmavarjuga, siis just erilist nautimist ette ei saanud võtta. Aga viskasime kiirelt pilgu peale, klõpsisime pildi ja varjusime taas autosse.

Kuna vihma sadas ikka üsna hoogsalt, siis sõitsime Moheri poole üsna kesiste tunnetega. Kas me üldse midagi näeme, võibolla on kogu ilu ja üks Iirimaa suuremaid vaatamisväärsusi paksus udus või vihmapilves. Aga meie kohale jõudes vihm lakkas. Soetasime 6 euro eest parkimiskoha ja pääsme külastuskeskusse. Tegelikult keskusse oleks vist ka niisama saanud, aga parkida ei olnud kuhugi mujale võimalik. Igatahes saime mõnuga nautida vaateid ja klõpsida endleid. Jätkus ka teisi turiste, keda oleks võinud paluda pilti võtma. Aga kui veel paar aastat tagasi oli see tavaline, et turistid teineteisest pilte klõpsisid, siis nüüd saavad kõik ise hakkama. Nii ka meie.

Moheri kaljude juurest sõitsime Adare'i küll, mis pidi olema Iirimaa ilusaim sisemaa küla. Kõige vägevam oli seal külastuskeskus, lisaks 3 rookatusega maja ja üks värviliste majadega tänav. Viimastest jõudsime veel vaimustuda, sest oli ju alles esimene tõeline reisipäev.

Üheks reisipäevaks aitas küll ja oli aeg end öömajale sättida. Sedakorda siis kõrtsi peal asuv öömaja väikelinnas nimega Milltown. Meil oli kindel idee, et tahame peatuda vähemalt mõnel ööl majutusasutuses, mis meenutab seriaalist südameasi tuntud Aidensfield Armsi. Ginat ja Oscarit muidugi ei olnud ja pubi polnud ka seesama. Kuid tuba oli korralik.