Paketireisiga Türgis 2: head ja vead

Kui nüüd nädalale tagasi mõelda, siis vist on selles paketireisis olnud ikka rohkem head kui halba. Kiiduväärt on see, et kõik on ette ära korraldatud -- ei pea ise muretsema ei voodi ega söögi pärast, ammugi sellepärast, kuidas järgmisse kohta kohale jõuda.

Tänu giidile saime teada, et Türgis kasvavad jaaniakaunad, millest valmistatav siirup on äärmiselt kasulik. Liigitub enamvähem samasse klassi nagu toorkakao oad ja chia-seemned. Need, kes teavad, need teavad. Giidi andmetel pidid Eesti veganid siit alati hunnikute viisi nii jaanikaunu kui jaanikaunasiirupit kaasa ostma. Väike miinus on muidugi see, et imelikul kombel nendes turistilõksudes, kuhu meid viidi, seda siirupit ei müüdud. Vaid ühes kohas nägime, kuid siis maksis purk 17 eurot. Ei tormanud seda kohe ostma ja hiljem õnnestus meil leida pood, kust saime 8 liiri eest sama suure purgi. Hiinavahe niisiis peaaegu kuus korda. Ostsime muidugi seda odavamat ja nüüd koju jõudes loodame, et siirupit rüübates tabab meid tervise rünnak. Ühes väikeses sadamakülas nägime, kuidas kohalikud naised siirupi valmistamiseks jaanikaunu purustasid.

Oleme nädal aega lösutanud hotellides, mis on kindlasti kõrgemast klassist kui me ise iial raatsiks endale lubada. Booking.com'i kaudu vaatame alati ikka märksa odavama klassi öömajasid. Siin on aga peaaegu luksus -- 4 ja 5 tärni, mis muidugi võibolla Euroopa mõistes on tiba vähem, aga siiski meie jaoks ebatavaliselt tore.

Ilmselt ilma grupireisita ja giidita ei oleks me sattunud vaibakudumise töökotta või artelli või kuidas seda õieti nimetama peaks. Väidetavalt kootakse seal kõik vaibad käsitsi küll villast, puuvillast ja siidist. Ühe ruutmeetri siidivaiba kudumine võtvad ühel inimesel terve aasta. Tundub uskumatu. Odavamad vaibad maksid seal 300 euri ruutmeeter. Meie muidugi vaipa ostma ei hakanud, sest ei teagi, kuhu see oma elamises õieti panna. Kuigi tõsi, mõned olid ikka väga ilusad. Aga tore oli see, et omal oli võimalik kätt proovida ja siduda paar sõlme ühte väga ilusasse siidivaipa.

Ainukeseks suureks paketireisi miinuseks on see, et nö vaba aega peaaegu ei olnudki ja võimalust omapäi kuskil kolada polnud ette nähtud. Aga siiski õnnestus meil vahel paar sammu ettenähtud maršruudilt kõrvale astuda. Ükskord leidsime nö turistidele mõeldud suveniiripoest 2 maja eemale minnes väga põneva puuviljade sorteerimise ja pakendmise keskuse. Hetkel oli seal viigimarjade ja kastanite hooaeg. Kaks seal töötavat ja absoluutselt ainult türgi keelt rääkivat meest kutsusid meid lahkelt sisse ja pakkusid meile nende valduses olevat head kraami. Raha nad selle eest ei tahtnud. Viigimarjad olid aga mesimagusad ja neid jätkus meil veel mitmeks päevaks.

 

Viimasel päeval jätsime paketireisi sinnapaika ja tänu sellele jäime muidugi ilma naha- ja kullakeskuse külastusest, kus meile kindlasti jälle "odava" raha eest kõiksugu kraami müüa oleks poovitud. Selle asemel veetsime täiesti iseseisvalt terve päeva Antalyas, kolasime mööda kõrvaltänavaid, sattusime põnevatesse nö hulgimüügi kohtadesse, kust sai osta bambus-puuvillast sokke 12 paari kaupa ja erinevaid vürtse kilodega. Hinnad olid odavad, meie õnnelikud ja kaupmehed loodetavasti ka rahul. Oli väga tore päev! Küllap tuleme Türki tagasi. Aga siis ilmselt juba iseseisvalt või ka lihtsalt nö rannapuhkusele, et ei peaks pidevalt kuhugi tormama.