Lufthansaga Tallinnast Minneapolisse

Alanud on 3-nädalane väljasõit Ameerikasse ja Kanadasse, seekord töistel eesmärkidel. Kõik algas plaanist ja mõttest teha väikest uurimistööd Minneapolise ülikooli Immigratsiooni Ajaloo Uurimise Keskuse arhiivis (uhh, küll on vast pikk nimi, iga kord mõtlen, kas saan selle õigesti välja öeldud). Hea plaan, mille elluviimiseks tuli raha hankida. Sai kirjutatud taotlused nii Rahvuskaaslaste Programmi kui Kultuurkapitali. Täit küsitud summat muidugi ei saanud, aga piisavalt, et asuda reisi ette valmistama: osta lennukipiletid, vormistada Ameerikasse sissesõiduks vajalik ESTA-reisiluba. Lihtne. Keerulisem oli leida Minneapolises öömaja, mis mahuks kleenukese eelarve piiridesse ja ei asuks arhiivist ülemäära kaugel. Aga kõik on võimalik, kui internetis sügavamalt kaevata.

Kuna praktiliselt kõik kaugetesse kohtadesse viivad lennud võtavad aega ja ümberistumisi ühes või teises Euroopa suuremas lennujaamas, tuleb Tallinnast lendamist alustada varahommikul. Tartlasele on see üsna ebamugav, sest Tallinnasse tuleb kobida juba eelmisel õhtul ja tore, kui on sugulasi-sõpru, kelle juures majutuda ja veel toredam, kui nad viitsivad koos sinuga ärgata, et sind hommikul kell 5 lennujaama ära visata.

Igatahes olin hommikul kl 5.30 lennujaamas kohal ja asusin kohe iseteenindus-kioskis end lennule registreerima. Ootamatult saabus aga tõrge, kuna selgus, et nendel masinatel on mälu. Millegipärast oli sellesse sööbinud minu vana passinumber ja seda muuta ei olnud võimalik. Isegi abivalmis poiss, kes pidi seal inimestele abiks olema, ei suutnud seda muuta. No mis siis ikka, suunati mind vana ja traditsioonilise check-in laua juurde. Siltide järgi oli see mõeldud ainult äri- ja esimese klassi reisijatele. Tundsin end kole tähtsana. Kui minu selja taha tuli järjekorratama veel Kristiina Šmigun-Vähi perekonnaga, muutus olukord veel pidulikumaks. Ihnsa eestlasena mõtlesin kohe, et ohhooo, kas nemad reisivad siis äriklassis. Aususe huvides peab siiski mainima, et lennukis võtsid nad koha sisse lihtsurelikega samas reisiklassis. Kuidagi hea tunne oli seda märgates.

Viimati olin lennujaamas eelmisel sügisel ja loomulikult pidi üle vaatama, mis seal vahepeal muutnud on või kes teab, võibolla pole kõik täpselt meeles ka eelmisest korrast. Igati tore lennujaam on meil: nunnud kohvikud, seelikutriibulised toolid, lusatakad vetsud. Nägin muidugi ainult naiste omasid, paratamatult tekkis uudishimu, et mis võiks olla meeste omades, aga kuna reisin seekord üksi, ei saanudki teada. Ehk mõnel järgmisel reisil saan uudishimule leevendust.

 Tallinna lennujaama naiste vetsust sain kaasa sellise elutarkuse. Ei teagi, kas nõustuda, vaielda või õlgu kehitada. Nii lihtne see maailm nüüd ka ei ole.

 Kuskilt uudistest meenus, et lennujaamas pidi olema ka nn metsarubriik, kuid seda ma siiski ei märganud, kui see just ei pidanud olema fototapeet metsapildiga, mis ühes lennuväravas seinale oli kleebitud. Mõtlesin reisile kaasa haarata mõne raamatu nn lennujaama "laenuraamatukogust", kuid suures reisiärevuses ununes see päris ära.

Lennuk väljus täiesti õigeaegselt, teenindus oli absoluutselt super. Söök ja jook olid hinna sees, mis tänapäeval ei olegi enam nii tavaline. Soe võileib, tee, kohvi, mahlad, vesi ja minu suureks üllatuseks ka vein ja õlu, kuigi oli vägagi varahommikune aeg.

Frankdfurdi lennujaamas andis ekselda, et leida üles õige suund Ameerikasse viivate lendudeni. Loomulikult pidi läbima ka passikontrolli ja oi kui hea oli olla Euroopa Liidu kodanik -- ei mingeid seletamisi ega sekeldamisi. Näitad oma passi ette ja sulle öeldakse ainult "Gute Reise".

Kuigi mul on kahe lennu vahel aega vaid natuke üle kahe tunni, on see ikkagi üsna pikk aeg, kui lennud hiljaks ei jää ja muid probleeme ei teki. No millega sa seda ikka täidad. Kiikad korraks tax free poodi, aga noh, pole ju õieti midagi sealt vaja, eriti kodust kaugemale liikudes. Lõpuks võtad ikka mõnes baaris koha sisse, ostad ühe õlle ja kirjutad blogi. :)

Frankfurt Chicago lend oli ka täitsa vinks-vonks. Söök oli normaalne, filmid vaadatavad ja soovi korral valati topsidesse isegi vahuveini. Õnnestus isegi paar tunnikest tukkuda. Chicagos läbisin passi- ja tollikontrolli ja ka siin vist masinad juba mäletasid mind, sest kui sõrmejäljed olid võetud, siis fotot enam ei tehtud. Tollis vedas ka, sest keegi mu kohvrit ei avanud ja nii ei võetudki mult ära häid kodust kaasa võetud Melba õunu. Nüüd saab vähemalt esimesel paaril päeval süüa korralikke õunu. Aga kui Euroopa lennujaames on kuidagi vaikne ja inimesed vaatavad ise, kuidas õigesse kohta saavad minna, siis siin algas tohutu valjuhäälne juhatamine, sest hoidku jumal selle eest, kui keegi valesse lahtrisse peaks minema. Samuti lõi ninna kiirsöökide lõhn, varuda võis endale popcorni, hamburgerit jne. Mina ei varunud midagi, küll aga ei saanud jätta pildistamata seda popcorni kioskit.

Minneapolisse jõudmise ajaks olin juba üsna väsinud. Raha kokkuhoiu eesmärgil otsustasin ööbimiskohta liikuda ühiskondliku transpordiga, mitte kasutada taksot või shuttel-bussi. Hinnavahe on päris märgatav, sest kõigis ühistranspordiliikides kehtiv pilet maksab vaid 1.75 ja kehtib 2,5 tundi. Ei saa just öelda, et lennujaamast oleks metroo peale tohutu hulk inimesi läinud, kuid ma ei olnud siiski ainuke. Küll aga muutus asi nukraks, kui pidin metroo pealt bussi peale ümber istuma. Bussipeatusest leidsin kirja, mis teatas, et selles peatuses busside ei peatu ja palus minna eelmisse peatusse. sinna jõudes leidsin ka sealt sellise sildi, kuid nüüd paluti minna lihtsalt üle tänava, kus oli posti külge naelutatud ajutine silt "buses stops here". Keegi oli seda täiendanud sõnaga "dont". Kuigi nii see peatus kui terve tänav tundus väga mahajäetud moega, otsustasin siiski natuke oodata. 10 minuti pärast tuli üks tumedama nahavärviga proua ja veel 10 minutit hiljem hispaaniakeelne perekond ja sellest veel 10 minutit hiljem lõpuks ka buss.