Kolm suurt ja üks väike teel Keri saarele

Algse plaani kohaselt pidime täna hommikul kella 4 ajal startima Tallinnast Leppneeme sadama suunas, aga kuna ilmaprognoos paranes, siis sai plaan sätitud ümber kella kaheksase stardi peale. Tegelikkuses ei olnud pühapäeval keegi valmis nii vara ärkama ja Kalamajast saime liikuma  paaritunnise nihkega.
Leppneeme sadamas olime kella üheteistkümneks. Keegi meist ja olnud varem selles sadamas käinud, sealt paati vette lasknud ja autot nädalaks sinna parkinud. Olud olid võõrad. Aga kõik lahenes hästi, sest saime jutule ühe sõbraliku purjetamistreeneriga, ks seal parasjagu treeningut alustas. Tema seletas meile lahkelt ära, kuhu panna paadikäru ja kuhu auto. Plaan valmis.

Laadisime tohutu proviandikoorma autost paati. Varud peavad suured olema, sest Keril ju nurgapoodi ei ole. Muidugi on kaasa võetud ka tohutult kalavarustust, aga väga suuri lootusi kalasaagile me siiski rajada ei julgenud. Kuna ilm oli ilus, määrisime end päikesekreemiga kokku ja sõitsime sadamast välja T-särkide väel. Üsna pea selgus, et nii soe see ilm nüüd ka ei olnud.

Poolel teel Pranglini pandi selga joped ja plätud vahetati matkasaabaste vastu. Natukeseks ajaks oli sellest abi. Tuul aga tõusis ja 11-kilomeetrise tunnikiirusega sõites murdis paat lainet mõnuga ja meie saime järjest märjemaks.

 Prangli põhjatipu majakas.

Prangli tuletorni kohal tegime pausi, vahetasime riideid ja mis peamine, pakkisime end veekindlatesse vihmariietesse. Edasi popsutasime 4-kilomeetrise tunnikiirusega, mis jättis meid kuivaks, kuid venitas terve teekonna Leppneemest Kerile 3,5 tunniseks. Nägime välja nagu kubujussid.

Aga lõpp hea, kõik hea. Kella kolme ajal maabusime Keril, kus meid võtsid vastu eelmine saarevaht Kalmer ja Peep Keri Seltsist. Nad aitasid meil asjad maale kanda, andsid nõu paadi kinnitamise osas, tegid ringi saarel -- mis ühest küljest oli ellujäämisõpetus, teisest küljest giidikursus, et me oskaks võimalikke saarele saabuvaid seiklejaid valgustada.

Kuna me olime saabudes üsna hangunud, jäi pilt saarest, nagu ta meid vastu võttis, tegemata. Sestap postitan siia ühe ajaloolise pildi, mille Ernst Witoff on teinud Keri majakast 1922. aastal.

Paat sai norralaste eestkujul kinnitatud rannast kaugemale, et lained seda vastu kive katki ei teeks. Keetsime esimese matkasöögi, mis oli tegelikult ka üldse esimene tänane korralik söök. Kõht täis, külmaväsimus kontides, jäime kella 7 paiku õhtul kõik magama. Päris ööuneks oli see siiski liiga varajane, virgudes asusime tegema plaane eelseisvaks nädalaks ja otsustasime kirjutada elust saarel. Äkki on sellest abi neile, kes juba on saarele tulemas või alles mängivad selle võimalusega.