Koroonasuve väikesed reisirõõmud: Soome ja Riiia

Tahaks hullult reisida, sest ammu pole saanud. Täitsa ebatavaline olukord, sest enamasti on ikka mõned varakult ja odavalt ette ostetud lennukipiletid varuks. Nüüd aga pole julenud midagi osta, sest iial ei tea, mis maailmast mõne kuu või isegi mõne nädala pärast saab. Ka üsna vahetult reisi planeerides peab internetist otsima infot kehtivate piirangute kohta ja eriti keeruliseks läheb asi laste puhul. Iga riik on siin punase joone tõmmanud ise kohta. Kes nõuab testi juba 5-aastastelt, kes 12- aastastelt ja kes lubab riiki testita ja vaktsineerimistõendita sisse kuni 16-aastased.

Alguses lubasin küll, et Soome ei lähe, sest see tõrjus eestlasi täiel rinnal terve talve ja kevade. Aga noh, lõpuks pidin oma sõnu sööma, sest selgus, et 12-aastase vaktsineerimata lapsega on sinna kõige lihtsam minna. Ja no mis sa ikka teed, kui laps ka iga natukese aja tagant sult küsib, et millal me ometi kuhugi reisime.

SOOME

Nii olimegi teel Helsingi poole. Hommikul kella poole kuue ajal sõitsime raadiost kostva Eesti hümni saatel läbi tühja Tallinna sadama poole. Reis sai kohe piduliku alguse. Soome sisenedes ei jäänud kahtlustki, et seal võetakse pahalaste eemalhoidmist tõsiselt. Läbisime lausa kolm kontrollpunkti. Esimeses tehti kindlaks, kas oleme vaktsineeritud ja ikka 14 päeva tagasi. Jaatava vastuse puhul suunati meid edasi järgmise kontrollijani. Seal näitasime ette oma vaktsineerimistunnistused (olgu kohe öeldud, et "vanainimene" oli selle endale ilusasti telefoni esilehele salvestanud, et suures ärevuses selle ikka telefonist üles leiaks). Kolmas kontrollpunkt vaatas üle meie dokumendid. Olime Soome sisenemise vääriliseks tunnistatud.

Kotka

Võtsime kohe suuna Kotka poole. Seal on selline tore muuseum nagu Merikeskus Wellamo, mis ühendab endas meremuuseumit ja maakonna muuseumit. Moodne hoone ja moodne ekspositsioon. See paelub vast last ka. Ja õnneks nii oligi. Seal sai katsuda, turnida, ehitada, rooli pöörata jne.

Muuseumi taga kai ääres seisis jäämurdja Tarmo. Mõtlesime, et huvitav, miks see Tarmo Eestist Kotkasse on toodud. Aga noh, miks ka mitte. Võibolla suve ajal, kui jääd pole vaja murda, teenib Tarmo niimoodi raha. Selgus, et see polnudki meie Eesti Tarmo. Soomlastel on oma jäämurdja Tarmo -- meie oma natuke vanem vend. Tarmo vääris vaatamist, sest praktiliselt sai laeva laest põhjani ja ahtrist vöörini läbi ronida ja sisustus oli väga hästi säilinud. Oli põnev vaatamine.

Tagasiteel Helsingisse põikasime korraks ka Porvoosse, aga ega seal palju muud ei teinud, kui ostsime Vana Porvoo Jäätisevabriku jäätist ja pistsime selle tänava äärekividel istudes pintslisse. Väljas oli üle 30 kraadi kuuma ja ega ei jõudnudki end palju kurnata -- liikuda tuli tasakesi ja ikka tänava varjupoolsel küljel. Porvoo tundus nunnu linnake, vähemalt need mõned ilusad majad jõe ääres.

Helsingi

Helsingis olime broneerinud Rastila Campingus endale väikese majakese. Miks seal? Tundus mõistlik valida ööbimiskoht, kus saab istuda ka õues ja mille lähedal on ujumisrand. Juba mitmendat nädalat lõõskas nii Eestis kui Soomes päike paista ja päeval oli tulikuum ning öösel palav. Rand oligi tore ja käisime ujumas nii hommikuti kui õhtuti. Lapsele pakkus lisarõõmu veebatuutide atraktsioon, sest siiani ei olnud ta sellisele pääsenud. Eelmisel suvel oli see Anne kanalil ka, aga no siis oli ilm koguaeg nii külm, et emasüda ei lubanud last sinna tunniks ajaks ligunema. Rand oli muidugi õhtuti puupüsti rahvast täis (kesisema sissetulekuga soomlased ja hiljutised sisserändajad), hommikuti saime aga nautida pea privaatset suplust.

Helsingi peaatraktsiooniks oli muidugi Linnanmäki lõbustuspark. Kaks prouat võibolla ei oleks seda just päevaveetmiseks valinud, aga kui kambas on 12-aastane, siis pole siin kobiseda midagi. Juhhei, karussellidele ja Ameerika mägedele! Oeh, alustasime nö väiksematest ja madalamatest mägedest ja alguses oli ikka kindel plaan ka sellel kõige ägedamal kihutada. Aga no see jäi küll ära. Jube värk. Mõnes kurvis oli küll tunne, et nüüd lendad istmelt välja ja teed uhke õhulennu Helsingi kohal. Ei ole midagi teha, kui oled ikka üles kasvanud Tähtvere lõbustuspargiga, kus kõige vingem karussell oli lahjemat sorti kettkarussell ja suveks Tallinna tulnud Tšehhi lõbustuspargi kaks korda pikemate kettidega asi tundus juba üliäge. Nii nautisimegi Linnanmäkil eelkõige neid atraktsioone, mille sissepääsu mõõdupuuks oli pikkust vähemalt 120 cm.

Leitsak oli ka sel päeval kohutav. Oleks ei tea mida andnud klaasi külma õlle eest -- suisa 10 eurot poleks palju tundunud. Aga mida ei ole, seda ei ole. Selle asemel jõime 4 eurost magusat limonaadi ja sõime 10 eurot maksvat kesist maitseelamust pakkuvat fish and chipsi. Olgu kohe öeldud, et loo lõpupoole saab lugeda, et sama raha eest sai Riias korralikud grillitud ribid ja sangria ning seda kõike katuseterrassi restoranis.

Viimase päeva Soomes pühendasime shoppamisele -- Itäkeskus, IKEA ja erinevad outlet'id (Luhta, Iitala, Partioaita, Finnlayson). Last tabas Muumi vaimustus, nii et koju toodi nii temaatilisi nõusid kui voodipesu. No ja muidugi käisime ikka vanas armsas Puistola raudteejaama kebabi kohas. Soomes oli tore, aga siiski peab tunnistama, et nö väljas söömine-joomine on seal jätkuvalt eestlase jaoks kallivõitu. Või on siis ikkagi sisse kodeeritud see tunne, et Soome on välismaa ja seal on kallis.

Tallinna sadamas ei tundnud keegi huvi, kust me tuleme ja kes me oleme. Ei mingit koroonakontrolli. Ahjaa, Soomes kandsid siseruumides 99% inimestest maski, kuigi see oli kõigest soovituslik.

RIIA

See oli nüüd vaktsineeritud täiskasvanute reis, sest 12-aastane peab Lätti sisenedes näitama ette nagtiivse koroonatesti ja Läti nüüd nii ahvatlev ka ei tundu, et selle peale raha hakata kulutama. Seega laps jäi koju ja suured läksid reisile. Oleks patt jätta võimalus kasutamata, kui Riia kesklinnas maksab kahene tuba 4-tärni hotellis koos hommikusöögiga alla 50 euro ja seda keset suve. Ütleks nii, et normaalsel ajal on see hosteli hind. Broneerisime kohe kaheks ööks.

Polnudki ammu niimoodi Riias käinud. Viimased sõidud ikka enamvähem läbi Riia lennujaama või IKEAsse mööblit varuma. Aga nüüd siis turistina mööda linna hulkumas, uudistamas, muuseume külastamas ja baaris jalga puhkamas. Mõnus. Lisaks muidugi see nostalgia, mis seondub ülikooliaegsete lõbusate väljasõitudega. Raha oli meil siis vähe, aga tuju seda parem.

Esimese nostalgiakäiguna mõtlesingi läbi astuda ühest vanimast Lido restoranist (Alus Seta), mis oli meie ülikooliaegsete Riias käikude lahutamatuks oskas. Tundsin juba keelel sealsete hautatud suitsuribide maitset, aga võta näpust -- neid seal enam ei pakutud. Nojah, eks 20-25 aasta jooksul muutub nii mõndagi. Sõime Konventa Setas asuvas restoranis ja restorani sissepääsemise lunastasime vaktsineerimistõendi ettenäitamisega.

Aga mis me siis veel Riias tegime? Käisime päris mitmes muuseumis. Alustasime Moemuuseumist, mis eksponeerib Aleksander Vassiljevi kollekstiooni kuuluvaid rõivad. Hetkel oli peamine näitus Itaalia moekunsti sajast aastast. Noh, moodi kogu detailirohkuses on alati tore vaadata. Kuigi tegemist on päris pisikese muuseumiga, veetsime seal terve tunni. Enamasti tähendab mood muuseumides muidugi naiste rõivastust ja nii oli see siingi. Aga siiski polnud mehed päris kõrvale jäänud, vaid nende rõivastus oli esindatud väikeste nukkude seljas. Piletimüüjalt kuulsime, et normaalsel ajal vahetatakse näitust umbes kaks korda aastas, nii et sinna tasub järgmiselgi korral sisse astuda.

Edasi võtsime suuna Alberti tänava ja Juugendikeskuse poole. Jällegi väga väike muuseum, aga detailirohke ja vaatamist juba jagub. Hetkel oli esiplaanil moonide teema, mistõttu oli välja pandud hulgaliselt moonidega lauanõusid ja sisustustekstiile. Võibolla oli selle muuseumi puhul natuke häiriv see, et pea igas väikeses toas passis üks "muuseumitädi", kes justkui valvas külastajaid. Nad olid küll ajastule sobivalt kostümeeritud, aga ikka kuidagi häiriv, kui keegi sind pidevalt jälgib.

Sellega meie muuseumiring ei piirdunud ja kolmdandaks põikasime sisse veel Riia portselanimuuseumisse. On ju kõik eestlased kasvanud üles Riia portselanivabriku nõudega. Usun. et igas Eesti kodus oli olemas Riia vabriku serviis või vähemalt mõni taldrik või piimakruus. Jällegi hästi pisike muuseum ja kena kõik. Aga siiski oleks oodanud põhjalikumat ülevaadet toodetud nõude vormist ja mustritest. Silme ees on Eesti Disainimuuseumis toimunud põhjalik Tarbeklaasi näitus ja sellega koos ilmunud kataloog. Seal muuseumis ei müüdud mingisugust Riia portselanivabriku toodangu ülevaadet.

Turul käisime muidugi ka ja pidime tõdema, et pea kõik oli seal poole odavam kui Tartu turul. Kohalikud tomatid maksid keskmsielt 1,50, kurgid 0,90, aedoad 2,20 kilost ja kultuurmustikad 3,50. Päris head hinnad ja viimasel hommikul põikasime sealt läbi ning toetasime Läti põllumehi ja varusime natuke hääd ja paremat. Kusjuures üsna kindel, et tomat oli ikka kohalik, sest need ei olnud nagu maisnast välja lastud täpselt ühesuurused ja läikivad pallid.

Kogu selle kõndimise ja kultuurinautimise vahepeale mekkisime kokteile, mitte ei lürpinud õlut nagu ülikooli ajal. Mõni kokteil serveeriti keskkonnateadlikult paberist kõrrega. Sellega oli muidugi üks paras murekoht. Pidi kas väga kiiresti jooma, sest muidu ligunes kõrs läbi või siis pidi kõrre iga lonksu vahel joogist välja votma. Otsustaisme viimase kasuks, sest kui hakata kokteile liiga kiiresti jooma, võib neid kokku liiga palju saada ja see ei lõpe kunagi hästi.

Päeva lõpetasime hotelli katuseterrassil mõnusa õhtusööögiga: sangria ja grillitud ribid. Maksid sama palju, kui hale toit Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis, millest eespool kirjutasin. See polnud isegi pildistamist väärt. Või oleks ju võinud ka pildistada, kui oleks teadnud, millega seda hiljem kõrvutada saab.

Koduteele asudes ja Riiast välja sõites põikasime ka IKEAst läbi, sest ikka oli nipet-näpet vaja osta, nt mõni kardinapuu ja natuke küünlaid ja hoiustamiskaste jne. Kui Helsingi IKEAs töötas restoran nagu tavaliselt ja kõik said rahulikult nautida lihapalle või hot-doge viisakalt laua taga istudes, siis Lätis peetakse ilmselt IKEA restorani kõige suuremaks koroonaohuks. Nii saab endale sööki ainult kaasa osta ja siis pead juba ise vaatama, kus sa selle ära nosid. No kõige parem oli see, et kui ostad nt 2 hot-dogi, ühed friikad ja 1 kohvi, siis oled sa tegelikult suures hädas, sest selle kõige letist autoni kandmiseks oleks vähemalt kolme kätt vaja, aga inimesel on ju teadupärast ainult kaks kätt. Nii viidki kõigepealt autosse söögi ja siis lähed kohvi tooma. Lõpuks istud autos ja naerad terve olukorra üle, sest sul on õnnestunud kõik õnnelikult autosse kanda ja võid nautima asuda.

Millegipärast on ikka nii, et kuigi soomlased on sugulasrahvas ja Soomes on ka alati tore, siis Lätis on ikka kuidagi kodusem ja tunned end rohkem nagu võrdne võrdsete seas. Tegelikult on muidugi hea meel, et üldse reisima saime ja kui muidu oleks ehk kuhugi kaugemale kihutanud, siis nüüd sai naabrite juures natuke põhjalikumalt oldud kui ehk tavapäraselt oleks ette võtnud. Ja seda kõike tänu vaktsineeritusele. Lätis näiteks meelitatakse inimesi vaktsineerima sellise plakatiga, mis tundub olevat hoopis teisest ajast ja ideoloogilisest ruumist oma kujundikeele mõttes kui meie tänane päev. Aga kui see lätlased vaktsineerima suunab, siis on ju kõik hästi.