Tundub, et mõned inimesed on sellel üritusel osalenud päris algusest, mis vist toimus aastal 2002. Samuti jäi mulje, et Euroopas on umbes 15 inimest, kes tiirutavadki mööda sellelaadilisi üritusi. Igatahes nad kallistasid ühtteist palavalt ja rääkisid oma kõnedes, kuidas see on hea paik sõprade kohtamiseks. Jah, nendest 15 inimesest suur osa oli kevadel ka Tallinnas toimunud Euroopa Muuseumide Aastaauhinna jagamisel. Ise ma küll ei tundnud, justkui oleks kohtunud vanade sõpradega. Kuigi jah, eestlasi oli päris palju kohal ja nendega oli ikka tore, ehk sai isegi mõni uus sõprus sõlmitud.
Ettekannete kohta peaks ka ehk midagi ütlema. Need olid valdavalt toredad. Eriti meeldis Austraalia Centre for Moving Image, kes tutvustas näituseprojekti, mis käsitles videomängusid. Tundus tohutult põnev. Natuke üllatav oli ühe Hiina muuseumi idee müüa muuseumipoes mõne msueaalikujulisi küpsiseid. Sellest olevat muide saanud väga populaarne müügiartikkel Hiina muuseumides.
Aga Dubrovnik ise on muidugi vaatamisväärne linn. Vanalinn mahub ära 2 km pikkuse müüri sisse ja on tõesti igast küljest piiratud. Päevasel ajal on linn puupüsti turiste täis, eriti kui paar kruiisilaeva reidil seisab. Liikuda on raske, kuid õhtusel ja varahommikusel ajal on täitsa mõnus. Ma vist ei ole kunagi olnud kohas, mis mulle ka pärast südaööd ihuüksi läbi linna kõndides nii turvaline tunduks.
Tegemist on vägagi kivist linnaga, isegi natuke väsitavalt. Ja põhimõtteliselt üle ühe päeva siin midagi teha ei ole. Linnas on üks peatänav, millelt hargnevad kitsad ja väga kitsad kõrvaltänavad. Linn on täis nö kodumajutusi, restorane ja suveniiripoode. Kohalikke pidi linnamüüride sees väga vähe elama, sest kõik on oma kinnisvara majutusasutustele maha müünud või siis end oma majas kokku tõmmanud ja enamuse sellest välja üürinud. Muidugi vanalinna ümber on ka linn, aga seda me eriti ei näinud, sest konverents ei võimaldanud suuremaid ja pikemaid matku ümberkaudsetele aladele ette võtta. Aga no randa me jõudsime, peesitasime ja ujusime. Kõik lõunapausid kulusid sellele.
Söögi ja restoranide kohta peaks ka midagi veel kirjutama. Sellega on halvasti. Restoranide hinnad suht kallid ja minu hinnangul toidukvaliteet kesine. Ei tundu just eriti ahvatlev maksta sööklakvaliteediga prae eest 17 eurot. Toidupoed on väga pisikesed ja valik nendes üsna kesine. Nö delikatessipoodides jällegi hinnad sellised, et mingit isu ei ole osta ei rakit (viinamarjapuskar), oliiviõli või kappareid. Aga nädalavahetusel kogunevad kohalikud talumehed ja tootjad oma kraami müüma linna keskväljakule ja siis on kaupade hind mõnevõrra normaalsem.
Kuigi meie istusime konverentsil ja rääkisime kultuuripärandist, leidub maailmas ilmselt tunduvalt rohkem neid, keda erutaks just samal ajal toimunud Troonide Mängu järjekordse hooaja võtted. Mitte, et mina teaks, mis see on, aga targemad ja kaasaegsemad teadsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar