Kuues päev Keri saarel -- näidati turiste

Kuus päeva ootamist ja lõpuks saabus Kerile inimesi, keda me ise ei olnud siia meelitanud ega kutsunud. Olime keskhommikul alles sahmimas ja sauna veeanumaid täitmas, kui äkitselt märkasime saarele lähenemas üsna suurt laeva (muidugi kohalikes oludes ja võrdlustes). Laev sättis end natuke kaldast eemale ankrusse ja toimetas seltskonna 4-kaupa saarele. Tuli teha oma 5 lühikest sutsu, et kõik inimesed saarele saada. Selgus, et tegemist on Eesti Filmiarhiivi rahvaga, kes Pranglil ja Keril sooritamas oma iga-aastast motivatsioonireisi. Nii selliseid reise vist nimetatakse. Igatahes toimetati seltskond õnnelikult saarele ja kõik said provisoorset kaid mööda vähem või rohkem värisedes kuivale kivisele maale. Merelt maale saades tundis osa seltskonnast kohe huvi käimla asukoha vastu. Õnneks on taoline siia turistide jaoks ka ehitatud.

Aktiivsed inimesed hargnesid kiirelt mööda saart laiali -- osa turnis tuletorni, teine osa ajas kajakad paanikasse ja kolmas osa sättis end päevitama. Päikest on täna saarel tõesti palju ja me ise oleme ka pigem päikesepõlenud kui alajahtunud.

Aga kus on, sinna tuleb juurde, nagu juba vanarahvas teadis. Kohe Filmiarhiivi rahva tuules saabus kolm noormeest edeva ja värvilise kiiret sõitu tegeva paadiga. Tänu meie paadi köiele õnnestus neil end kaldani vedada, ilma meie köieta oleks ehk keeruliseks läinud. Päris õhtu eel tuli veel üks mees skuutriga --paadid ja kiirused läksid päeva edenedes järjest edevamaks. 5-aastane Juhan vaimustus turistidest tohutult ja sai nende kõigiga kohe sõpradeks (tema enda väljend). Viimane skuutriga tulnu, nimeks Jaanus, lubas homme suurema seltskonnaga tagasi tulla ja Juhanile kommi ja coca-colat tuua.

Lapsele on turistid suureks vahelduseks, sest viiendal saarel viibimise päeval hakkas ta tasahiljukesi küsima, et millal me tagasi koju läheme ja televiisor oleks ka täitsa tore. Saarele sattunud võõrad ongi justkui televiisori eest. Nendega saab juttu teha ja võib end tähtsana tunda, sest nemad ei tea saarest veel tuhkagi, kuid Juhan on juba kuues päev saarel ja seega tunneb olusid läbi ja lõhki. Turiste tuleb "sundida" (loe) meelitada logiraamatusse sisse kirjutama ja suveniire ostma. Iga kopikas saare hüvanguks on teretulnud, sest raha eest saab teadagi mis -- jälle midagi korda sättida.

Turiste toovat laeva tüüris üks mees, kes oli põliskerilane. Ta olla sündinud Keril ja elanud majas, mis nüüdseks maha lammutatud (alles ainult vundament). Saime teada, et tol ajal elas majas 3 perekonda, tegemist oli korraliku eestiaegse (või vanema) palkmajaga. Praegune elumaja/kasarmu olla olnud piirivalve käsutuses. Nende pere lahkus Kerilt Pranglile siis, kui meie kangelane pidi kooli minema. Kui küsisin, et kuidas oli talvel Keril elada, kas tuult liiga palju ei olnud, mühatas mees, et ei olnud hullu, pealegi oli aed ehitatud ümber majade. Sellelt vanalt pildilt (Meremuuseumi kogudest) on kenasti näha, kuidas omal ajal elu saarel suurte tuulte eest aiaga kaitstud oli.

Päeva parim osa on aga piknik tuletornis. Selle vastu ei saa miski ja seda ei väära turistide tulemine-mittetulemine karvavõrdki. Kuigi tõsi, täna oli seal liigne leitsak ja pidime kolima korrus allapoole tuule kätte, mis kuumuse eemale peletaks.