Minneapolis: lihtsalt üks linn Kesk-Läänes

Olen siin nüüd juba nädalakese olnud ja kui mu reisil ei oleks selget sihti ja eesmärki, oleksin endalt ilmselt juba küsinud, miks peaks üldse keegi siia sõitma. Hästi, see on ülikoolilinn ja kuna ma elan ka üliõpilaslinnakus, siis noori inimesi sebib ümberringi usinasti. Olen majutunud bed & breakfast tüüpi majutusasutusse nimega Wales House, mis on igati tipp-topp ja seda julgen küll kõigile soovitada, kes mis iganes põhjusel kunagi siia peaks sattuma. Ainukeseks miinuseks muidugi eestlastele üsna sobimatu hommikusöök, mis koosneb helvestest, piimast ja moosisaiast. Korralikust rootsi lauast peekoni ja munaga võib ainult unistada. Ameerika kohvi on kahjuks ka üsna kõlbmatu maitsega, nii olengi juba terve nädala olnud puhtalt tee peal.

Aga tagasi toredate üliõpilaste juurde, keda ümberringi otralt ringi sagib. Kahel pool minu ajutist "kodu" asuvad nö korporatsioonimajad. Mulle on jäänud üsna arusaamatuks, mis seal toimub. Üleeile õhtul kostus sellist kisamist, nagu vahel filmidest on nähtud, eile toimusid murumängud ja täna seisid mõlema maja juures pikad järjekorrad väga lähikestes kleitides ja väga kõrgete kontstega kingades tütarlapsi. Nojah, ega kõik ei peagi kõigest aru saama. Las nad olla pealaegi siin oma Ameerika üliõpilaseluga.

Iga päev arhiivi minnes ja sealt tagasi tulles kõnnin üle Mississipi jõe. Lapsepõlve Ameerika filmidest ja raamtutest on kuidagi meelde jäänud, et see peaks olema midagi suurt ja olulist. Kes meist ei oleks lugenud Huckleberry Finni... Aga see jõgi ei tundu üldse suur ja võimas. Muidugi suurem kui Emajõgi, aga ikkagi kesine, kui päris aus olla. Lisaks on jõele ehitatud mitmesuguseid tõkkeid ja paisusid, nii et tegelikult ma ei saa üldse aru, kas see jõgi tänapäeval veel laevatatav on. Nojah, muidugi pole laevaliiklusel enam ka sellist tähtsust, kui 100-150 aastat tagasi.

 

Üle silla kõndides paistis päikeses sillerdamas üks üsna veider plekist asi, maja sarnane. Meenutas kangesti Guggenheimi kunstimuuseumi Bilbaos. Mitte, et ma seal käinud oleks, aga muuseumimaailmas töötades on lihtsalt võimatu seda mitte teada. ERMi uus hoone on selle kõrval põhjamaiselt karge ja vaoshoitud, vägagi funktsionalistlik hoone. Ühesõnaga oli vaja seda plekist asja lähemalt vaadata. Oli teine ka kunstimuuseum -- Weisman Art Center. Ja nagu selgus, ongi sama arhitekt, kui Bilbao Guggenheimil -- Frank Gehry. Lisaks väljastvaatamisele, astusin korraks sisse ka. Kuna tegemist oli moodsa kunsti muuseumiga, siis see ei ole tõesti minu teema, nagu mind paremini tundvad inimesed teavad. Aga muuseum ise üsna pisike ja hoomatav ja ruumid täitsa kandilised, nii et paratamatult tekib küsimus, mis on peidus nende lainete ja paunade sees...

Kui ümberringi sagivad üliõpilased välja jätta, siis ülerahvastatust siin linnas küll ei tundu olevat. Ma ei ole näinud veel ühtegi tänavat ega kiirteed, mis kuidagi meenutaks liiklusummikut, samuti on ühistransport olnud üsna mõnusalt tühi. Võib muidugi olla, et ma pole olnud õigel ajal õiges kohas, et sellest kõigest osa saada. Hoonestus on ka valdavalt madalamat sorti, kuigi kesklinnas on mõned kõrgemad klaasmajad ka, mis on päris toredad vaadata. Ühel päeval olin üsna segaduses, katsudes aru saada, milline maja teiselt vastu peegeldub, sest minu arust ei sobinud vari ja päikese asukoht omavahel kuidagi kokku.

Kuigi me Euroopas üldiselt kirume ameerika sööki ja eriti rämpstoitu, otsustasin täna möödaminnes haarata ühe hamburgeri. Einoh, oli maitsev küll, mis seal salata. Aga et ma ei minetaks enesekontrolli, oli minuga samaagselt hamburgerit manustamas 4-liikmeline perekond, mille ükski esindaja ei olnud normaalkaalus, vaid pigem tugevas ülekaalus. Aga kui keegi veel kunagi peaks Ameerikas olles hamburgeri ahvatlusele järele andma, siis julgen "Five Guys" nimelist ketti soovitada küll.

Eestis on kell saanud pool kuus hommikul, "Vikerraadio" mängis mulle Eesti hümni ja meelde tuli üks kümnekonna aasta tagune kohtumine Eesti prouaga Kalifornias, kes väitis, et Pätsu ajal oli ikka rahvuslik kasvatus tasemel. Kõik lapsed ärkasid hommikul üles, kui raadiost Eesti hümni lasti, ja seisid oma voodite kõrval tikksirgelt püsti. Mine tea, ehk olid ka sellised ajad.