Paketireisiga Türgis

Vahest on inimesed laisad ja mugavad. Sellisel hetkel otsustavad nad soetada endale paketireisi. Nii ka meie. Viimati sai paketireisiga 8 aastat tagasi käidud Leedus, nii et just väga tihti sellist nõrkust ette ei tule. Reise on vahepeal oi kui palju olnud. Aga igatahes leidsime suvel pea iga postkasti tellitud ajakirja (Imeline teadus, Tehnikamaailm jne) vahelt ahvatlevad pakkumised sügisesteks Türgi reisideks. Esimene valik läks luhta, sest meie soovitud reis oli juba välja müüdud. Kuid sellest ei olnud midagi, sest juba järgmise ajakirjanumbriga potsatas postkasti uus pakkumine. Ja nii me siis sattusimegi siia Türki Lüükia ringreisile. Ja meid lohistab siin ringi selline reisifirma nagu Nikal. Kodulehel leiduva info järgi on tegemist Tšehhi päritolu firmaga, kes end ka Baltikumis üsna kõvasti sisse on söönud.

Olime reisile tulles seekord ikka väga laisad. Lugesime natuke sellist veebilehte nagu www.analya.ee, kust saime natuke nõu, mis asjad on väärt vaatamist ja mis mitte ja ka natuke nõuandeid, mille eest kui palju raha välja tasub käia. Nagu kohapeal selgus, siis need nõuanded on marjaks ära kulunud. Kuigi kõik reisid pidid värviliste brošüüride järgi hinnas olema, selgus juba teisel päeval, et siiski kolm asja tuleks soovi korral lisaks osta (hind kokku 105 eurot). Aga reisifirma poolt müüduna on need asjad kõik ilmselgelt üle hinnatud ja tasu võetakse enamvähem kahekordselt.

Tšarterlennuga saime õnnelikult Antalya lennujaama, kus terve lennukitäis reisiõhinas eestlasi umbes viie bussi peale ära mahutati. Nii peenel reisil pole ma muidugi enne käinud, et lennujaamast väljudes tuleb esmalt selgitada oma bussinumber ja siis oled sa sisuliselt järgmiseks nädalaks aheldatud nii selle bussi kui eestikeelse giid-reisisaatja külge. Nagu meie puhul selgus, siis just viimasega kohanemine nõuab üksjagu harjumist. Tegu on keskmisest käredama eksemplariga, kes valis kohe esmaseks taktikaks inimeste hirmutamise. A la supermarketeid ei ole ja parem oleks, kui te ostaksite kõik söögikorrad tema pakutavates kohtades. Või siis, et alkohol on kallis ja seda peaaegu et ei müüdagi, aga bussijuhi käest saab õlut osta 3 euri purk. Nojah, tõsi, meie leidsime juba esimesel õhtul meie hotelli lähedalt täiesti tavalise supermarketi, kus õlut ei saa küll päris Eesti hindadega, kuid ca poole odavamalt bussijuhi pakutust. Kui õllest veel rääkida, siis teisel päeval küsisime tema käest, et kas avalikus kohas ehk linnas pargipingil tohib õlut juua. Selle peale saime teada, et tema ei ole oma elus veel näinud naisterahvast, kes pudelist õlut joob. Vaeseke, mis asjastust tema küll siia karanud on. Eestis joovad ka naised ammu õlut ja vahest isegi pudelist. Kolmandaks päevaks oleme me selle prouaga siiski enamvähem ära harjunud ja katsume tema imelikke (kohati ka kahemõttelisi) nalju ja repliike ignoreerida. Sõpru meist kindlasti ei saa, kuid mahume siiski ühte ruumi ära. Kindlasti ainult tänu meie sallivusele. Ja seda ei ole mitte keeruline saavutada, kuna meid meelitatakse aegajalt tohutult hõrkude vaadetega.

Aga mida siis üks paketireis tähendab. Meie juhul tähendab see seda, et ca 400 euro eest on meil edasi-tagasi lennureis Tallinn-Antalya, 7 ööd keskmiselt viisakates hotellides (vähemalt siiani) koos hommiku- ja õhtusöökidega. Viimaste kvaliteet on kahe esimese hotelli puhul olnud enamvähem normaalne ja meile isegi üsna meelepärane. Kui erineval moel valmistatud suvikõrvitsad, baklažaanid ja paprikad meeldivad, siis on Türgi just õige koht. Lisaks natuke kikkerherneid, oliive, läätsesid ja lihtsalt värsket salatikraami. Super! Liha ja kala saab ka. Esimeses hotellis oli kala väga hea, teises ei kõlvanud kahjuks süüa.

Ringreis tähendab muidugi ka seda, et hetkekski ei saa „puhata”. Toimub pidev liikumine bussiga ühest kohast teise ja peatusi tehakse ainult vaatamisväärsuste külastamiseks või siis nn turistilõksudes. Mis need turistilõksud on? Seal on tavaliselt WC, väike suveniiripood ja kohvik-baar. Võrreldes supermarketiga on seal kõik 2-3 korda kallim ja täie mõistusega inimene oma raha sinna ei jätaks. Aga jah, nagu juba eelpool kirjas oli, siis giidi andmetel siin supermarketeid ei ole, sest ta põhimõtteliselt ei lase bussil nende läheduses peatada. Kahtlustame, et reisifirma saab pärast nende „turistilõksude” juures peatamise eest ka väikese vaheltkasu. Me võime ju kindlameelsed olla, aga hetkel on meie õllevarud end ammendanud ja tulevik paistab natuke tume, kuna ei tea, millal meil õnnestub järgmise väga tavalise „Migros” või „Carrefour” sildini end murda. Lootus kustub viimasena. Hetkel toidame end puude alt korjatud apelsinide ja granaatõunadega. Vitamiinid ja antioksüdandid ennekõike.

 

Granaatõunad puu otsas ja meie hotellitoas. :)