Ameerika eestlaste arhiiv

Kui umbes kümmekond aastat tagasi selgus, et varasemalt New Yorgi külje all Lakewoodis asunud Eesti arhiivi materjalid on üle antud Minneapolisse Immigratsiooni Uurimise Ajaloo Keskusesse (Immigration History Research Center), siis tekitas see üksjagu mõistmatust nii Eesti uurijates ja ajaloolastes kui ka päris paljudes Ameerika eestlastes, kelle isiklikud materjalid või nendega seotud organisatsioonide dokumendid olid seetõttu sattunud siia kaugele. Sest Minneapolis on tõesti kaugel. Mitte ainult kilomeetrite mõttes, vaid ka eestluse mõttes. Siin lihtsalt elab väga vähe eestlasi, kuigi 1940. aastate lõpus Saksamaa DP-laagritest sattus neid esialgu ka siia. Enamasti rännati peagi edasi kuhugi, kus eestlasi rohkem. Siinkandis olevad põllumajanduslikud piirkonnad olid küll ahvatlevad 19. sajandi lõpu Skandinaavia põllumeestele, kuid ei peibutanud enam 20. sajandi keskpaiku eestlasi, kes valdavalt ihkasid linnadesse.

No nii, aga siin see arhiiv nüüd on. Ja materjalid on valdavas enamuses täitsa avalikud ja jõudumööda tänu Easti Rahvusarhiivi igal aastal toimuvale paarikuusele missoonile ka enamvähem korrastatud. Kohalikud ahiivitöötajad ju eesti keelt ei oska ja seetõttu neid arhiive korda sättida ei saa. Lakewoodis olid küll eesti keele oskajad, aga kogu töö toimus kord nädalas vabatahtlikuse alusel väga eakate inimeste poolt, mistõttu effektiivsusega just kiidelda ei saanud.

Aga jah, kui tahab Eestist tulla materjalidega tutvuma, tuleb lihtsalt kuskilt leida 2-3000 eurot ja uurimistöö võib alata. Tõesti, umbes nii palju kulub ära selleks, et lunastada lennukipilet, maksta kahe nädala öömaja ja end toitlustada.

Arhiiv ise asub Elmer L Andersoni Raamatukogus, kus on korralik lugemissaal (tõsi, natuke liiga konditsioneeritud, nii et mul pidid kogu aeg kampsun ja sokid ligi olema).

 

Arhiiv on muidugi tohutu ja õnneks on väga paljude nii organisatsiooni- kui isikukogude kohta on juba internetis olemas nimistud, milleni pääseb läbi IHRC kodulehe.

Isikuarhiivid: http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/pers/a/index1.htm
Organisatsioonid: http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/org/a/index1.htm

Õnneks lubatakse uurimise eesmärgil teha fotosid, sest tegelikult ei jõua ju kohapeal 2 nädalaga suurt midagi läbi lugeda. Mina isiklikult tegin ligi 4000 fotot. Jätkuks nüüd ainult jaksu need kodus läbi töötada.

Näitleja Ants Eskola otsib oma naist ja lapsi. Loodan, et leidis...

Näide Nõukogude Eestist tulnud inimese küsitlemise alusel tehtud ülevaatest.

Mis oli mulle kõige huvitavam? Kohati äärmuseni minev marurahvuslus. Välis-eestlaste omavahelised suhted (sealhulgas ka võimuvõitlus), suhtumine Eestisse ja Eesti külastamisse nõuka ajal, kirjavahetus Eestiga ja selle nö edasivahendamine teistele pagulastele.
 
Palju huvitavat materjali ja ka mõtlemapanevat. Olles seni tegelenud mälestuste ja elulugude kogumisega, siis ma ütleks, et arhiivimaterjalid lisavad välis-eestlusele nii mõnegi uue tahu, tõstavad mõne inimese pjedestaalile ja lükavad teise sealt alla. Osa materjali on vist lausa selline, mille kasutamise üle peab veel mõtlema.

Ma ei tea, kas tänapäeval enam keegi anekdoote räägib, aga nõukogude ajal olid need elu lahutamatuks osaks. Need jõudsid ka välis-eestlasteni ja võeti siin arvatavasti sama rõõmsalt vastu kui kodumaal.