Antiikmaailma ja varakristluse jäljed Türgis

Sellest on pea 25 aastat, kui noore ajaloo üliõpilasena sai kolm korda nädalas Märt Tänava loengutes antiikmaailma sõdadest, imedest ja natuke vähem ka elu-olust teadmisi ammutatud. Kõigele järgnes eksam, nagu ülikoolis ikka. Teadmised olid tollal piisavad, et mitte öelda suurepärased, kuigi antiikajalugu ei ole kunagi mu suur lemmik olnud. Ilmselt pole aga geograafia mu kõige tugevam külg kunagi olnud või siis pole ma kuigi täpselt mõelnud sellele, kus selle antiikmaailma piirid olid. Tõsi, Egiptuse, Kreeka ja Rooma paigutab ju ka tänapäeval enamvähem õigesse kohta, kuid muuga läheb keerulisemaks. Igatahes ei oodanud nii tõsist annust antiikset Kreekat ja Roomat Türgist. Eks selle võib muidugi ka tegemata kodutöö arvele kirjutada, sest kui oleks vähegi mõelnud, et Lüükia ringreis viitab Antiik-Kreekale, oleks ju asjast varem aimu saanud. Aga alati on ju rõõm seda suurem, mida ootamatumalt asjad sind tabavad. Võib julgelt öelda, et viimastel päevadel oleme me lisaks iluasale loodusele, heale toidule ja soojale mereveele saanud hea annuse antiiksete linnade varemeid: Efesos, Hierapolis ja Myra.

Efesos on neist ilmselt kõige tuntum. Meie giid alustas juttu nii: "Efesos on liikuv element -- 600 e.Kr. asus ta kõrge mäe otsas, aga meri taandus ja linn kolis allapoole ja nii umbes kolm korda." Aga seda peab küll ütlema, et see linn või õigemini selle jäänused on vaatamist väärt. Eks on neid varemeid nähtud nii Kreekas kui Roomas, kuid midagi nii võimast ei ole minu silmad küll enne näinud. Pikad tänavad, mille ääres sambad ja osaliselt säilinud majade vundamendid ja vahest ka tiba rohkem.

Kõige paremini olid säilinud Celsuse raamatukogu, Hadrianuse tempel ja latriinid (avalik WC). Viimaste puhul saime kuulda, et kord oli selline, et enne linnakodaniku siirdumist vastavasse asutusse saadeti ori ette, kes kiviistme soojaks istus, et härral oleks hea ja mõnus oma asja ajada.

 

Saunareeglid tundusid esmase kuulmise järgi lausa igasuguste võrdsete õiguste vastased olevat. Nimelt meestele olevat saun olnud tasuta, naised pidid aga maksma. Selgitus oli see, et naiste pikad juuksed moodustasid koos oliiviõliga (mida tol ajal pesemiseks kasutati) parajad tropid, mis torud umbe ajasid. Aga torusüsteem ehk veevärk ja kanalisatsioon oli linnas täiesti olemas. Selle tõenduseks on turistidele natuke torusid välja pandud.

Justkui muistsest Egiptusest oli kohale tulnud ka üks kivistunud ilmega kass, kes ei liigutanud end ühegi talle läheneva inimese peale ega pilgutanud silmagi, kui temast pilti tehti. Vägevad türklased, nad on isegi kassid suutnud turistide rõõmuks tööle panna.

Hierapolisest on üksjagu vähem alles jäänud, kuigi linn võis enamvähem sama suur olla. Kuid maavärinad raputasid seda kõvemini ja väljakaevamine pidada raskem olema, kuna maapind kõvem. Kõige paremini on säilinud surnuaed suurte kivist sarkofagidega.

Myra oligi ilmselt väiksem linn, alles on põhiliselt mäekülje sisse rajatud hauakambrid, teater ja mõned hoonete detailid.

Ja nüüd siis lõpuks veel kristlusega seotud kohad. Myras on Püha Nikolai kiriku varemed. Nikolai olevat seesama, kellest sai alguse jõuluvanatamine. Oli lihtsalt selline hea mees, kes kõiki vaeseid ja hädasolijaid aitas ning neile aknast tuppa kingitusi viskas. Peamiselt raha. Kord aga olnud abivajajal kõik uksed ja aknad kinni ja nii ei jäänud vaesel mehel muud üle, kui rahanuts korstnast sisse visata. See sattunud aga täpselt ahju külge kuivama pandud soki sisse. Siit siis see traditsioon sokke ahju külge riputada ja kinke sinna sisse poetada. Aga kirikus endas olid väga ilusad mosaiikpõrandad ja seinamaalid.

Efesoses on Püha Johannese basiilika varemed. Johannes oli ainuke Kristuse apostlitest, kes elas pika elu ja suri loomulikku surma. Kirikust endast ei olnud palju säilinud, kuid Johannese haud olevat ikkagi selles kirikus alles, mistõttu koht on palverännaku kohaks paljudele kristlastele.

Siinkohalt tuleb öelda, et eestikeelse giidiga reisil on omad plussid. Sind veetakse parsjagu mõnusas tempos ühest kohast teise ja kogu oluline info kantakse ette. Ei mingit vaeva, et õigeid kohti otsida ja inglisekeelsetest reisiraamatutest tarkust taga ajada. Alati varitseb ju oht, et lugemine tundub igavam kui lihtsalt silmad pärani ringi vahtimine.