Neli iiri hommikusööki

Reisil olles tuleb lasta hea maitsta kohalikul köögil, kui rahakott seda vähegi võimaldab. Meie tegime seekord kindla panuse iiri hommikusöögile ja otsisime öömajasid, mille pakkumises sisaldus "full irish breakfast". Kirjelduste järgi tundus see eestlasele üsna sobiv kraam, sest vorsti, sinki, muna sööme me ju kõik. Muidugi juhul, kui ei ole taimetoidu usku. Meie ei ole.

Esimese hommikusöögi elamuse saime kohe esimesel hommikul Galways. Pärast varast ärkamist ja poolteise tunnist jalutuskäiku varahommikuses tühjas linnas oli kõht juba väga hele ja lauale toodud taldrikutäis lõhnas nii isuäratavalt. Nüüd sai lõplikult selgeks, millest koosneb üks täismõõdus iiri hommikusöök: 1 härjasilm, kaks viilu sinki, kaks vorstikest (tekstuurilt midagi viineri ja grillvorsti vahepealset, mõõdult nagu viinerid), üks viil valget tanguvorsti ja üks viil verivorsti (kohapeal nimetusega white and black pudding). Niiöelda salati eest oli taldrikul veerand küpsetatud tomatit ja üks küpsetatud šampinjon. Vaatluse põhjal oli esimeseks üllatuseks see, et peekon (bacon) ei näegi välja peekoni moodi, vaid on rohkem taine sink. Oli aeg asuda maitsma. Tangu- ja verivorst tekstuurilt üsna meie omade moodi, vast veidi peenem, kuid tang siiski eristatav. Maitse aga hoopis vürtsikam, tundus nagu oleks rohkelt vürtsi lisatud. Vorstid ka üsna maitsekad. Lõppkokkuvõttes lõi terve see söök kere seest üsna soojaks ja täitis muidugi kõhu hästi ära.

Teine hommikusöök oli pubi pealses võõrastemajas Milltowni külas. Hommikusöögile lisas värvi muhe taat, kes meile toitu serveeris. Eelmisel päeval oli selle maakonna meeskond jalgpalli finaalis kaotanud Dublini võistkonnale ja sellest pidi põjalikult rääkima. Oli kurb esmaspäev, kuid järgmisel aastal tehtavat kõik jälle heaks. Algselt nägi kõik taldrikul üsna samasugune välja, kuid puudusid tomat ja seen. Vorstid olid aga kõvasti suuremad, ikka korralikud prisked sardellid. Aeg oli asuda maitsma. Hoopis mahedam kraam, ei olnud üldse nii vürtsikas, kuid ka mitte nii mahe, kui eesti verivorst. Hommikusöögile panid punkti värsked maasikad ja mustikad. Nämmi.

Kolmas hommikusöök Corki lähedal B&B kohas. Taas oli taldrikule ilmunud tomat, seekord poolik. Seeeest aga vostid olid taas läinud tagasi viineri mõõtudesse. Hoopis oli aga puudu veri- ja tanguvorst. Pettumus. Samasuguses meeleolus oli ka kõht. Kuigi sõime korralikult taldriku tühjaks ja selle otsa veel röstsaiad moosiga, ütles kõht, et midagi oleks nagu puudu. Tund hiljem vaatasime Kildare's himustava pilguga kohvikuid ja värskeid saiakesi.

Viimane hommikusöök oli jälle pubi võõrastemajas Waterfordi lähedal väikeses Mullinavati külas. Kõigist kõige priskem: suured vorstid, tangu- ja verivorstid tagasi taldrikul. Seekord oli singi küljes ka pekiriba. Ei saa öelda, et seda just väga himustanud oleks. Aga täiesti uue asjana oli lisandunud kartulikook (tundus olevat tehtud päris riivitud kartulitest) ja oad punases magusavõitu kastmes. Viimastest ei osanud hoolida, sest maitse oli ikka väga võõras ja imelik (magus). Nii jäid oad meist söömata. Aga ei olnud ka lugu, sest kõht sai pilgeni täis ja see tunne kestis pea õhtuni. Ainsa asjana oleks igatsenud midagi värsket -- salatit või puuvilja. Ülepäeva väike kild tomatit jääb ikka väheks.

Kokkuvõtteks. Traditsiooniline iiri hommikusöök on eestlasele täitsa sobiv, aga neli päeva järjest on seda ehk liiga palju. Samas on muidugi hea, kui reisi peal kõht hommikul täis süüa ja ei pea enamuse päeva muretsema kõhutäie pärast.

Kaks veinisõpra tutvusid iiri viskiga

Mõtlesime kohe, et peame natuke ka viskit mekkima, sest see ju üks kuulsamaid iiri asjandusi. Kange alkohol pole just meie sõber ja enamasti valime jookidest ikka veini või õlle. Äärmisel juhul džinni ja tooniku. Ja see on ka lagi. Aga noh, elus tuleb ikka uute võimalustega tutvust teha. Alustasime poes vaatlusi, kas miskit on müügil väikestes pudelites. Eesmärgiks ikka see, et saaks erinevaid maitsta. Üsna kohe sai selgeks, et kallimad (ja seetõttu arvatavalt ka maitselt paremad) margid on müügil liitristes, heal juhul ka pooleliitristes pudelites. Sellist kogust polnud meil kavas esialgse tutvumise käigus ära juua. Polnud lootust ka jääke koju viia, kuna reisime vaid käsipagasiga. Pisikestes suveniirpudelites leidsime poest ainult kolm erinevat viskit, mille kohe ka ära ostsime.

Alustasime Paddyga, kuna see tundus kõige odavam. Teiseks võtsime Powersi ja viimaseks jätsime Jamesoni, sest sellest olime vähemalt midagi enne kuulnud. Valasime joogi hotellitoas olnud teetassidesse, avasime internetis viskist rääkiva lehekülje ja alustasime. Kõigepealt tassis keerutamine, siis nuusutamine ja alles seejärel maitsmine. Internet käskis jälgida, kas suus tundub olevat miski, mis on "soft and rolling or hot and immediate". Noh, meie arust oli Powers kõige mahedam, kuid samas ka kuidagi vesise maitsega. Jameson tundus täitsa äkiline ja vastik. Tõdesime, et seda kõlbab ainult tee sisse panna.

Aga muidugi võis viga ka meis ja meie viletsas maitsemeeles olla ja sestap võtsime ette käigu Midleton'is asuvasse Jamesoni külastuskeskusesse, kus 15 euro eest sai osaleda ekskursioonil, mis tutvustab Jamesoni viski ajalugu ja muidugi tervet viskitootmise protsessi.  Ekskursiooni oodates ja aega parajaks tehes alustasime Iiri kohviga. Imestasime, miks me kodus kunagi ei ole selle peale tulnud, et seda mõnusat jooki endale serveerida. Meile pakutud jook oli tehtud viskiga, mida on hoitud tumeda õlle vaatides. Pärast sellist kovijooki hakkas meie suhtumine Jamesoni viskisse juba paremaks muutuma.

Aga siis oli aeg avada oma meeled uutele teadmistele ja kuulata kogu tarkust Jamesoni viskist. Alustuseks saime teada, et viskitegemise tarkuse tõidki Lähis-Idast siiakanti Iiri mungad, kes seda siis ka šotlastele õpetasid. Aga auväärne John Jameson omakorda saabus Dublinisse Šotimaalt ja see fakt salati alguses maha, mainiti lihtsalt, et "ta tuli". Alles küsimise peale selgus, kust ta tuli. Aga tuleb välja, et tegemist oli eduka mehega, kes pani aluse impeeriumile, mida tema järglased veel edukamaks muutsid.

Skeemide abil tehti meile selgeks, mida tähendab "triple destilled" (kolmekordselt destilleeritud läbi suurte vaskkatelde) ja "continuously destilled" (samuti kolmekordselt destilleeritud, aga see toimub jooksvalt). Viimane on kiirem protsess ja ilmselt seetõttu ka odavam. Mul jäi mulje, et seejärel nad segavad vähemalt osadel juhtudel saadused kokku, kuid teine osa reisiseltskonnast arvas, et mitte. Kuna info sai omandatud puudulikult, tuleb ilmselt klass kordamisele.

Seejärel tulevad tünnid ja laagerdumine. Iiri seaduste järgi võib viskiks nimetada jooki, mis on tünnis seisnud vähemalt kolm aastat. Jameson pistetakse kas Bourboni või Cherry tünnidesse, mis annab just selle õige maitse. Fotol on vasakult paremale näha kadu vastavalt aastase, 12-aastase ja 16-aastase laagerdumise järel. 16-aastase tünni seismisega aurab 40 % joogist minema, aga maitse muutub järjest paremaks.

Ja maitse, see on just tähtis. Meilgi õnnestus oma maitseelamust Jamesonist korrigeerida. Üsna ekskursi lõpus küsiti, kas seltskonnas leidub kaheksa vabatahtlikku. See on just selline koht, kus ei tea, kas tasub ette astuda või mitte. Võib minna hästi, aga võib ka jamasse sattuda. Meil läks hästi. Selgus, et need kaheksa vabatahtlikku saavad osaleda kolme erineva viski võrdlevas maitsmises ja noh, meie olime nende kaheksa hulgas.

Alustasime maitsmist keskmisest topsist, milles peitus 6-aastane Jameson. No see lõhnas mõnusalt ja maitse oli üsna magus. Järgnes vasakpoolne šoti viski, milleks oli 12-aastane Johnny Walker. Sellel ei tundnud nagu õieti mingit lõhna, kuigi oleks pidanud kergelt suitsust lõhna haistma. Maitse oli küll suitsune. Ja lõpetasime paremal suva ameerika viskiga, milleks oli Jack Daniels (vanust ei öeldud või siis ei pannud ma seda tähele). See oli üsna parfüümilõhnaline ja kibeda maitsega. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tänase testimise tulemusel osutus parimaks Jameson ehk eilne ebaõnn sai rehabiliteeritud. Testimise otsa jõime ära veel viski ja Ginger Ale'i joogi, mis oli ekskursiooni hinna sees. Lehvitasime Jamesoni Vanale Vabrikule ja mõtlesime, et viskit võiks teinekordki törtsukese võtta.

Ag oleme ju autoreisil ja seetõttu pidime kontrollima oma seisundit enne rooli istumist. Mis siis muud, kui alkomeeter kotist välja ja asi klaar. Mahtusime küll kohapeal lubatud piiridesse, kuid otsustasime siiski korraks aja maha võtta ja enne roolima asumist sööma minna.

Dingel...dangel..dungel -- pildid räägivad iseenda eest

Teise reisipäeva peamiseks sihtmärgiks oli Dingel'i poolsaarele tiiru peale tegemine. Seadistasime GPS-i ja asusime teele. Reisiraamat nimetas seda retke Dingel'i ringiks, teeviitade järgi tuli liikuda Slea Head Drive'i mööda. Esimese hooga oli see natuke segadust tekitav, aga eks see vist ole meie endi viga, et valisime raamatukogust eestikeelse raamatu. Õnneks saime asjale õigel ajal pihta ja sattusime soovitud teele. Tutvumine võis alata. Üksteise järel avanesid nii silmipimestavalt ilusad vaated ja tekkis juba hirm, et me ei saagi sellelt ringilt välja. Iga kilomeetri tagant oli vaja teha peatus ja autost välja hüpata. Ikka selleks, et kaldaveerelt paremat vaadet saada ja ka selleks, et pilte klõpsida. Me polnud sugugi ainsad, turiste jagus hulgi ja kohati oli raskusi nö vaatlemistaskutesse äramahtumisega.

Ilm oli vaheldumisi vihmane ja selge. Õnneks laussadu ei olnud ja tegelikult see kerge pilvealune olek ja taamal luuravad vihmapilved lisasid dramaatikat ja salapära.

Dingle'i poolsaare ringi lõpetasime väikese peatusega poolsaarele nime andnud (või on äkki vastupidi ja poolsaar on linnale nime andnud) sadamalinnakeses. Patseerisime korra peatänaval edasi-tagasi ja lasime hea maitsta kohaliku jäätisetootja hõrgutistel. Kes eales Dingle'isse satub, ei tohiks Murphy'st tähelepanuta jätta. Valikus oli nii traditsioonilisemaid kui üllatavaid maitseid. Meie valisime viimaste hulgast ja nõnda mekkisime Seasalt ja Gin maitselist jäätist. Olen üsna kindel, et need ongi nende kõige popimad margid, sest kindlasti leidub piisavalt seiklushimulisi jäätisesõpru. Oli hea küll, isegi väga hea.

Vihmane kohtumine Iirimaa läänerannikuga

Niisiis on reisituul jälle purjedes ja nõnda lasime Ryan Airil end lennutada Dublinisse, et võtta ette nädalane seiklus Iirimaa lõunapoolses osas. Kõrvus kõlamas Iiri muusika, maitsemeeltes mõlkumas iiri õlu ja viski, erinevad hautised ning silme ees virvendamas iiri "roheline", töötasime läbi reisiraamatu ja panime paika esialgse reisiteekonna.

Alustuseks rentisime auto ja kihutasime Dublinist mööda kiirteed otse vastaskaldale Galwaysse, kus majutusime kenasse Voodi & Hommikusöögiga kohta. Kuna jõudsime kohale üsna hilja ja kottpimeduses, siis jäi esimesel õhtul tutvus linnaga tegemata. Aga sellest polnud midagi, kuna järgmisel hommikul läks väikese ajavahe tõttu nagunii uni kole vara ära. Seega olime juba hommikul poole seitsme paiku teel linnavaatlusele. Kuna oli pühapäeva hommik, siis iirlased püsisid kõik kodudes ja meie üksinda uitasime mööda vihmast linna. Esmalt jõudsime kodust tuttavate Vildede juurde, kelle poolpimeduses kaamerasilma püüdsime.

Õnneks hakkas varsti päike tõusma ja päev valgemaks minema. Pimedusest ilmusid välja värvikirevad majad ja kõik tundus väga iiri olevat. Pubid iga nurga peal. Nii varasel hommikutunnil muidugi veel suletud, aga tore oli vaadata ikkagi.

 Lonkisime edasi ja mere ääres leidsime ühe kena sinise ukse tagant linnu, kes justkui ootas sisselaskmist. Kui meil Eestis passivad uste taga kassid, kes tuppa pääsu või söögipala küsivad, siis tundub, et iirlastel on samamoodi kodustatud linnud. Ilmselt me segasime tema rahu, sest korraks kõndis ta eemale, aga kui meie ohutusse kaugusse kõndisime, läks ta jälle ukse juurde tagasi ja asus jalalt-jalale tammudes ootama.

 

Aga aeg oli Galway seljataha jätta ja võtta suund lõunasse Moheri suunas. Juht rähkles valepoolse liiklusega, aga õnneks püsisime enamasti õigel teepoolel. Vaid korra sattusime ristmikul valele teepoolele oma pööramisjärjekorda ootama. Kahjuks tahtis just samal hetkel kaks autot täpselt sellele samale teepoolel keerata ja nad olid üsna üllatunud, kui meie seal juba ees olime. Viipasime neile sõbralikult ja pööritasime silmi. Aga üllatusi jätkus ka meie jaoks. Ehk vast kõige suuremaks oli lubatud sõidukiiruse suhe teeoludega. 100 kilomeetrise tunnikiirusega võis kihutada teel, kus vaevu auto sõiduratta ära mahtus ja kurve jätkus ka ohtralt. Meie palju üle 70 sõita ei julenud. Kui veel mõni buss ka vastu juhtus tulema, siis pidi peaaegu seisma jääma.

Esimeseks vaatamisväärsuseks olime välja noppinud Burreni mäed ja Poulnabourne kalme. Vihma sadas lahinal ja kuna olime kahepeale vhma vastu varustatud vaid ühe vihmavarjuga, siis just erilist nautimist ette ei saanud võtta. Aga viskasime kiirelt pilgu peale, klõpsisime pildi ja varjusime taas autosse.

Kuna vihma sadas ikka üsna hoogsalt, siis sõitsime Moheri poole üsna kesiste tunnetega. Kas me üldse midagi näeme, võibolla on kogu ilu ja üks Iirimaa suuremaid vaatamisväärsusi paksus udus või vihmapilves. Aga meie kohale jõudes vihm lakkas. Soetasime 6 euro eest parkimiskoha ja pääsme külastuskeskusse. Tegelikult keskusse oleks vist ka niisama saanud, aga parkida ei olnud kuhugi mujale võimalik. Igatahes saime mõnuga nautida vaateid ja klõpsida endleid. Jätkus ka teisi turiste, keda oleks võinud paluda pilti võtma. Aga kui veel paar aastat tagasi oli see tavaline, et turistid teineteisest pilte klõpsisid, siis nüüd saavad kõik ise hakkama. Nii ka meie.

Moheri kaljude juurest sõitsime Adare'i küll, mis pidi olema Iirimaa ilusaim sisemaa küla. Kõige vägevam oli seal külastuskeskus, lisaks 3 rookatusega maja ja üks värviliste majadega tänav. Viimastest jõudsime veel vaimustuda, sest oli ju alles esimene tõeline reisipäev.

Üheks reisipäevaks aitas küll ja oli aeg end öömajale sättida. Sedakorda siis kõrtsi peal asuv öömaja väikelinnas nimega Milltown. Meil oli kindel idee, et tahame peatuda vähemalt mõnel ööl majutusasutuses, mis meenutab seriaalist südameasi tuntud Aidensfield Armsi. Ginat ja Oscarit muidugi ei olnud ja pubi polnud ka seesama. Kuid tuba oli korralik.

Taani meremuuseum -- museaalne gurmee Helsingöris

Esimesel Kopenhaageni töisel päeval külastasime Töömuuseumi ja Linnamuuseumi, Traditsioonilised ja vanad muuseumid, millest mitte midagi erilist esile ei oska tuua. Siiski, töömuuseumis oli üks tore vana protestilipp. Kuidagi enim on töölisliikumise ajast jäänud meelde loosungid "nõuame 8-tunnist tööpäeva", siis siin oli selline tore loosung, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva, 8-tunnist vaba aega ja 8 tunnist und. Päev kenasti kolmeks võrdseks osaks jagatud.

Aga teisel päeval vurasime Helsingöri, et väisata meremuuseumi, mis ca kaks aastat tagasi sai endale uue hoone. Õigem oleks muidugi öelda, et uue keldri, sest terve hoone asub maa all ühe vana laevaremondiks mõeldud kuivdokki ümber. Hoone on saanud tohutult palju arhitektuuriauhindu ja oli sel aastal ka Euroopa Muuseumide Aastaauhinna finalist, kuid ühtegi preemiat ei pälvinud.

Pildi ülempoolses vasakapoolses nurgas on näha ka Kronborgi loss, kus muuseum varem asus. Tegemist on kuulsa Hamleti lossiga ja nii juhtuski, et meremuusi lugu ja huvid ei mahtunud päris hästi Shakespear'i kangelase lukku. Nii ei jäänudki meremuuseumil muud üle, kui leida endale uus kodu. Ja peab tõesti tunnistama, et see on neil hullult hästi õnnestunud.

Kuna me olime grupp erialaprofessionaale, saime endale giidi, kes ei teinud lihtsalt ülevaadet Taanist kui mereriigist, vaid jagas väga palju infot näituse koostamise taga olnud ideede ja mõtete kohta. Näituse peamiseks ideeks oli "lugude jutustamine", mitte lihtsalt esemete ja fotode eksponeerimine. See on muidugi pea kõigi täna avatavate või uuendatavate muuseumide püüdeks, mille ümber terve näitus on punutud. Ühe mõtte tahaks ma meie teejuhi jutust kohe rasvaste tähtedega kirjutatuna välja tuua. Muuseumide arhiivid ja kogud ei ole tolmused kohas, kus istuvad ainult uurijad ja teadlased -- need on kohad, kus endisaegsed inimesed elavad. Just, kas enam paremini saakski seda sõnastada. Kui ei oleks neid arhiive, kus meie eelkäijad elavad, ei saaks me ka neist lugusid rääkida.

Tundub, et sellel näitusel olid koostajad ehk teadlased ja kujundajad toimetanud täielikus teineteisemõistmises, sest terve kujundus toetas teemat, millest parajasti pajatati. Näitus oli jagatud kaheksaks osaks, alates üldisest väga emotisonaalsest sissejuhatusest mere ja merelolijate teemasse ning lõpetades sellega, kuidas tänu merd mõõtvatele kaubalevadele on terve maailm meie igapäevases ostukorvis. Iga näituseosa kujundus lähtus sellest, mida parasjagu jutustati. Nt meremeeste elust rääkiv oli paigutatud justkui illuminaatoritesse, sadamatest rääkiv kastidesse ja konteineritesse, kaubanduses rääkivaid vitriine ümbritsesid peamised laevadega liigutatavad kaubaartiklid jne.

