Kalapäev Keri saarel

Ettevalmistumine kalastamiseks algas õieti juba nädal tagasi Tartus ja Antslas, kui peenramaa kaevamise kõrvalt korjati üles oma 500-600 prisket vihmaussi. Põhilise töö tegi ära Meelis, kuid 5-aastane Juhan on ilmselt endas avastanud kerge bioloogi geeni, sest ta "noppis" vihmausse suure innuga. Peab tunnistama, et sama suure huviga uuris ja pööras ta siin saarel majakast leitud surnud lindu (linnumääraja abiga sai lind tuvastatud kui emane Metstikk) ja küsis murelikult, et mida ta nüüd sellega teha võiks. Kõige mõistlikum tundus talle linnu viimine Tartusse ja selle näitamine lasteaias, kus varsti pidi tulema käsitlemisele linnuteema. Laitsime selle mõtte siiski maha ja lind sai hellalt asetatud rannakividele.
Aga tagasi kalapüügi juurde, Ühesõnaga vihmaussid võeti Lõuna-Eestist kaasa ja vaja oli neid peamiselt jadaõnge jaoks. Oli see vast mässamine, et 100 konksu ussidega varustada. Paras näputöö.

Kõik see näputöö sai ära tehtud eile õhtul ja jadaõng ka sisse viidud. Mina olin siinkohal muidugi vaid vaatleja rollis, sest vihmaussidega ei ole mul kunagi sõbralikke suhteid olnud. Täna hommikul mindi siis asja uurima.

Lisaks kalastamisele avanes täna hommikul nii ilusaid vaateid tänu üle saare tulvavale udule. Näha ei olnud pea midagi, kuid laevade udupasunaid kostis küll aegajalt. Heli levib siin üldse uskumatult hästi. Kasarmu ees istudes kostub vahest nii selgelt laeva mootori häält ja on tunne, et teisel pool maja peab rannale väga lähedal olema üsna suur laev. Teisele poole maja lonkides on aga enamasti näha vaid tühjus, isegi kauguses ei ole näha ühtegi laevasiluetti. Aga udu oli tõesti vägev ja kohati ei olnud majakat üldse nähagi.

Aga suu saime kalaseks küll. Saagiks oli 5 heeringasuurust räime ja 17 lesta. Lisaks kolm emakala ja kaks väga veidrat tegelast, mille määrasime kui nolgused. Nendega ei olnud midagi teha ja nemad läksid tagasi merre.

Aga lestad ja räimed sai loomulikult ära puhastatud ja pannile suunatud. Peab tunnistama, et nii maitsvaid räimesid ei ole mina küll kunagi söönud, sest Tartusse jõuavad nad enamasti juba punaste või vähemalt roosade silmadega. Värskusest ei saa siis enam mingit juttu olla. Lestadega on mul ka lapsepõlvest üsna kesised mälestused, kui Saaremaal Torgu pioneerilaagris pakuti lestasid, mil ilmselt oli enne küpsetamist sisikond välja võtmata. Üsna vastik maitse on meeles. Aga no täna oli kõik hoopis teine, sest nii räimed kui lestad rändasid praktiliselt otse merest pannile.

Sööjatelt kostis ainult rahulolevat mõminat ja isegi Juhan, kes enne väitis, et kala söögu ainult kalamehed ja tema küll ei kavatse ühtki kalapala suhu pista, sõi ja kiitis.

Õhtul sai veel kord merel käidud, sest Juhan tahtis ka kangesti alustada oma kalamehe karjääri. Selleks oli talle spetsiaalne korgiga õng ehitatud. Kuigi kalaõnn ei naeratanud, arvas ta pärast, et oli väga tore ja küllap läheb ta uuesti kalale. Ilmselt oli lohutuseks ka see, et teised ei saanud õngega ka suurt midagi.

Kuigi mina logelesin paadis niisama ja ei vehkinud ei õnge ega millegi muuga, oli ometi vee peal olla tohutult mõnus ja loodetavasti antakse mulle andeks ka see, et jätsin kord ankru välja võtmata ja ilma me sellest jäimegi. Kui me kihutama pistsime, läks nöör katki ja ankur jäi kuskile merepõhja. Selle eest aga jäi mulle paadis silma kalameestele äärmiselt vajalik abimees -- joonlaud, kuhu kõikide kalade püügikõlbulikud pikkused peale märgitud. Nii ei ole mingit ohtu seadusega pahuksisse sattuda. Seadusekuulekus ennekõike.