Rentisime kolmeks päevaks auto, sest ega me nii suured päevitajad ei ole, et viitsiks nädal aega rannas vedeleda. Meie hotell asub Stalidas (Stalises) ja saime üsna kiiresti aru, et ega me tervet saart läbi ei suuda sõita ja osa huviväärsusi tuleb säilitada järgmise Kreeta reisi ajaks. Ja see on ka juba kindel, et mõne aasta pärast tuleb uus reis teha ja seda pigem sügisel, mil päike elumahlu välja ei kõrveta ja jõuab rohkem turist olla. Peamiselt kuumuse tõttu jätsime ära ka matka, mis tavaliselt on reisi lahutamatu osa.
Esimesel päeval võtsime ette retke Lasithi platoole ja peajumal Zeusi sünnikoopasse ning lootsime õhtul jõuda veel Elounda linna, et teha retk Spinalonga saarele. Jõudsimegi Eloundasse, aga viimane paat oli juba väljunud ja nii sõitsime teisel päeval uuesti sinna, kuid seekord läksime paadile väikesest Plaka külakesest. See pidi ka odavam olema. Aga nüüd järgemööda.
Startisime Lasithi platoo suunas kella poole üheteistkümne paiku ja sõit sinna võttis tunnikese. Mõnusad mägiteed, ei midagi hullu. Platoo on mägede vahel asuv tasandik, mille peamiseks vaatamisväärsuseks pidid olema tuulikud, millest kahjuks enamus juba lagunenud ja nö maha jäetud. Lagendik ise on aga võimas ja külad seal pigem üsna tagasihoidlikud ja kergelt lohakad ning räämas.
Kui mõned pildistamispeatused välja jätta, siis esimese tõsise peatuse tegime Zeusi sünnikoopa juures. Seal oli turiste küllaga ja parkla üsna täis. Ei kujuta ette. mis olukord seal valitseks ajal, kui kõik vabalt reisida saaks. Ütleme nii, et lähedust mittearmastava eestlase jaoks oli seal rahvast piisavalt. Parkisime auto ära, maksime selle eest 2,5 euri ja asusime koopa poole teele. Kohalikud kohvikupidajad hüüdsid lahkelt, et minna ainult 50 meetrit. Noh, see on ju käkitegu. Muudkui astusime ja astusime -- päike lõõskas pähe ja väga palav oli. Kõndida oli pigem kilomeeter. Pärast saime aru, et see 50 meetrit oli eesliteni, keda sai kena raha eest palgata end mäest üles vinnama. Koopasse lasti sisse iga 20 minuti tagant väike ports inimesi ja kanda tuli maski. ICOMi kaardiga sai tasuta sisse ja 11-aastane oli ka tasuta. Muidu maksis pilet 6 eurot. Kuna ma pole varem üheski sellises koopas käinud, siis jättis see kõik vägeva mulje. Tundus kohe, et peaks Kreeka mütoloogia asjad üle lugema. Tagasiteel premeerisime end värskelt pressitud granaatõuna mahlaga.
Jätkasime oma sõitu ümber platoo lootusega leida mõni taverna heaks lõunasöögiks. Reisibüroo eestikeelne tugiisik oli soovitanud, et sealt saab ehtsat kreeka toitu ja eriti soovitas ta sihtida vardas keerlevaid lambaid. Lõpuks me ühtegi sellist ei leidnud, aga ühes külakeses oli meil valida kahe koha vahel. Ühel pool teed oli väga tagasihoidliku välimusega taverna, milles istusid mitu seltskonda kohalikke. Teisel pool teed oli uhkelt kaunistatud restoran, mis säras nagu pühademuna ja mille ühes teeäärses lauas istus vanamees, kes kõigiga käratses ja kandis millegipärast jalgpallisärki nimega Ševtšenko. No vat ei tõmmanud tema koha poole, vaid läksime hoopis sellesse tagasihoidlikusse. Seal toimetas tumedas riietuses halli peaga Kulla -- tõeline Kreeta pereema. Kõik söögid valmistas ta sealsamas kohapeal ja kõik maitses imeliselt. Oli selline väga kodune koht. Inglise keelt Kulla suurt ei osanud ja kui ma täpselt aru ei saanud, mis toiduga tegemist, võttis ta mul käest kinni ja viis kööki ning näitas tükid ette.
Kuna sel päeval selgus, et viimane Spinalonga paat on läinud, võtsime retke sinna ette teisel päeval. Startisime hommikul juba 8.30 ja jõudsime Plaka külla just esimese paadi väljumise ajaks kell 10.00. Edasitagasi paadisõit maksis 10 eurot ja üks ots võttis aega umbes 10 minutit. ICOMi kaart aitas meid jälle tasuta sisse, muidu oleks pilet maksnud 8 eurot. Varane tegutsemine oli õige valik, sest meie paadil oli vast nii 15 inimest, kuid järgmistel juba kaks korda nii palju. See tähendas ka seda, et meie saime täitsa rahulikult ringi vaadata ja ei igale pildile ei sattunud võõrad turistid. Tegemist on siis niiöelda kindlussaarega, mille viimaseks rakenduseks oli leprosoorium pidalitõbistele kuni 1957. aastani. Tunnikesega sai saare iga sopi üle vaadata ja võiski paadiga tagasi sõita.
Edasi võtsime suuna Sitheia (Sitia) linna, mis pidada ka tore koht olema. Meie ei leidnud sealt muud lõbu, kui järjekordse toreda ranna, kus veemõnusid nautida. Tegime ka väikese jalutuskäigu rannapromenaadil -- tundus olevat rohkem nö kohalike koht ja turiste nii väga silma ei jäänud.
Järgmine sihtpunkt oli Mohlose kaluriküla mere ääres, sest aeg oli kaugelt üle lõunasöögi aja ja kõht oli juba väga tühi. Reisiraamat kiitis sealseid kalarestorane ja neid meil just vaja oligi. Peamaanteelt tuli ära keerata ja edasi tuli sõita üsna käänulist, aga samas piisavalt laia teed mööda sinka-vonka alla mere äärde. Kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis olid sealsed neli-viis restorani kõik inimesi puupüsti täs. Muidugi oli nende hulgas turiste, aga väga palju oli ka kohalikke peresid või sõpruskondi tulnud mõnusalt aega veetma. Kusjuures kohe sealsamas restoranide juures oli imepisike rand ja oli üsna tavaline, et mõnest seltskonnast siirdus keegi vahepeal suplema. Pärast tuli tilkuvana tagasi, istus uuesti lauda ja sõi-jõi koos sõpradega edasi.
Mohlosest võtsime suuna "kodulinna" ehk Stalida poole. Olime kaardilt vaadanud, et suurele maanteele peaksime saama teist teed mööda ja seetõttu keeldusime google mapsi juhiseid jälgimast. Tema käskis meil sõita justkui tuldud teed tagasi, aga meie jonnisime ja sõitsime vastas suunas. Seal oli küll kruusatee, millel sõitmise oli autorendi firma ära keelanud. Mõtlesime, et küll see läheb varsti asfaldiks. Aga no ei läinud. Kui olime ühest kruusasest järsakust esimese käiguga üles sõitnud ja käänu tagant paistis järgmine, võtsime korraks mõttepausi. Tundus targem tagasi pöörata. Keerasime väga-väga kitsal mägiteel auto ringi -- üks oli roolis ja teine juhendas auto kõrvalt, et palju võib tagurdada ja palju edasi sõita. Tulime samast mäest uuesti alla ja alistusime google mapsile. Ja pagan, tal oligi õigus. Tuldud teed pidime tagasi sõitma ainult küla vahelt ja siis saime pöörata "sellele teisele teele", mis oli täiesti korralik asfalteeritud tee ja varsti olimegi suurel maanteel tagasi. Lõpp hea, kõik hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar