Juhtus nii, et juba talvel Touresti messi ajal sai ostetud paketireis Kreetale. Tavaliselt me ju ei osta selliseid reise, vaid ikka kogu pakett saab ise kokku pandud. Seekord käis aga mingi klikk, kui meilboksi tulid üksteise järel ahvatlevad messipakkumised. Miks valisime just Kreeta -- seda ei tea enam keegi. Aga tundub, et meil vedas, sest praeguses maailma tabanud koroonakriisis on see peaaegu ainuke sihtkoht, kuhu Eestist reisifirma abiga reisida saab. Peab küll ütlema, et reisijate kaitsejumal või siis lihtsalt saatus on meie poolt. Kusjuures meie eelmine reis toimus veebruari lõpus Berliini ja seegi oli napilt paar nädalat enne maailma lukku keeramist. Igal juhul olime oma suvist Kreeta reisi oodates väga rahulikud ja ei närveldanud reisi toimumise või mittetoimumise pärast. Kui saab, siis saab ja kui ei, siis ei.
Aga reisikuupäev lähenes ja Kreeta püsis kindlalt koroona mõttes negatiivsena. Mõned päevad enne meie väljalendu tekkis Tartus küll üks kolle, kui selgelt haigustunnustega seiklus- ja peohimuline tartlane kodus ei märganud püsida. Aga õnneks siiski nakatunute arv otse taevasse ei kihutanud ja eestlastele Kreeka punast lippu ei tõstnud.
Pidigi hakkama reisiks valmistuma. Ilmateade oli muidugi väga rõõmustav. Eesti suvi on sel aastal kahjuks tõeline Eesti suvi -- parajalt vihma ja vähe sooja ning päikest. Kreetal lubas päevaks 26-30 kraadi ja ööseks 24-25 kraadi. Ja merevee temperatuur 26 kraadi. Selge, kaasa tuleb võtta ainult õhukesed ja vee õhukesemad suvekleidid ja noh, võibolla ka üks õhemat sorti kampsun, aga vaevalt seda vajagi läheb.
Pakkisime kotid, täitsime Kreeka valitsuse poolt nõutud PLF-ankeedi ehk Passenger Locator Form'i. See tuli täita vähemalt 24 tundi enne reisi ja reisipäeva südaööl saadeti meili peale QR koodiga dokument. Selle mittetäitmise eest pidi Kreekasse saabumisel olema trahv 500 eurot.
Tallinna lennujaam oli ebatavaliselt inimtühi ja maski kandmist seal ei nõutud. Maskid pidime panema ette lennukis. No ütleks, et ei ole mugav aksessuaar -- 3,5 tundi takistatud hingamisega olek on paras pingutus. Tundub, et ka stjuardessidele see asi ei istunud, sest üks neist kandis maski vaid suu peal. Nii mõnigi reisija võttis vahepeal maski eest, et saaks paar sõõmu vabalt hingata.
Iraklioni lennujaamas pidi toimuma (rõhutan -- QR koodiga) PLF ankeetide kontrollimine. Lannukist lasti maha 50 kaupa ja lennujaamas ootas kohe ukse juures 5 kontrolliametnikku, kes siis vastavalt kas telefonist või väljatrükitud paberilt neid ankeete kontrollisid. Kõik see toimus suures segaduses ja inimesi järjekorda rivistamata. Olukorda võiks võrrelda ka lambakarjaga, mis ühes aedikust teise liigub. Turistid siis muidugi kui peata lambakari ja kontrolliametnikud kui karjused, kes kah väga pingutada ei viitsi. Kui kreeklastele ei ole silma sisse veel monteeritud QR koodi lugejaid, siis oli see kõik väga veider. Korraks visati pilk peale ja enamusele öeldi, et korras ja minge edasi. Meist ühel paluti minna testi tegema. Reisibüroolt saadud info järgi tähendanuks see kuni testi tulemuste saabumiseni ehk ca 24 tundi hotellitoas isolatsioonis istumist. Aga kuna kogu see värk oli seal väga kaootline ja tegelikult ei jälginud keegi inimeste liikumist, siis sai seda korraldust ka väga kenasti ignoreerida. Ükskord ometi võib ju unustada eestlasliku seaduskuulekuse.
Lennujaama juures pandi meid bussi ja poetati hotellidesse laiali. Meie nädalane kodu on Stalida linnas. Hotelli sisse registreerides kontrolliti kõigil kehatemperatuuri. Meie kehad jäid vahemikku 36-36,5 kraadi. Kusjuures kõige noorem oli kõige soojem ja kõige vanem kõige jahedam. Ei tea, kas nii väikese valimi pealt sobib järeldusi teha, aga muidu võiks öelda, et iga kümnendiga jahtub inimene 0,1 kraadi võrra.
Päikeseloojangul jõudsime veel merre viskuda ja puhkus võiski alata. No mis sa veel oskad tahta, kui merevee temperatuur on 26 kraadi. Ja õhtu lõpetas muidugi vatavalt vanusele kas külm valge vein või limonaad hotellitoa terrassil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar