Kõik me teame, et Ameerikas ja Kanadas on suurtes linnades piirkonnad, mida nimetatakse Little Italy või Chinatown jne. Need kõik on vaatamisväärsed kohad, kus saab üsna mõistliku hinnaga vastavale rahvusele kohast maitsvat sööki. Itaalia kogukondadele mõeldes tuleb esimesena meelde film "Moonstruck" Cheer'i ja Nicolas Cage'iga peaosades. Üks mu lemmikfilme mingil perioodil. Chinatownist saab tavaliselt odavalt "disainerite" kotte, päikeseprille ja muud edevuskraami. Kui see kraam kõrvale jätta, siis vähemalt Torontos saab hiinlaste juurest ka enamasti märksa värskemat ja odavamat puu- ja köögivilja.
Eestlased on muidugi teistsugused, nemad ei koondu ühte puntrasse elama, vaid tahavad ikka privaatsust ja omaette olemist. Kuigi räägitakse, et 1950. aastatel olla Torontos Humber Valley's olnud suur eestlaste kogukond. Eestlaste seas nimetati kohta Ämbriorg. Aga siis elujärg paranes ja kõik panid plehku parematesse rajoonidesse.
Ei saa küll minna kohta, mis oleks kaardil tähistatud Little Estonia, kuid eestlust ja eestlast on vähemalt viimase 65 aasta jooksul leidnud üle Toronto väga erinavatest kohtadest. Loomulikult on seal olemas Eesti Maja, nagu väga paljudes Eesti kogukondades välismaal. Aga üsnagi erinevalt paljudest teistest linnadest ja riikidest on Torontos veel üks oluline eestluse keskus. See on linna peatänaval Bloor Street'il vägagi südalinnas asuv Tartu College. See on 18-korruseline üliõpilaste ühiselamu, mille keldrikorrusel peitub Toronto (ja Kanada) eestlaste arhiiv, akadeemiliste organisatsioonide ruumid, peetakse akadeemilisi loengud ja plaanitsetakse maja juurdeehitusena Välis-Eesti Muuseumi rajamist. Kõik see on arhitekt Elmar Tampõllu geniaalne äriidee, kus ühiselamu kasumlikkus panustatakse kohalike eestlaste kultuuritegevusse.
Aga see ei ole veel kõik, alates 1940. aastate lõpust, mil sõjajärgsete põgenike teed jõudsid otsaga Torontosse, on seal tegutsenud hulgaliselt eestlaste toiduärisid ja -tööstusi alates pagaritöökodadest ja leivatööstustest kuni vorsti-ja lihakarnideni välja. Vanemad inimesed meenutavad heldimusega Rooneeme peenleiba, Vikingi leivatööstuse kaubamärgiga leibu müüdakse veel tänapäevalgi, kuigi juba u 30 aastat tagasi eestlased selle tööstuse maha müüsid. Tänapäeval hoiavad eestlaste toidutraditsioone elus Hillside Bakery (perekond Männamaa) ja Eesti Maja kohvikus toimetav Ülle Veltmann. Ahh, suu hakkab vett jooksma, kui mõtlen Ülle peekonipirukatele või Hillside'i kohupiimaga sarvesaiadele. Rooneeme vapustavaid lebu pole kahjuks kunagi maitsta saanud.
Olgu öeldud, et hetkel on Torontos Tartu Kolledžis avatud näitus, mis räägibki just neist eestlaste peetud toiduäridest. Seal ei ole ainult rukkileib ja verivorstid keskmes, vaid tänapäevasele kulinaarsele mitmekesisusele kohaselt leiab ettevõtliku eestlase ka sushi ja saketööstuste asutajana.
Nojaa, aga keegi ei sõida ju nii kaugele Eestist ainult eestlasi vaatama. Ikka kohalikke imesid tuleb ka katsuda endasse ahmida. Käisin minagi Niagara kose juures ja sõin sealses kõrges tornis asuvas ja ringi tiirutavas restoranis. Koske võib täitsa ilma rahata vaadata, tiirlevas restoranis on söök muidugi üsna kallis.
Head aega Toronto ja sealsed eestlased, selleks korraks. Järgmised lood ilmselt juba üsna pea Dubrovnikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar