Keri saar -- nädal puhkust läbi

Kuna kõik väärt kogemused eelmistesse postitustesse ei mahtunud, siis pean ikka ühe loo veel kirjutama, kuigi Kerilt lahkusime juba pühapäeval ja nüüd olen Keril kõiki valdavast "laiskusest" ülepea sukeldunud tavalisse tööinimese ellu. Pole isegi olnud aega seda viimast lugu "paberile" panna. Nüüd aga Tartu-Tallinn rongis on selleks just parim võimalus.

Keri puhul peab kindlasti kirjutama veeoludest, sest vett on seal erinevat: merevesi, pesuvesi ja joogivesi.

Kuna tegemist on üsna väikese saarega, siis merevesi on igal pool käeulatuses. Isegi kui ei taha seda otseselt katsuda, on teda tore vaadata. Nii tore, et see pärsib igasuguse tahtmise midagi teha ja toimekas olla. Sättisin end korduvalt maja ette pingile raamatut lugema, kuid ikka ja jälle avastasin end raamatu lugemise asemel merd vaatamas. Nii saigi kahest kaasavõetud raamatust loetud läbi vaid üks ja seegi oli saarele saabudes juba poole peal. Meres võib ka ujumas käia ja kuigi meist keegi seda teha ei tahtnud, sest vastupidiselt mandril valitsenud troopilisele kuumusele oli saarel just parajalt soe ja enamasti puhus ka jahutav tuuleke, suutis üks meist libedatelt kividelt kaks korda täisriietuses vette sulpsatada ja teine kord sai kahjuks saatuslikuks ka tema mobiilile.

Tavaoludes saame me pesuvee ja joogivee tavaliselt ühest kraanist, kuid Kerile tuleb joogivesi tuua mandrilt, sest kohaliku salvkaevu vesi juua ei kõlba, Küll saab seda aga kasutada nii nõudepesuks kui enese keha harimiseks. Nõudepesu toimub parima merevaatega "köögis", mis kipub jälle viima üldise laiskuseni, aga kuna taldrikute ja tasside varu, aga eriti nugade ja kahvlite varu on saarel üsna piiratud, tuleb end aegajalt siiski kokku võtta. Inimeste pesuks on olemas täitsa korralik saun, mille saab üsna kiirelt puudega soojaks kütta. Puud ise aga tuleb jällegi saarele mandrilt tuua. Nii saabuvadki kõik saarevahid enamasti kotitäie või paari küttepuudega.

Kalaõnn saatis meid terve saarel olnud aja. Lisaks tuntud kaladele (lest ja räim), kohtusime ka selliste tegelastega nagu merivarblased ja nolgused. Mõned neist õige toredad ja Eesti merele ootamatult värvikirevad. Nad oleks justkui saadetised lõunamaa troopilistest vetest.

Merivarblased, eriti edev on muidugi isane kala.

Täpilise kõhualusega nolgus.

Huvi pärast tutvusime ka nende veidrate kalade maitsega. Pidime tõdema, et internetist leitud tähendus "tööstuslikku tähtsust ei oma", on põhjendatud, sest ega maitse ka suurem asi ei olnud. Kuna aga kalajumal oli jätkuvalt meiega ja päris kõike värskelt ära süüa ei jõudnud, siis mida teeb üks õige eestlane. Loomulikult hoidistab!

Lõpetuseks võiks midagi öelda elu võimalikkuse kohta saarel. See on täitsa olemas, kui ei ole suuri nõudmisi ja varem elus mõnel matkal käidud. Ilmselt oleks saarel võimalik ka päriselu ja sellest annavad tunnistust just meie sealoleku ajal õitsema läinud nartsissid, kirsid ja õunapuud (viimaseid nimetataks ainduspoes küll pinnakattevormideks). Aialilled ja viljapuud on justkui mälestus nendest, kellele Keri saar oli kodusaareks.

Kuues päev Keri saarel -- näidati turiste

Kuus päeva ootamist ja lõpuks saabus Kerile inimesi, keda me ise ei olnud siia meelitanud ega kutsunud. Olime keskhommikul alles sahmimas ja sauna veeanumaid täitmas, kui äkitselt märkasime saarele lähenemas üsna suurt laeva (muidugi kohalikes oludes ja võrdlustes). Laev sättis end natuke kaldast eemale ankrusse ja toimetas seltskonna 4-kaupa saarele. Tuli teha oma 5 lühikest sutsu, et kõik inimesed saarele saada. Selgus, et tegemist on Eesti Filmiarhiivi rahvaga, kes Pranglil ja Keril sooritamas oma iga-aastast motivatsioonireisi. Nii selliseid reise vist nimetatakse. Igatahes toimetati seltskond õnnelikult saarele ja kõik said provisoorset kaid mööda vähem või rohkem värisedes kuivale kivisele maale. Merelt maale saades tundis osa seltskonnast kohe huvi käimla asukoha vastu. Õnneks on taoline siia turistide jaoks ka ehitatud.

Aktiivsed inimesed hargnesid kiirelt mööda saart laiali -- osa turnis tuletorni, teine osa ajas kajakad paanikasse ja kolmas osa sättis end päevitama. Päikest on täna saarel tõesti palju ja me ise oleme ka pigem päikesepõlenud kui alajahtunud.

Aga kus on, sinna tuleb juurde, nagu juba vanarahvas teadis. Kohe Filmiarhiivi rahva tuules saabus kolm noormeest edeva ja värvilise kiiret sõitu tegeva paadiga. Tänu meie paadi köiele õnnestus neil end kaldani vedada, ilma meie köieta oleks ehk keeruliseks läinud. Päris õhtu eel tuli veel üks mees skuutriga --paadid ja kiirused läksid päeva edenedes järjest edevamaks. 5-aastane Juhan vaimustus turistidest tohutult ja sai nende kõigiga kohe sõpradeks (tema enda väljend). Viimane skuutriga tulnu, nimeks Jaanus, lubas homme suurema seltskonnaga tagasi tulla ja Juhanile kommi ja coca-colat tuua.

Lapsele on turistid suureks vahelduseks, sest viiendal saarel viibimise päeval hakkas ta tasahiljukesi küsima, et millal me tagasi koju läheme ja televiisor oleks ka täitsa tore. Saarele sattunud võõrad ongi justkui televiisori eest. Nendega saab juttu teha ja võib end tähtsana tunda, sest nemad ei tea saarest veel tuhkagi, kuid Juhan on juba kuues päev saarel ja seega tunneb olusid läbi ja lõhki. Turiste tuleb "sundida" (loe) meelitada logiraamatusse sisse kirjutama ja suveniire ostma. Iga kopikas saare hüvanguks on teretulnud, sest raha eest saab teadagi mis -- jälle midagi korda sättida.

Turiste toovat laeva tüüris üks mees, kes oli põliskerilane. Ta olla sündinud Keril ja elanud majas, mis nüüdseks maha lammutatud (alles ainult vundament). Saime teada, et tol ajal elas majas 3 perekonda, tegemist oli korraliku eestiaegse (või vanema) palkmajaga. Praegune elumaja/kasarmu olla olnud piirivalve käsutuses. Nende pere lahkus Kerilt Pranglile siis, kui meie kangelane pidi kooli minema. Kui küsisin, et kuidas oli talvel Keril elada, kas tuult liiga palju ei olnud, mühatas mees, et ei olnud hullu, pealegi oli aed ehitatud ümber majade. Sellelt vanalt pildilt (Meremuuseumi kogudest) on kenasti näha, kuidas omal ajal elu saarel suurte tuulte eest aiaga kaitstud oli.

Päeva parim osa on aga piknik tuletornis. Selle vastu ei saa miski ja seda ei väära turistide tulemine-mittetulemine karvavõrdki. Kuigi tõsi, täna oli seal liigne leitsak ja pidime kolima korrus allapoole tuule kätte, mis kuumuse eemale peletaks.

Merevaatega elu Keri saarel

Niisuguse lausega alustaks oma müügijuttu ilmselt kinnisvaraarendaja või puhkusepaketi müüja. No tõesti, ilma merd nägemata pole siin tõesti kuskil võimalik olla. Kuna saar on vaid ca 400 m pikk ja 100 m lai ja paksu metsaga kaetud ei ole, siis paistab meri igast suunast kätte. Saare ühest otsast teise viib jalgrada, see ühendab omavahel sadamat/majakat ja elumaja.

 

Elumaja ise on kangesti kasarmu moodi ja arvatavasti ongi ta omal ajal sõjaväe tarvis ehitatud. Millal see "omal ajal" oli, ei oska täpselt öelda. Pakuks 1950. aastaid, seda nii hoone välimuse järgi kui väikese uurimistöö tulemusena Eesti Muuseumide Veebiväravas. Vanadelt fotodelt on näha, et enne Teist Maailmasõda olid saarel natuke teistsugused hooned.

Enne ja nüüd

Aga praegune elumaja või kasarmu mahutab endasse neli korterit, milles kõigis kaks tuba ja köök. Umbes kümmekond aastat tagasi viis üks torm elumajal katuse pealt ja tänu mõningasele ajale ilma katuseta sai hoone üksjagu kannatada. Aga ta on täitsa elamiskõlblik. Kõige paremas korras on saarevahi korter, mis kannab numbrit 4. Siin saab ahju kütta, kui väga külmaks läheb. Köögis on olemas kahe auguga gaasipliit. Ühes toas (mis on ühtlasi ka elutoa funktsioonis) on 3 voodit, teises 2 voodit. Akendest avaneb loomulikult vaade merele ja selge ilma korral on näha Pranglit. Ööpimeduses paistavad kätte ka Tallinna tuled.

Teisele majaküljele jäävates korterites on kasutuskorda seatud veel üks magamistuba juhuks, kui saarele peaks korraga rohkem inimesi sattuma, samuti üks salongi moodi tuba, kus saab vaadata näitusi (hetkel Marko Matvere joonistused ja fotonäitus tuletornidest). Viimases asub ka logiraamat, kuhu iga saarele sattunu võiks teha sissekande. Merevaade on neiski tubades olemas -- näha saab avamerd ja möödasõitvaid laevu.

Kui ilm lubab ja tuul üle saare ei tuiska, saab kohaliku kõrgeima mäe otsa minna merd imetlema nö naturaalsel kujul, ilma et aknaklaasid merekohina ainult aimatavaks muudavad. Sellist piknikuplatsi ei paku ilmselt küll ükski teine koht Eestis, ei mandril ega saartel.

Kalapäev Keri saarel

Ettevalmistumine kalastamiseks algas õieti juba nädal tagasi Tartus ja Antslas, kui peenramaa kaevamise kõrvalt korjati üles oma 500-600 prisket vihmaussi. Põhilise töö tegi ära Meelis, kuid 5-aastane Juhan on ilmselt endas avastanud kerge bioloogi geeni, sest ta "noppis" vihmausse suure innuga. Peab tunnistama, et sama suure huviga uuris ja pööras ta siin saarel majakast leitud surnud lindu (linnumääraja abiga sai lind tuvastatud kui emane Metstikk) ja küsis murelikult, et mida ta nüüd sellega teha võiks. Kõige mõistlikum tundus talle linnu viimine Tartusse ja selle näitamine lasteaias, kus varsti pidi tulema käsitlemisele linnuteema. Laitsime selle mõtte siiski maha ja lind sai hellalt asetatud rannakividele.
Aga tagasi kalapüügi juurde, Ühesõnaga vihmaussid võeti Lõuna-Eestist kaasa ja vaja oli neid peamiselt jadaõnge jaoks. Oli see vast mässamine, et 100 konksu ussidega varustada. Paras näputöö.

Kõik see näputöö sai ära tehtud eile õhtul ja jadaõng ka sisse viidud. Mina olin siinkohal muidugi vaid vaatleja rollis, sest vihmaussidega ei ole mul kunagi sõbralikke suhteid olnud. Täna hommikul mindi siis asja uurima.

Lisaks kalastamisele avanes täna hommikul nii ilusaid vaateid tänu üle saare tulvavale udule. Näha ei olnud pea midagi, kuid laevade udupasunaid kostis küll aegajalt. Heli levib siin üldse uskumatult hästi. Kasarmu ees istudes kostub vahest nii selgelt laeva mootori häält ja on tunne, et teisel pool maja peab rannale väga lähedal olema üsna suur laev. Teisele poole maja lonkides on aga enamasti näha vaid tühjus, isegi kauguses ei ole näha ühtegi laevasiluetti. Aga udu oli tõesti vägev ja kohati ei olnud majakat üldse nähagi.

Aga suu saime kalaseks küll. Saagiks oli 5 heeringasuurust räime ja 17 lesta. Lisaks kolm emakala ja kaks väga veidrat tegelast, mille määrasime kui nolgused. Nendega ei olnud midagi teha ja nemad läksid tagasi merre.

Aga lestad ja räimed sai loomulikult ära puhastatud ja pannile suunatud. Peab tunnistama, et nii maitsvaid räimesid ei ole mina küll kunagi söönud, sest Tartusse jõuavad nad enamasti juba punaste või vähemalt roosade silmadega. Värskusest ei saa siis enam mingit juttu olla. Lestadega on mul ka lapsepõlvest üsna kesised mälestused, kui Saaremaal Torgu pioneerilaagris pakuti lestasid, mil ilmselt oli enne küpsetamist sisikond välja võtmata. Üsna vastik maitse on meeles. Aga no täna oli kõik hoopis teine, sest nii räimed kui lestad rändasid praktiliselt otse merest pannile.

Sööjatelt kostis ainult rahulolevat mõminat ja isegi Juhan, kes enne väitis, et kala söögu ainult kalamehed ja tema küll ei kavatse ühtki kalapala suhu pista, sõi ja kiitis.

Õhtul sai veel kord merel käidud, sest Juhan tahtis ka kangesti alustada oma kalamehe karjääri. Selleks oli talle spetsiaalne korgiga õng ehitatud. Kuigi kalaõnn ei naeratanud, arvas ta pärast, et oli väga tore ja küllap läheb ta uuesti kalale. Ilmselt oli lohutuseks ka see, et teised ei saanud õngega ka suurt midagi.

Kuigi mina logelesin paadis niisama ja ei vehkinud ei õnge ega millegi muuga, oli ometi vee peal olla tohutult mõnus ja loodetavasti antakse mulle andeks ka see, et jätsin kord ankru välja võtmata ja ilma me sellest jäimegi. Kui me kihutama pistsime, läks nöör katki ja ankur jäi kuskile merepõhja. Selle eest aga jäi mulle paadis silma kalameestele äärmiselt vajalik abimees -- joonlaud, kuhu kõikide kalade püügikõlbulikud pikkused peale märgitud. Nii ei ole mingit ohtu seadusega pahuksisse sattuda. Seadusekuulekus ennekõike.

Linnuvaatlus ja piknik majakas

Hommikul ei olnud meil kiiret kuhugi, ärkasime alles 9 paiku. Hannes ja Meelis võtsid kohe peale hommikusööki ette teekonna Pranglile, et hommikuse laevaga sinna saabunud Kirsika sealt Kerile tuua. Meie Juhaniga tegime jalutuskäigu saarel, et uurida lähemalt taimi ja linde. Viimaseid on siin üsna palju ja kevadele kohaselt on käimas pesitsusaeg. Kajakad on hõivanud suure tüki randa just meie elukohaks oleva kasarmu juures ja üks neist on teinud pesa grillimiskohast vaid mõne meetri kaugusele. Kui pesale liiga lähedale minna, tõuseb kajakas (emane või isane, ei oska ma kahjuks öelda) õhku ja hakkab kaeblema.

Alguses arvasime, et tal on pesas munad, sest ega ju täpselt ei näinud ka ja väga lähedale uurima ei tahtnud minna. Kui aga lind oli taevasse hädaldama sööstnud ja me pesa fotokaga lähedale zoomisime, siis märkasime seal väga armsaid täpilisi tegelasi. Uskumatult nunnud.

Järgmiseks läksime uurima seda saare otsa, kus teadsime olevat hahapesad. Nendega peab ettevaatlikum olema, sest neid on raske märgata enne, kui liiga lähedale lähed ja linnu õhku ehmatad. Oht on selles, et hahad tõusevad lendu, samal ajal varesed passivad peale ja söövad munad ära. Tühjaks jäänud pesasid ja pesadest eemal vedelevaid munakoori võib siin ja seal märgata. Aga üks kaval hahk oli oma pesa teinud kaitsva põõsa alla ja ei tundnud ilmselt mingit ohtu ja lasi endale väga lähedale minna.

Lindude vaatlemise kõrvalt sai ka majakast tehtud paar pilti. Alustuseks tervest küljest ja aususe mõttes ka kokkuvarisenud küljest.

 

Kuna ilm oli täna ka veel üsna tuuline, otsustasime majaka tippu tuulevarju minna ja seal väikese pikniku pidada. Hea oli jälgida, kuidas ilm järjest paremaks läheb ja tuul vaibub. See oli ka hea laevavaatluspunkt. Enamus laevu sõidab saare põhjaküljest, mõned on õige suured, vist kruiisilaevad. Üks laev sõitis täna ka Keri ja Prangli vahelt, kuju järgi arvates oli see ilmselt piirivalve- või sõjaväelaev.

Ja kui juba keset merd olla ning päike kaunilt loojub, ei saa ju jätta postitamata päikeseloojangu pilti.

Kolm suurt ja üks väike teel Keri saarele

Algse plaani kohaselt pidime täna hommikul kella 4 ajal startima Tallinnast Leppneeme sadama suunas, aga kuna ilmaprognoos paranes, siis sai plaan sätitud ümber kella kaheksase stardi peale. Tegelikkuses ei olnud pühapäeval keegi valmis nii vara ärkama ja Kalamajast saime liikuma  paaritunnise nihkega.
Leppneeme sadamas olime kella üheteistkümneks. Keegi meist ja olnud varem selles sadamas käinud, sealt paati vette lasknud ja autot nädalaks sinna parkinud. Olud olid võõrad. Aga kõik lahenes hästi, sest saime jutule ühe sõbraliku purjetamistreeneriga, ks seal parasjagu treeningut alustas. Tema seletas meile lahkelt ära, kuhu panna paadikäru ja kuhu auto. Plaan valmis.

Laadisime tohutu proviandikoorma autost paati. Varud peavad suured olema, sest Keril ju nurgapoodi ei ole. Muidugi on kaasa võetud ka tohutult kalavarustust, aga väga suuri lootusi kalasaagile me siiski rajada ei julgenud. Kuna ilm oli ilus, määrisime end päikesekreemiga kokku ja sõitsime sadamast välja T-särkide väel. Üsna pea selgus, et nii soe see ilm nüüd ka ei olnud.

Poolel teel Pranglini pandi selga joped ja plätud vahetati matkasaabaste vastu. Natukeseks ajaks oli sellest abi. Tuul aga tõusis ja 11-kilomeetrise tunnikiirusega sõites murdis paat lainet mõnuga ja meie saime järjest märjemaks.

 Prangli põhjatipu majakas.

Prangli tuletorni kohal tegime pausi, vahetasime riideid ja mis peamine, pakkisime end veekindlatesse vihmariietesse. Edasi popsutasime 4-kilomeetrise tunnikiirusega, mis jättis meid kuivaks, kuid venitas terve teekonna Leppneemest Kerile 3,5 tunniseks. Nägime välja nagu kubujussid.

Aga lõpp hea, kõik hea. Kella kolme ajal maabusime Keril, kus meid võtsid vastu eelmine saarevaht Kalmer ja Peep Keri Seltsist. Nad aitasid meil asjad maale kanda, andsid nõu paadi kinnitamise osas, tegid ringi saarel -- mis ühest küljest oli ellujäämisõpetus, teisest küljest giidikursus, et me oskaks võimalikke saarele saabuvaid seiklejaid valgustada.

Kuna me olime saabudes üsna hangunud, jäi pilt saarest, nagu ta meid vastu võttis, tegemata. Sestap postitan siia ühe ajaloolise pildi, mille Ernst Witoff on teinud Keri majakast 1922. aastal.

Paat sai norralaste eestkujul kinnitatud rannast kaugemale, et lained seda vastu kive katki ei teeks. Keetsime esimese matkasöögi, mis oli tegelikult ka üldse esimene tänane korralik söök. Kõht täis, külmaväsimus kontides, jäime kella 7 paiku õhtul kõik magama. Päris ööuneks oli see siiski liiga varajane, virgudes asusime tegema plaane eelseisvaks nädalaks ja otsustasime kirjutada elust saarel. Äkki on sellest abi neile, kes juba on saarele tulemas või alles mängivad selle võimalusega.