Puhkus Kreetal: turisti eluolu ja mõned tähelepanekud

SÖÖK JA JOOK

Kreeka jogurt

Siin ei pea seda muidugi kreeka jogurtiks nimetama, see on lihtsalt jogurt. Minu arust peaks selle sõna kirjutama suisa suure algustähega, sest ei kujuta ette, et keegi käiks siin ära ja jätaks jogurti söömata. Põhimõtteliselt on valida lehmapiimast, lambapiimast ja kitsepiimast variandi vahel. No esimese poole ma ei vaatakski --  see on suht maitsetu lurr. Aga lamba- ja kitsepiimast tehtud on võrdselt head -- ei oskaks üht teisele eelistada. Mõnusad hapuka maitsega ja vähemalt mina sealt kitse ja lammast eriti ei tundunud -- oli lihtsalt hea maitse. Turisti jaoks on asi ka väga lihtne, sest vähemalt osade firmade jogurtitopsidel on loomade pildid peal ja saad kohe aru, mida ostad. Ahjaa, ja see jogurt ei ole selline emulsioonilaadne ühtlane mass, nagu meil müügil. Kraam on topsides laagerdunud ja kui sellele lusikas sisse lüüa, siis pigem meenutab lapsepõlves vanaema juures joodud hapupiima, mis ka suurest potist justkui tükkidena lahti tuli haugata.

Kreeka salat

Jällegi meilgi tuttav toit. Mäletan, kui see 1990. aastate keskel restoranide menüüdesse tekkis. Meil sisaldab see sageli halvemal juhul ka hiina kapsast, paremal juhul jääsalatit, siin koosneb aga puhtalt kurgist, tomatist, natukesest paprikast ja suht suurest kogusest sibulast, mille peale on asetatud suur tükk fetat ja see kõik on üle valatud mõnusa õlist ja veiniäädikast segatud kastmega. Alustasime sellega igat väljas söödud söögikorda. Kui kurk on kurk, siis tomat maitseb siin jumalikult. Julgeks isegi öelda, et veel paremini kui ämma kasvuhoonest tulevad ausad eestimaised tomatid.

Lambaliha

Kindlasti kolmas kohustuslik toit Kreetal. Lambalihasõbrad löövad nurru, aga ka siiani selle liha suhtes skeptilises positsioonis olnud võiks teha erandi. Meil õnnestus lambaliha süüa kahel korral. Kõigepealt Lasithi platool Kreeta memme Kulla tavernas, kus toidu inglisekeelne nimetus oli "lamb chops", mis põhimõtteliselt tähendas moel või teisel praetud ribitükke.

Teise lambaliha elamuse lubasime endale viimasel õhtul meie öömaja lähedases Katerina nimelises tavernas. Olime seal üks päev varem lõunal kerge eine ja veini võtnud ning märkasime silti, et traditsiooniline "lamb kleftiko" tuleb soovi korral päev ette tellida. Natuke googeldasime ja tegime kindlaks, et tegemist on pikalt hautatud lambalihaga, mis serveeritakse koos köögiviljadega. Omanik Georg oli ka muidugi varmas meile seda kiitma. Andsime tellimuse sisse -- kolme peale kaks kleftikot ja kohapeal võtsime veel ühe kreeka salati lisaks. Serveeriti paberitutsu sees liha koos köögiviljadega. Ei julge väita, et need olid ka selles paberis küpsetatud. Laps ütles, et ta ei ole iial nii head liha söönud ja arvas, et kodus peaks proovima sama teha. Mõtlesin, et küll mul on vedanud, et laps ei söö ainult friikartuleid ja spagette. Kahju oleks, kui kõik reisihõrgutised temast mööda läheks. Lahkusime Georgi juurest punnis kõhtudega ja ta lehvitas meile kui vanadele sõpradele. Muidugi lehvitas ta samamoodi kõigile ja ma natuke imestan, sest tal on ju iga nädal uued turistid ja et kuidas ta ikka jõuab.

Kala

Oleme keset merd saare peal ja kui siin ka värsket kala ei oleks, siis kus veel? Meie sõime kala kahel korral. Rhetymnos ja Mohloses (Mochloses). Põhimõtteliselt serveeritakse grillitud kala koos väikese lisandiga. Rhetymnos lisas sellele veel elevust nö kala serveerimisel läbi viidud "fileerimine". Restoraniomanik võttis meie silme all juba küpsetatud kalast luud välja. Ise nimetas end "kirurgiks". Mitte, et me ei oskaks ise kalast paari luud välja võtta, aga tore nüanss ikka. Kui keegi serveeriks haugi restoranis ilma luudeta, vat see oleks küll fanfaare väärt. Siinsel kalal oli põhimõtteliselt ainult selgroog koos mõne luuga. Valik oli muidugi suur, meie kõhtu rändasid ühel korral merikoger ja teisel korral meriahven. Kui eelmises lõigus kiitsin lapse maitsemeelt, siis kala osas on ta järjekindlalt eriarvamusel ja see Kreeta kogemus läks temast mööda. Seda saab muidugi alati asendada "gyrose" või "souvlakiga", õnneks.

Mis siis söök ja jook ka maksab? Ütleks nii, et enamvähem nagu Eestis, aga mitte meie kõrgema otsa restoranide hinnad. Kreeka salati hind on 4-7 eurot, lambaliha hind 9-14 ja kala 13-16. Hommikusöögi sõime kodus nagunii ja meie kogemuse järgi piisas ühest söögikorrast väljas ja teise sai täita saia, tomati, feta ja oliivimäärdega. Jook on pigem odavam kui meil, õlle saab restos 2-3 euro eest, pool liitrit veini maksab 5 euro ringis. Poest saab muidugi 1,5 liitrit veini 3 euro eest. 😄

AUTORENT JA LIIKLUS

Autorendist räägitakse Kreeta puhul üsna palju ja pigem hoiatatakse suvalisest tänavaäärest auto võtmise eest. Pidi petta saama. Alguses lubatakse kõike ja pärast lepingusse kirjutatakse jumal teab mida ja kui oled oma käe sellele anna pannud, siis vaidle pärast. Mina olin internetist võtnud eelnevalt mõned pakkumised ja neist kõige soodsam oli kolmeks päevaks võttes hinnaga 21 eurot päev firmalt Gouves Car Rental . Broneerisin selle ära lihtsalt meili teel ilma mingeid krediitkaardi andmeid andamata. Kohapeal pakkus reisifirma Novatours ka autorenti oma partneritelt, aga hind oleks olnud 40 euri päev. Peaaegu kaks korda kallim ja natuke ikka süda valutas, et ehk oleme mingite kelmide otsa sattunud. Aga noh, õigel päeval toodi auto meile hotelli juurde. Peab ütlema, et see oli üks vana pann (läbisõit 80000, uksed avanesid võtmega ja USB laadijat ei olnud), aga konditsioneer oli ja sõitis nii mäest üles kui alla. Mingit trikki ei olnud. Maksin sula käe peale, krediitkaardi andmeid ei andnud ja kolm päeva hiljem andsin autovõtme koos autoga tagasi.

Liiklusest on siin muidugi natuke raske aru saada. Kiirusepiirangu märgid on üsna suvalised ja enamasti ei saa aru, et kui on 80-kilometrise tunnikiiruse lõppu tähistav märk, millega siis näiteks edasi peab sõitma? Ristmikud on ka väga segased ja halvasti tähistatud. Ja no sellest ma ei räägigi, et kohalikud graffitikunstnikud elavad end põhiliselt välja liiklusmärkide peal. Kahjuks parimad eksemplarid ei saanud fotole.

Politseid oli ka näha, aga minu arust nad eriti kiirust ei mõõtnud. Pigem nägi neid kinni pidamas busse ja minibusse -- ilmselt kontrollisid maskide kandmist.

KASSID-KOERAD

Ütleks nii, et kasse on igal sammul ja ei ole kindel, kas neil kuskil ka peremees või kodu on. Mochlose kaluriküla restoranis oli näiteks korjanduspurk kasside steriliseerimise toetamiseks. Seetõttu tundub, et nad elavad siin üsna oma elu. Mulle tundub, et nii nunnud nad ei ole, kui Eesti kodukassid. Üsna kõhnad ka ja ebamääraselt laigulised. Korralikku triibikut näeb harva. Aga kassisõber heldib ikka ja püüab neid pildile püüda. Koeri longib ringi palju vähem, neid peaaegu ei näegi. Vaid Knossose juures jäi silma üks väga unine eksmplar, kes end kuumuses laisalt laiali oli laotanud. Siinkohal toodud kassid on Arkaadi kloostri elanikud, smauti unised ja kuumusest kurnatud.

MAANTEEÄÄRSED PÜHAMUD

Autoga sõites jäävad tee ääres silma niiöelda miniatuursed kirikud, nagu nukumajad. Mõtlesime kohe, et mis need on? Katoliiklikes maades on ju ennegi nähtud, et tee ääres on pühad paigad, aga siin on nad muidugi hoopis teistsugused. Kuna need asuvad eranditult teede ääres ja ka kiirteede ääres, siis korraks tekkis mõte, et ehk on tegemist liikluses surma saanute mälestustamisea. Mõne juures oli näha pilt ja nimi ka. Aga natuke internetis otsimist ja selgus, et enamus neist on siiski pühakute nö avalikuks tänamiseks. Stiililt varieeruvad nad nö kivikirikutest kuni "elektrikappideni". Just meie hotelli juures oli üks, mis pigem meenutas elektrikappi, aga kuna selle otsas on ka väike rist, siis elektriga ei olnud siin midagi tegemist. Sitia lähedal nägime ka üht töökoda, kust neid soetada sai.

KÜLALISLAHKUS (koos koroonareeglitega)

Seda peab küll ütlema, et inimesed on kohutavalt sõbralikud ja abivalmid. Ei kogenud kordagi, et keegi püüaks sind tüssata või nahka üle kõrvade tõmmata. Ka tohutut kauplemisel pealepressimist nagu nt Egiptuses siin ei olnud.

Koroona tõttu olid kõigil poeustel sildid, mis palusid maski kanda. Riiklike reeglite järgi ongi avalikes siseruumides maski kandmine kohustuslik. Üldiselt seda ka jälgitakse ja mõnes poes tuletatakse viisakalt ka meelde, kui mõni turist ilma maskita sisse jalutab. Samas kasutavad inimesed sama maski ilmselt nädal aega ja ei pane igasse poodi sisse astudes uut ette. Tänaste maskihindadega ei olekski see võimalik.

Nagu me aru saime, siis tänu maailma poolenisti lukus olemisele on sel aastal Kreetal turiste oluliselt vähem. Ma ütleks, et meile oligi just parasjagu, rohkem küll ei oleks vaja olnud. Kuna meil jäi vähemalt 3/4 Kreetast nägemata ja avastamata, siis läheme kindlasti uuesti. Arvatavasti valime siis reisiajaks oktoobrikuu, mil ilm jahedam ja saab ka mõne matka teha.