Kõik laevamudelid, mida meremuuseumid tavaliselt pilgeni täis on, olid samuti eksponeeritud ebatavaliselt. Erinevate mudelite puhul olid vitriinide alumised osad täidetud selle lastiga, mida need laevad vedasid, sest meredel ei sõidetud ju selleks, et laevu ringi liigutada, vaid ikka selleks, erinevaid kaupu (olgu selleks siis tee, vürtsid, hülgerasv, nafta või inimesed) ühest kohast teise toimetada Või siis see, kuidas maailmasõdades uppunud laevade makettid olid eksponeeritud juba tugevasti kreenis olles, justkui teel merepõhja poole. Navigatsioonist rääkides, mis on üks väga olulisi teemasid meresõidu juures, näidati ohtralt igasugu mõõteriistu, kuid räägiti ka lugu sellest, mis juhtub siis, kui midagi läheb viltu. Selle ilmestamiseks oli üks (siiani) jäädavalt kadunud laevamakett paigutatud justkui mere põhja, mis siis reaalses ekspositsioonis tähendas klaaspõranda all lebavat laeva.

 

Nojah, nüüd tekib kindlasti küsimus, et mis siin gurmeega tegemist on. Kas kuskil on köök, kus pakutakse kulinaarseid gurmee elamusi? Tegemist on metafooriga, mis võrdleb tänast muuseumi ekspositsiooni gurmeerestoraniga. Nagu vähegi usinam muuseumikülastaja tähele on pannud, siis tänapäeva muuseumide näitused on eksponaatide mõttes pigem üsna hõredad. See-eest aga hästi valitud ja peenelt serveeritud. Tänane hea muuseum ongi nagu kallis restoran, kus saab maista vaid parimat, nautida ja tekitada endas isu rohkema järele. Igatahes Taanis reisides julgen soovitada väikest serveeringut Taani Meremuuseumis.

Christiania - boheemluse oaas Kopenhaagenis

Mida ikka on teha esimesel vabal Kopenhaageni õhtupoolikul? Meie otsustasime võtta ette jalutuskäigu Christianiasse. Muidugi kahtlesime, kas endisest lillelaste paradiisist veel midagi järel on. Aga ega muidu teada ei saa, kui vaatama ei lähe. Ööbimiskoht oli vast nii 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et võtsime ette väikese matka. Alguses oli meie ümber linn nagu ikka, aga sihtmärgile lähenedes läks asi järjest toredamaks ja lustilisemaks. Sillutisest kasvasid välja roosid ja elulõngad, nende vahele olid pargitud rattad.

Veel mõned sammud ja jõudsimegi sihtkohta. Meile jäi ette üks värav, aga nagu pärast selgus, siis igast suunast sai Christianiasse läbi värava, mis oli lustlikult tähistatud.

Sisenesime siis nö vabaduse saarele ja vahtisime ammulisui enda ümber olevat. Kõik oli natuke liga-loga, umbrohi kasvas üle pea ja prügi vedeles ka natuke. Aga ses mõttes tundus, et turistide horde just ei olnud või vähemalt me ei näinud kedagi, kes oleks otse turistina välja paistnud. Kõik olid justkui kohalikud või siis vähemalt jätsid mulje, et nad jagavad matsu. Lonkisime ringi ja midagi väga kriminaalset (loe: kanepist) ei märganud. Aga siis äkki olid sildid, et siit edasi ei tohi enam pildistada, kuna kanepi müümine on siiani illegaalne.

 

Ja see oligi üsna salajane värk. Kõik kanepimüügi putkad olid mähitud sõjaväes kasutatavatesse maskeerimisvõrkudesse, nii et müüjat ei olnudki näha. Ja kui siis müüja kuskilt vilksas, olid nad päikeseprillide ja poolt nägu katvate rättide taha peidetud. Ikka täitsa illegaalne värk. Meie kanepit ei tahtnud ja lonkisime edasi. Jõudsime kenale keskväljakule, kus leidsime elevandi kuju ja stupa vahel kena privaatse lauakese istumiseks ja melu jälgimiseks. Terve plats oligi moondunud joogi- (ja vähesemal määral) söögikohaks. Õlut sai osta piimakannu tüüpi anuma sisse. Maksta tuli 50 kohalikku krooni ja kui kannu hiljem tagasi viisid, said kümneka tagasi.

Peale väikest jalutuskäiku oli õlu igatahes väga kosutav ja janu kustutav. Ümberringi oli igatahes väga lustiline seltskond, kes rüüpas õlut, mõni keeras ka plotskit ja kõik nautisid oma elu ja sõpru. Õlu joodud, jätsime Christiania seljataha koos plangule piserdatud sõnumiga, mis tänasesse Euroopa pagulasteemasse kuidagi eriti hästi kalpib.