Kaks veinisõpra tutvusid iiri viskiga

Mõtlesime kohe, et peame natuke ka viskit mekkima, sest see ju üks kuulsamaid iiri asjandusi. Kange alkohol pole just meie sõber ja enamasti valime jookidest ikka veini või õlle. Äärmisel juhul džinni ja tooniku. Ja see on ka lagi. Aga noh, elus tuleb ikka uute võimalustega tutvust teha. Alustasime poes vaatlusi, kas miskit on müügil väikestes pudelites. Eesmärgiks ikka see, et saaks erinevaid maitsta. Üsna kohe sai selgeks, et kallimad (ja seetõttu arvatavalt ka maitselt paremad) margid on müügil liitristes, heal juhul ka pooleliitristes pudelites. Sellist kogust polnud meil kavas esialgse tutvumise käigus ära juua. Polnud lootust ka jääke koju viia, kuna reisime vaid käsipagasiga. Pisikestes suveniirpudelites leidsime poest ainult kolm erinevat viskit, mille kohe ka ära ostsime.

Alustasime Paddyga, kuna see tundus kõige odavam. Teiseks võtsime Powersi ja viimaseks jätsime Jamesoni, sest sellest olime vähemalt midagi enne kuulnud. Valasime joogi hotellitoas olnud teetassidesse, avasime internetis viskist rääkiva lehekülje ja alustasime. Kõigepealt tassis keerutamine, siis nuusutamine ja alles seejärel maitsmine. Internet käskis jälgida, kas suus tundub olevat miski, mis on "soft and rolling or hot and immediate". Noh, meie arust oli Powers kõige mahedam, kuid samas ka kuidagi vesise maitsega. Jameson tundus täitsa äkiline ja vastik. Tõdesime, et seda kõlbab ainult tee sisse panna.

Aga muidugi võis viga ka meis ja meie viletsas maitsemeeles olla ja sestap võtsime ette käigu Midleton'is asuvasse Jamesoni külastuskeskusesse, kus 15 euro eest sai osaleda ekskursioonil, mis tutvustab Jamesoni viski ajalugu ja muidugi tervet viskitootmise protsessi.  Ekskursiooni oodates ja aega parajaks tehes alustasime Iiri kohviga. Imestasime, miks me kodus kunagi ei ole selle peale tulnud, et seda mõnusat jooki endale serveerida. Meile pakutud jook oli tehtud viskiga, mida on hoitud tumeda õlle vaatides. Pärast sellist kovijooki hakkas meie suhtumine Jamesoni viskisse juba paremaks muutuma.

Aga siis oli aeg avada oma meeled uutele teadmistele ja kuulata kogu tarkust Jamesoni viskist. Alustuseks saime teada, et viskitegemise tarkuse tõidki Lähis-Idast siiakanti Iiri mungad, kes seda siis ka šotlastele õpetasid. Aga auväärne John Jameson omakorda saabus Dublinisse Šotimaalt ja see fakt salati alguses maha, mainiti lihtsalt, et "ta tuli". Alles küsimise peale selgus, kust ta tuli. Aga tuleb välja, et tegemist oli eduka mehega, kes pani aluse impeeriumile, mida tema järglased veel edukamaks muutsid.

Skeemide abil tehti meile selgeks, mida tähendab "triple destilled" (kolmekordselt destilleeritud läbi suurte vaskkatelde) ja "continuously destilled" (samuti kolmekordselt destilleeritud, aga see toimub jooksvalt). Viimane on kiirem protsess ja ilmselt seetõttu ka odavam. Mul jäi mulje, et seejärel nad segavad vähemalt osadel juhtudel saadused kokku, kuid teine osa reisiseltskonnast arvas, et mitte. Kuna info sai omandatud puudulikult, tuleb ilmselt klass kordamisele.

Seejärel tulevad tünnid ja laagerdumine. Iiri seaduste järgi võib viskiks nimetada jooki, mis on tünnis seisnud vähemalt kolm aastat. Jameson pistetakse kas Bourboni või Cherry tünnidesse, mis annab just selle õige maitse. Fotol on vasakult paremale näha kadu vastavalt aastase, 12-aastase ja 16-aastase laagerdumise järel. 16-aastase tünni seismisega aurab 40 % joogist minema, aga maitse muutub järjest paremaks.

Ja maitse, see on just tähtis. Meilgi õnnestus oma maitseelamust Jamesonist korrigeerida. Üsna ekskursi lõpus küsiti, kas seltskonnas leidub kaheksa vabatahtlikku. See on just selline koht, kus ei tea, kas tasub ette astuda või mitte. Võib minna hästi, aga võib ka jamasse sattuda. Meil läks hästi. Selgus, et need kaheksa vabatahtlikku saavad osaleda kolme erineva viski võrdlevas maitsmises ja noh, meie olime nende kaheksa hulgas.

Alustasime maitsmist keskmisest topsist, milles peitus 6-aastane Jameson. No see lõhnas mõnusalt ja maitse oli üsna magus. Järgnes vasakpoolne šoti viski, milleks oli 12-aastane Johnny Walker. Sellel ei tundnud nagu õieti mingit lõhna, kuigi oleks pidanud kergelt suitsust lõhna haistma. Maitse oli küll suitsune. Ja lõpetasime paremal suva ameerika viskiga, milleks oli Jack Daniels (vanust ei öeldud või siis ei pannud ma seda tähele). See oli üsna parfüümilõhnaline ja kibeda maitsega. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tänase testimise tulemusel osutus parimaks Jameson ehk eilne ebaõnn sai rehabiliteeritud. Testimise otsa jõime ära veel viski ja Ginger Ale'i joogi, mis oli ekskursiooni hinna sees. Lehvitasime Jamesoni Vanale Vabrikule ja mõtlesime, et viskit võiks teinekordki törtsukese võtta.

Ag oleme ju autoreisil ja seetõttu pidime kontrollima oma seisundit enne rooli istumist. Mis siis muud, kui alkomeeter kotist välja ja asi klaar. Mahtusime küll kohapeal lubatud piiridesse, kuid otsustasime siiski korraks aja maha võtta ja enne roolima asumist sööma minna.