Puhkus Kreetal: Heraklioni turg, Knossos, Rhetymno, Kournasi järv ja Arkaadi klooster

Lõunamaa turud on omaette nähtus - seal lokkab värskete puuviljate ja köögiviljade küllus. Selliseid kuhjasid juba meie turgudel ei näe. Laupäeva hommikul kella 9 paiku olime Heraklioni turul kohal. See polnud miski turistidele suunatud ninni-nänni, peente oliiviõlide ja vaakumisse pakendatud oliivide turg. See oli tõeline kohaliku kreetalase turg, kust ta endale süüa ostis. Üsna tavaline oli vaatepilt, kus mõni taat lahkus turult suure kilekotitäie baklažaanide või suvikõrvitsatega. Meie jäime seal muidugi põhiliselt lihtsalt uitajateks, sest kuhu me selle hea kraami kõik pannud oleks? Ausalt öeldes süda tilkus verd, sest hinnad olid soodsad ja hea meelega oleks ise ka kotitäied gemüset sealt kaasa haaranud ja seda siis seitsmel erineval moel valmistanud. Ainukeseks lohutuseks meile oli parajalt suur kotitäis viigimarju, mille hooaeg on just alanud. Kahjuks kuurortlinnades olevates toidupoodides puuviljade valik nii külluslik ei ole ja hakkama tuleb saada üsna piskuga. Oma külas õnnestus siiski leida üks rohkem värsktele viljadele keskendunud pood ja sealt sai ka oma varusid täiendatud. No kõik maitseb oivaliselt: olgu see siis tomat, arbuus, virsik või viigimari.

Järgmiseks suundusime jälle kultuuriradele ja võtsime sihikule Knossose. Laps natuke vingus ja virises ja ei tahtnud minna. Aga Minotaurose mainimine elavdas teda, sest see nimi oli tuttav ja millegipärast lootis ta päriselt näha, kus see Minotauros elas ja tegutses. Seda me muidugi ei näinud, kuid 11-aastase hinnang kohale oli: "käis küll". ICOMi kaart lasi meid taas tasuta sisse, muidu oleks pilet maksnud 15 euri. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis üsna krõbe hind, sest nii hirmus palju seal ka vaadata ei olnud. Kahjuks peab ka tunnistama, et lõõskav päike segab igasugust vabas õhus muuseumi külastust ja detailidesse süvenemist. Jällegi tundsin, et ajalooteadmised vajaks värskendamist -- peab vist 30-aasta tagused Märt Tänava vana aja loengukonspektid välja otsima.

Edasi viis teekond meid Rhetymnosse. Sellest palju lääne poole me ei jõudnudki, kuigi alguses olime kaalunud ka Haniasse minekut. Kui isegi päeva algus on tempokas ja kl 12 paiku tundub, et nii palju on juba vaadatud ja tehtud, siis seejärel käib päev nagu maha. Kõigepealt tuleb rannas käia ja nende puudust Kreetal ei ole. Sisuliselt võib suvalises mereäärses külas või linnas peatuse teha ja kena liivane (või vahest ka natuke kivine) rand ongi ootamas. Vähemalt tunnike kulubki sinna. Edasi on vaja sööma minna ja seal läheb vähemalt kaks tundi. Tellimus võetakse küllalt kiiresti, aga siis kulub toidu toomise, serveerimise ja seejärel maja poolt pakutava puuvilja peale aega üksjagu.

Rhetymnos tegimegi kõigepealt rannapeatuse, seejärel sõime ühes rannarestoranis lõunat (sellest eraldi eluolu loos) ning lõpetuseks tegime väikese tiiru vanalinnas. Ilm oli nii palav, et laps lustis suvaliste baaride ja restode õhukeerutajate ees.

Kuna olime aru saanud, et Haniasse me ei jõua, siis otsustasime sõita veel natuke lääne poole ehk Kournasi järveni. Pidi olema ainuke Kreeta magevee järv. Mitte, et see Eestis suur ime oleks, aga miks mitte vaadata seda imet Kreetal. Seegi tundus olevat kohalike hulgas populaarne koht -- käidi ujumas, aga peamiselt mindi vesiratastega järvele sõitma.

Tagasiteel tegime peatuse teeäärses "mahlabaaris", kuhu meid ahvatles silt "Fresh orange juice 1.50". See oli poole odavam, kui Zeusi sünnikoopa juures, nii et miks mitte. Perekond valmistas seal sõna otseses mõttes käsitööna värsket mahla. Proua pressis väikese elektrilise mahlapressiga, härra kandis laiali ja perepoeg pani jääkuubikuid topsi. Mahlateost ei märganud pilti teha, küll aga paelus meie tähelepanu WC, mis tundus kuivkäimlana, aga ukse avades ostus täiesti korralikuks Wasserclosett'iks.

Viimaseks sihtpunktiks sel päeval oli Arkaadi klooster, mis asub Rhetymnost natuke sisemaal. Jõudsime sinna üsna sulgemise eel nii kella 18 paiku. Kloostris valises vaikus, peale meie uitas seal veel paar turisti ringi. Siis hakkas kirikust laulu kostma -- kolm meest toimetas jumalateenistust, millest osasaajateks olid ainult korraks seisatavad tursitid. Piletimüüjalt saadud info järgi on tegemist tegutseva kloostriga, kus elab kuus munka. Noori ei pidavat eriti kloostrisse tõmbama, seetõttu ka nii vähe kloostrielanikke. Ütleks, et väga erinev Venemaal nähtud kloostritest, kus nii kloostri elanikke kui kloostriga seotud ilmikuid rohkelt ringi toimetab. Siin nägimegi ainult kirikus toimetavat preestrit koos tema kahe abilisega. Ja muidugi Kreetale iseloomulikult kasse, kes siin ja seal rahulikult magasid.

Kuigi klooster oli väga rahvavaene, jättis see kuidagi hea ja rahuliku tunde südamesse. Ei mngit kisa-kära ega sagimist. Isegi kuum päike oli õhtuks lõõskamise lõpetanud ja lasi rahulikult olla. Tõeline rahu ja vaikuse oaas.