Elumaja ise on kangesti kasarmu moodi ja arvatavasti ongi ta omal ajal sõjaväe tarvis ehitatud. Millal see "omal ajal" oli, ei oska täpselt öelda. Pakuks 1950. aastaid, seda nii hoone välimuse järgi kui väikese uurimistöö tulemusena Eesti Muuseumide Veebiväravas. Vanadelt fotodelt on näha, et enne Teist Maailmasõda olid saarel natuke teistsugused hooned.
Enne ja nüüd
Aga praegune elumaja või kasarmu mahutab endasse neli korterit, milles kõigis kaks tuba ja köök. Umbes kümmekond aastat tagasi viis üks torm elumajal katuse pealt ja tänu mõningasele ajale ilma katuseta sai hoone üksjagu kannatada. Aga ta on täitsa elamiskõlblik. Kõige paremas korras on saarevahi korter, mis kannab numbrit 4. Siin saab ahju kütta, kui väga külmaks läheb. Köögis on olemas kahe auguga gaasipliit. Ühes toas (mis on ühtlasi ka elutoa funktsioonis) on 3 voodit, teises 2 voodit. Akendest avaneb loomulikult vaade merele ja selge ilma korral on näha Pranglit. Ööpimeduses paistavad kätte ka Tallinna tuled.
Teisele majaküljele jäävates korterites on kasutuskorda seatud veel üks magamistuba juhuks, kui saarele peaks korraga rohkem inimesi sattuma, samuti üks salongi moodi tuba, kus saab vaadata näitusi (hetkel Marko Matvere joonistused ja fotonäitus tuletornidest). Viimases asub ka logiraamat, kuhu iga saarele sattunu võiks teha sissekande. Merevaade on neiski tubades olemas -- näha saab avamerd ja möödasõitvaid laevu.
Kui ilm lubab ja tuul üle saare ei tuiska, saab kohaliku kõrgeima mäe otsa minna merd imetlema nö naturaalsel kujul, ilma et aknaklaasid merekohina ainult aimatavaks muudavad. Sellist piknikuplatsi ei paku ilmselt küll ükski teine koht Eestis, ei mandril ega saartel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar