Paketireisiga Türgis 2: head ja vead

Kui nüüd nädalale tagasi mõelda, siis vist on selles paketireisis olnud ikka rohkem head kui halba. Kiiduväärt on see, et kõik on ette ära korraldatud -- ei pea ise muretsema ei voodi ega söögi pärast, ammugi sellepärast, kuidas järgmisse kohta kohale jõuda.

Tänu giidile saime teada, et Türgis kasvavad jaaniakaunad, millest valmistatav siirup on äärmiselt kasulik. Liigitub enamvähem samasse klassi nagu toorkakao oad ja chia-seemned. Need, kes teavad, need teavad. Giidi andmetel pidid Eesti veganid siit alati hunnikute viisi nii jaanikaunu kui jaanikaunasiirupit kaasa ostma. Väike miinus on muidugi see, et imelikul kombel nendes turistilõksudes, kuhu meid viidi, seda siirupit ei müüdud. Vaid ühes kohas nägime, kuid siis maksis purk 17 eurot. Ei tormanud seda kohe ostma ja hiljem õnnestus meil leida pood, kust saime 8 liiri eest sama suure purgi. Hiinavahe niisiis peaaegu kuus korda. Ostsime muidugi seda odavamat ja nüüd koju jõudes loodame, et siirupit rüübates tabab meid tervise rünnak. Ühes väikeses sadamakülas nägime, kuidas kohalikud naised siirupi valmistamiseks jaanikaunu purustasid.

Oleme nädal aega lösutanud hotellides, mis on kindlasti kõrgemast klassist kui me ise iial raatsiks endale lubada. Booking.com'i kaudu vaatame alati ikka märksa odavama klassi öömajasid. Siin on aga peaaegu luksus -- 4 ja 5 tärni, mis muidugi võibolla Euroopa mõistes on tiba vähem, aga siiski meie jaoks ebatavaliselt tore.

Ilmselt ilma grupireisita ja giidita ei oleks me sattunud vaibakudumise töökotta või artelli või kuidas seda õieti nimetama peaks. Väidetavalt kootakse seal kõik vaibad käsitsi küll villast, puuvillast ja siidist. Ühe ruutmeetri siidivaiba kudumine võtvad ühel inimesel terve aasta. Tundub uskumatu. Odavamad vaibad maksid seal 300 euri ruutmeeter. Meie muidugi vaipa ostma ei hakanud, sest ei teagi, kuhu see oma elamises õieti panna. Kuigi tõsi, mõned olid ikka väga ilusad. Aga tore oli see, et omal oli võimalik kätt proovida ja siduda paar sõlme ühte väga ilusasse siidivaipa.

Ainukeseks suureks paketireisi miinuseks on see, et nö vaba aega peaaegu ei olnudki ja võimalust omapäi kuskil kolada polnud ette nähtud. Aga siiski õnnestus meil vahel paar sammu ettenähtud maršruudilt kõrvale astuda. Ükskord leidsime nö turistidele mõeldud suveniiripoest 2 maja eemale minnes väga põneva puuviljade sorteerimise ja pakendmise keskuse. Hetkel oli seal viigimarjade ja kastanite hooaeg. Kaks seal töötavat ja absoluutselt ainult türgi keelt rääkivat meest kutsusid meid lahkelt sisse ja pakkusid meile nende valduses olevat head kraami. Raha nad selle eest ei tahtnud. Viigimarjad olid aga mesimagusad ja neid jätkus meil veel mitmeks päevaks.

 

Viimasel päeval jätsime paketireisi sinnapaika ja tänu sellele jäime muidugi ilma naha- ja kullakeskuse külastusest, kus meile kindlasti jälle "odava" raha eest kõiksugu kraami müüa oleks poovitud. Selle asemel veetsime täiesti iseseisvalt terve päeva Antalyas, kolasime mööda kõrvaltänavaid, sattusime põnevatesse nö hulgimüügi kohtadesse, kust sai osta bambus-puuvillast sokke 12 paari kaupa ja erinevaid vürtse kilodega. Hinnad olid odavad, meie õnnelikud ja kaupmehed loodetavasti ka rahul. Oli väga tore päev! Küllap tuleme Türki tagasi. Aga siis ilmselt juba iseseisvalt või ka lihtsalt nö rannapuhkusele, et ei peaks pidevalt kuhugi tormama.

Antiikmaailma ja varakristluse jäljed Türgis

Sellest on pea 25 aastat, kui noore ajaloo üliõpilasena sai kolm korda nädalas Märt Tänava loengutes antiikmaailma sõdadest, imedest ja natuke vähem ka elu-olust teadmisi ammutatud. Kõigele järgnes eksam, nagu ülikoolis ikka. Teadmised olid tollal piisavad, et mitte öelda suurepärased, kuigi antiikajalugu ei ole kunagi mu suur lemmik olnud. Ilmselt pole aga geograafia mu kõige tugevam külg kunagi olnud või siis pole ma kuigi täpselt mõelnud sellele, kus selle antiikmaailma piirid olid. Tõsi, Egiptuse, Kreeka ja Rooma paigutab ju ka tänapäeval enamvähem õigesse kohta, kuid muuga läheb keerulisemaks. Igatahes ei oodanud nii tõsist annust antiikset Kreekat ja Roomat Türgist. Eks selle võib muidugi ka tegemata kodutöö arvele kirjutada, sest kui oleks vähegi mõelnud, et Lüükia ringreis viitab Antiik-Kreekale, oleks ju asjast varem aimu saanud. Aga alati on ju rõõm seda suurem, mida ootamatumalt asjad sind tabavad. Võib julgelt öelda, et viimastel päevadel oleme me lisaks iluasale loodusele, heale toidule ja soojale mereveele saanud hea annuse antiiksete linnade varemeid: Efesos, Hierapolis ja Myra.

Efesos on neist ilmselt kõige tuntum. Meie giid alustas juttu nii: "Efesos on liikuv element -- 600 e.Kr. asus ta kõrge mäe otsas, aga meri taandus ja linn kolis allapoole ja nii umbes kolm korda." Aga seda peab küll ütlema, et see linn või õigemini selle jäänused on vaatamist väärt. Eks on neid varemeid nähtud nii Kreekas kui Roomas, kuid midagi nii võimast ei ole minu silmad küll enne näinud. Pikad tänavad, mille ääres sambad ja osaliselt säilinud majade vundamendid ja vahest ka tiba rohkem.

Kõige paremini olid säilinud Celsuse raamatukogu, Hadrianuse tempel ja latriinid (avalik WC). Viimaste puhul saime kuulda, et kord oli selline, et enne linnakodaniku siirdumist vastavasse asutusse saadeti ori ette, kes kiviistme soojaks istus, et härral oleks hea ja mõnus oma asja ajada.

 

Saunareeglid tundusid esmase kuulmise järgi lausa igasuguste võrdsete õiguste vastased olevat. Nimelt meestele olevat saun olnud tasuta, naised pidid aga maksma. Selgitus oli see, et naiste pikad juuksed moodustasid koos oliiviõliga (mida tol ajal pesemiseks kasutati) parajad tropid, mis torud umbe ajasid. Aga torusüsteem ehk veevärk ja kanalisatsioon oli linnas täiesti olemas. Selle tõenduseks on turistidele natuke torusid välja pandud.

Justkui muistsest Egiptusest oli kohale tulnud ka üks kivistunud ilmega kass, kes ei liigutanud end ühegi talle läheneva inimese peale ega pilgutanud silmagi, kui temast pilti tehti. Vägevad türklased, nad on isegi kassid suutnud turistide rõõmuks tööle panna.

Hierapolisest on üksjagu vähem alles jäänud, kuigi linn võis enamvähem sama suur olla. Kuid maavärinad raputasid seda kõvemini ja väljakaevamine pidada raskem olema, kuna maapind kõvem. Kõige paremini on säilinud surnuaed suurte kivist sarkofagidega.

Myra oligi ilmselt väiksem linn, alles on põhiliselt mäekülje sisse rajatud hauakambrid, teater ja mõned hoonete detailid.

Ja nüüd siis lõpuks veel kristlusega seotud kohad. Myras on Püha Nikolai kiriku varemed. Nikolai olevat seesama, kellest sai alguse jõuluvanatamine. Oli lihtsalt selline hea mees, kes kõiki vaeseid ja hädasolijaid aitas ning neile aknast tuppa kingitusi viskas. Peamiselt raha. Kord aga olnud abivajajal kõik uksed ja aknad kinni ja nii ei jäänud vaesel mehel muud üle, kui rahanuts korstnast sisse visata. See sattunud aga täpselt ahju külge kuivama pandud soki sisse. Siit siis see traditsioon sokke ahju külge riputada ja kinke sinna sisse poetada. Aga kirikus endas olid väga ilusad mosaiikpõrandad ja seinamaalid.

Efesoses on Püha Johannese basiilika varemed. Johannes oli ainuke Kristuse apostlitest, kes elas pika elu ja suri loomulikku surma. Kirikust endast ei olnud palju säilinud, kuid Johannese haud olevat ikkagi selles kirikus alles, mistõttu koht on palverännaku kohaks paljudele kristlastele.

Siinkohalt tuleb öelda, et eestikeelse giidiga reisil on omad plussid. Sind veetakse parsjagu mõnusas tempos ühest kohast teise ja kogu oluline info kantakse ette. Ei mingit vaeva, et õigeid kohti otsida ja inglisekeelsetest reisiraamatutest tarkust taga ajada. Alati varitseb ju oht, et lugemine tundub igavam kui lihtsalt silmad pärani ringi vahtimine.

Paketireisiga Türgis

Vahest on inimesed laisad ja mugavad. Sellisel hetkel otsustavad nad soetada endale paketireisi. Nii ka meie. Viimati sai paketireisiga 8 aastat tagasi käidud Leedus, nii et just väga tihti sellist nõrkust ette ei tule. Reise on vahepeal oi kui palju olnud. Aga igatahes leidsime suvel pea iga postkasti tellitud ajakirja (Imeline teadus, Tehnikamaailm jne) vahelt ahvatlevad pakkumised sügisesteks Türgi reisideks. Esimene valik läks luhta, sest meie soovitud reis oli juba välja müüdud. Kuid sellest ei olnud midagi, sest juba järgmise ajakirjanumbriga potsatas postkasti uus pakkumine. Ja nii me siis sattusimegi siia Türki Lüükia ringreisile. Ja meid lohistab siin ringi selline reisifirma nagu Nikal. Kodulehel leiduva info järgi on tegemist Tšehhi päritolu firmaga, kes end ka Baltikumis üsna kõvasti sisse on söönud.

Olime reisile tulles seekord ikka väga laisad. Lugesime natuke sellist veebilehte nagu www.analya.ee, kust saime natuke nõu, mis asjad on väärt vaatamist ja mis mitte ja ka natuke nõuandeid, mille eest kui palju raha välja tasub käia. Nagu kohapeal selgus, siis need nõuanded on marjaks ära kulunud. Kuigi kõik reisid pidid värviliste brošüüride järgi hinnas olema, selgus juba teisel päeval, et siiski kolm asja tuleks soovi korral lisaks osta (hind kokku 105 eurot). Aga reisifirma poolt müüduna on need asjad kõik ilmselgelt üle hinnatud ja tasu võetakse enamvähem kahekordselt.

Tšarterlennuga saime õnnelikult Antalya lennujaama, kus terve lennukitäis reisiõhinas eestlasi umbes viie bussi peale ära mahutati. Nii peenel reisil pole ma muidugi enne käinud, et lennujaamast väljudes tuleb esmalt selgitada oma bussinumber ja siis oled sa sisuliselt järgmiseks nädalaks aheldatud nii selle bussi kui eestikeelse giid-reisisaatja külge. Nagu meie puhul selgus, siis just viimasega kohanemine nõuab üksjagu harjumist. Tegu on keskmisest käredama eksemplariga, kes valis kohe esmaseks taktikaks inimeste hirmutamise. A la supermarketeid ei ole ja parem oleks, kui te ostaksite kõik söögikorrad tema pakutavates kohtades. Või siis, et alkohol on kallis ja seda peaaegu et ei müüdagi, aga bussijuhi käest saab õlut osta 3 euri purk. Nojah, tõsi, meie leidsime juba esimesel õhtul meie hotelli lähedalt täiesti tavalise supermarketi, kus õlut ei saa küll päris Eesti hindadega, kuid ca poole odavamalt bussijuhi pakutust. Kui õllest veel rääkida, siis teisel päeval küsisime tema käest, et kas avalikus kohas ehk linnas pargipingil tohib õlut juua. Selle peale saime teada, et tema ei ole oma elus veel näinud naisterahvast, kes pudelist õlut joob. Vaeseke, mis asjastust tema küll siia karanud on. Eestis joovad ka naised ammu õlut ja vahest isegi pudelist. Kolmandaks päevaks oleme me selle prouaga siiski enamvähem ära harjunud ja katsume tema imelikke (kohati ka kahemõttelisi) nalju ja repliike ignoreerida. Sõpru meist kindlasti ei saa, kuid mahume siiski ühte ruumi ära. Kindlasti ainult tänu meie sallivusele. Ja seda ei ole mitte keeruline saavutada, kuna meid meelitatakse aegajalt tohutult hõrkude vaadetega.

Aga mida siis üks paketireis tähendab. Meie juhul tähendab see seda, et ca 400 euro eest on meil edasi-tagasi lennureis Tallinn-Antalya, 7 ööd keskmiselt viisakates hotellides (vähemalt siiani) koos hommiku- ja õhtusöökidega. Viimaste kvaliteet on kahe esimese hotelli puhul olnud enamvähem normaalne ja meile isegi üsna meelepärane. Kui erineval moel valmistatud suvikõrvitsad, baklažaanid ja paprikad meeldivad, siis on Türgi just õige koht. Lisaks natuke kikkerherneid, oliive, läätsesid ja lihtsalt värsket salatikraami. Super! Liha ja kala saab ka. Esimeses hotellis oli kala väga hea, teises ei kõlvanud kahjuks süüa.

Ringreis tähendab muidugi ka seda, et hetkekski ei saa „puhata”. Toimub pidev liikumine bussiga ühest kohast teise ja peatusi tehakse ainult vaatamisväärsuste külastamiseks või siis nn turistilõksudes. Mis need turistilõksud on? Seal on tavaliselt WC, väike suveniiripood ja kohvik-baar. Võrreldes supermarketiga on seal kõik 2-3 korda kallim ja täie mõistusega inimene oma raha sinna ei jätaks. Aga jah, nagu juba eelpool kirjas oli, siis giidi andmetel siin supermarketeid ei ole, sest ta põhimõtteliselt ei lase bussil nende läheduses peatada. Kahtlustame, et reisifirma saab pärast nende „turistilõksude” juures peatamise eest ka väikese vaheltkasu. Me võime ju kindlameelsed olla, aga hetkel on meie õllevarud end ammendanud ja tulevik paistab natuke tume, kuna ei tea, millal meil õnnestub järgmise väga tavalise „Migros” või „Carrefour” sildini end murda. Lootus kustub viimasena. Hetkel toidame end puude alt korjatud apelsinide ja granaatõunadega. Vitamiinid ja antioksüdandid ennekõike.

 

Granaatõunad puu otsas ja meie hotellitoas. :)

Konverentsiturism Dubrovnikus

Igal aastal septemberi lõpus toimub Dubrovniku vanalinnas konverents "The Best in Heritage", mis toob üle maailma kokku muuseumid ja muinsuskaitseorganisatsioonid, kes on eelmisel aastal saanud märkimisväärseid auhindu oma tegevuse eest. Kõik tutvustavad oma innovaatilisi projekte, peetakse ametlikke diskussioone ja vähemametlikke mõttevahetusi.

Tundub, et mõned inimesed on sellel üritusel osalenud päris algusest, mis vist toimus aastal 2002. Samuti jäi mulje, et Euroopas on umbes 15 inimest, kes tiirutavadki mööda sellelaadilisi üritusi. Igatahes nad kallistasid ühtteist palavalt ja rääkisid oma kõnedes, kuidas see on hea paik sõprade kohtamiseks. Jah, nendest 15 inimesest suur osa oli kevadel ka Tallinnas toimunud Euroopa Muuseumide Aastaauhinna jagamisel. Ise ma küll ei tundnud, justkui oleks kohtunud vanade sõpradega. Kuigi jah, eestlasi oli päris palju kohal ja nendega oli ikka tore, ehk sai isegi mõni uus sõprus sõlmitud.

Ettekannete kohta peaks ka ehk midagi ütlema. Need olid valdavalt toredad. Eriti meeldis Austraalia  Centre for Moving Image, kes tutvustas näituseprojekti, mis käsitles videomängusid. Tundus tohutult põnev. Natuke üllatav oli ühe Hiina muuseumi idee müüa muuseumipoes mõne msueaalikujulisi küpsiseid. Sellest olevat muide saanud väga populaarne müügiartikkel Hiina muuseumides.

Aga Dubrovnik ise on muidugi vaatamisväärne linn. Vanalinn mahub ära 2 km pikkuse müüri sisse ja on tõesti igast küljest piiratud. Päevasel ajal on linn puupüsti turiste täis, eriti kui paar kruiisilaeva reidil seisab. Liikuda on raske, kuid õhtusel ja varahommikusel ajal on täitsa mõnus. Ma vist ei ole kunagi olnud kohas, mis mulle ka pärast südaööd ihuüksi läbi linna kõndides nii turvaline tunduks.

 

Tegemist on vägagi kivist linnaga, isegi natuke väsitavalt. Ja põhimõtteliselt üle ühe päeva siin midagi teha ei ole. Linnas on üks peatänav, millelt hargnevad kitsad ja väga kitsad kõrvaltänavad. Linn on täis nö kodumajutusi, restorane ja suveniiripoode. Kohalikke pidi linnamüüride sees väga vähe elama, sest kõik on oma kinnisvara majutusasutustele maha müünud või siis end oma majas kokku tõmmanud ja enamuse sellest välja üürinud. Muidugi vanalinna ümber on ka linn, aga seda me eriti ei näinud, sest konverents ei võimaldanud suuremaid ja pikemaid matku ümberkaudsetele aladele ette võtta. Aga no randa me jõudsime, peesitasime ja ujusime. Kõik lõunapausid kulusid sellele.

Söögi ja restoranide kohta peaks ka midagi veel kirjutama. Sellega on halvasti. Restoranide hinnad suht kallid ja minu hinnangul toidukvaliteet kesine. Ei tundu just eriti ahvatlev maksta sööklakvaliteediga prae eest 17 eurot. Toidupoed on väga pisikesed ja valik nendes üsna kesine. Nö delikatessipoodides jällegi hinnad sellised, et mingit isu ei ole osta ei rakit (viinamarjapuskar), oliiviõli või kappareid. Aga nädalavahetusel kogunevad kohalikud talumehed ja tootjad oma kraami müüma linna keskväljakule ja siis on kaupade hind mõnevõrra normaalsem.

 

Kuigi meie istusime konverentsil ja rääkisime kultuuripärandist, leidub maailmas ilmselt tunduvalt rohkem neid, keda erutaks just samal ajal toimunud Troonide Mängu järjekordse hooaja võtted. Mitte, et mina teaks, mis see on, aga targemad ja kaasaegsemad teadsid.

Väike Eesti ja muud vaatamisväärsused Torontos ja selle lähedal

Olen õieti juba Ameerikast Toronto kaudu koju jõudnud, kuid siiski tunnen, et peaksin mõne mõtte ka Torontost ja eriti sealsetest eestlastest postitama.

Kõik me teame, et Ameerikas ja Kanadas on suurtes linnades piirkonnad, mida nimetatakse Little Italy või Chinatown jne. Need kõik on vaatamisväärsed kohad, kus saab üsna mõistliku hinnaga vastavale rahvusele kohast maitsvat sööki. Itaalia kogukondadele mõeldes tuleb esimesena meelde film "Moonstruck" Cheer'i ja Nicolas Cage'iga peaosades. Üks mu lemmikfilme mingil perioodil. Chinatownist saab tavaliselt odavalt "disainerite" kotte, päikeseprille ja muud edevuskraami. Kui see kraam kõrvale jätta, siis vähemalt Torontos saab hiinlaste juurest ka enamasti märksa värskemat ja odavamat puu- ja köögivilja.

Eestlased on muidugi teistsugused, nemad ei koondu ühte puntrasse elama, vaid tahavad ikka privaatsust ja omaette olemist. Kuigi räägitakse, et 1950. aastatel olla Torontos Humber Valley's olnud suur eestlaste kogukond. Eestlaste seas nimetati kohta Ämbriorg. Aga siis elujärg paranes ja kõik panid plehku parematesse rajoonidesse.

Ei saa küll minna kohta, mis oleks kaardil tähistatud Little Estonia, kuid eestlust ja eestlast on vähemalt viimase 65 aasta jooksul leidnud üle Toronto väga erinavatest kohtadest. Loomulikult on seal olemas Eesti Maja, nagu väga paljudes Eesti kogukondades välismaal. Aga üsnagi erinevalt paljudest teistest linnadest ja riikidest on Torontos veel üks oluline eestluse keskus. See on linna peatänaval Bloor Street'il vägagi südalinnas asuv Tartu College. See on 18-korruseline üliõpilaste ühiselamu, mille keldrikorrusel peitub Toronto (ja Kanada) eestlaste arhiiv, akadeemiliste organisatsioonide ruumid, peetakse akadeemilisi loengud ja plaanitsetakse maja juurdeehitusena Välis-Eesti Muuseumi rajamist. Kõik see on arhitekt Elmar Tampõllu geniaalne äriidee, kus ühiselamu kasumlikkus panustatakse kohalike eestlaste kultuuritegevusse.

Aga see ei ole veel kõik, alates 1940. aastate lõpust, mil sõjajärgsete põgenike teed jõudsid otsaga Torontosse, on seal tegutsenud hulgaliselt eestlaste toiduärisid ja -tööstusi alates pagaritöökodadest ja leivatööstustest kuni vorsti-ja lihakarnideni välja. Vanemad inimesed meenutavad heldimusega Rooneeme peenleiba, Vikingi leivatööstuse kaubamärgiga leibu müüdakse veel tänapäevalgi, kuigi juba u 30 aastat tagasi eestlased selle tööstuse maha müüsid. Tänapäeval hoiavad eestlaste toidutraditsioone elus Hillside Bakery (perekond Männamaa) ja Eesti Maja kohvikus toimetav Ülle Veltmann. Ahh, suu hakkab vett jooksma, kui mõtlen Ülle peekonipirukatele või Hillside'i kohupiimaga sarvesaiadele. Rooneeme vapustavaid lebu pole kahjuks kunagi maitsta saanud.

 

Olgu öeldud, et hetkel on Torontos Tartu Kolledžis avatud näitus, mis räägibki just neist eestlaste peetud toiduäridest. Seal ei ole ainult rukkileib ja verivorstid keskmes, vaid tänapäevasele kulinaarsele mitmekesisusele kohaselt leiab ettevõtliku eestlase ka sushi ja saketööstuste asutajana.

Nojaa, aga keegi ei sõida ju nii kaugele Eestist ainult eestlasi vaatama. Ikka kohalikke imesid tuleb ka katsuda endasse ahmida. Käisin minagi Niagara kose juures ja sõin sealses kõrges tornis asuvas ja ringi tiirutavas restoranis. Koske võib täitsa ilma rahata vaadata, tiirlevas restoranis on söök muidugi üsna kallis.

Head aega Toronto ja sealsed eestlased, selleks korraks. Järgmised lood ilmselt juba üsna pea Dubrovnikust.