Viin: mõõdukalt kultuurne turist

Lõpuks oleme taas reisimas vaatamata sellele, et Eesti hoiab koos Lätiga Euroopa koroonatšempioni positsiooni. Sedakorda siis Viinis. Mitte päris esimest korda elus, sest ca 25 aastat tagasi sai teel Itaaliasse siin päevake peatutud. Meeles on tollest korrast vaid jube vihmane ilm ja vesiste suudega läbi kohvikuakna kookide vaatamine. Üliõpilane Eestist ei saanud toona endale Euroopa ringreisil suurt midagi lubada. Kotis oli kodune konserv, suitsuvorst ja äsja meie poodidesse müügile ilmunud hiina kiirnuudlid, mis ka kõhu kenasti ära täitsid.

Kolme ja poole päevaga Viinis väga palju ette ei jõua võtta ja mingi valik tuli teha. Paar muuseumi, natuke linnas jalutamist ja muidugi ooperikülastus.

Schönbrunni lossi aedades sai mõnusalt jalutada ja sellega meie külastus piirduski, sest jõudsime sinna nii hilja, et hoonesse enam sisse ei saanud. Õnneks oli hiljuti telekas näidatud seriaali Maria Theresiast ja see tekitas lapsel kohe seose lossi ja seal elanud inimeste vahel. Kuigi küsimusi tekkis palju: mida nad nii suures majas tegid, kes seda parki siin korras hoidis, kas nad selle eest ka palka said? Tegelikult ei tea. Pole kunagi mõelnud, kas õukondade teenijad said rahapalka ka või ainult söögi, joogi ja riided selga.

Muuseumidest otsustasime esiteks külastada Teaduse- ja Tehnikamuuseumi, kuna Berliini tehnikamuuseumist olid väga head mälestused. Esimesel korrusel tundus küll, et see on puha muuseum meestele - ainult mingid mootorid ja muud mehhanismid. Kõik kindlasti väga olulised ja elu edasi viivad leiutised, kuid jäid siiski natuke liiga tehniliseks. Samas kujult ja vormilt ilusad nagu enamus vanu asju. Lastele olid olemas ka mitmesugused käed-külge eksponaadid, mis lustima ja end proovile panema kutsusid.

Aga ülemistel korrustel sai näha ka igapäevaelus kasutatavaid asju, millest igaüks aru saab. Nii mõistad, kuidas erinevad tehnilised leiutised meie elu kergemaks muudavad ja milline areng on toimunud. Selles muuseumis oleks võinud terve päeva veeta, aga pärast poolteist tundi FFP2 maskiga oli päris tõsine lämbumisetunne ja olime sunnitud uuesti õue värske õhu kätte minema. Ega muud, kui tuleb tulla Viini tagasi siis, kui siseruumides jälle ilma maskita võib olla.

Tarbekunstimuuseum oli võrreldes tehnikamuuseumiga kohe päris pisike. Mõned saalid mööblit, vaase, vaipu ja vaase ning vaadatud ta oligi. Samas oli igas saalis inimene valvamas, kes ikkagi väga pingsalt jälgis, mida sa teed ja kuhu astud. Natuke ootamatu tänapäeva muuseumis.

Hundertwasseri maja on ka kindlasti üks nähtus, mis Viinis ära tuleb vaadata. Autoriks nö iseõppinud kunstnik Friedensreich Hundertwasser. Alguses mõtlesin, et kui vanemad panevad lapsele sellise nime, siis ei saagi sealt midagi "normaalset" välja tulla. Tuleb välja, et vanematelt sai laps ikkagi täiesti sündsa nime, mille ise hiljem "kunstipäraseks" muutis. Vaid 3 kuud kunstiakadeemias õppinud ja seejärel aru saanud, et kunst sünnib sinust enesest ja seda ei pea õppima. Niisugune mees oli. Igatahes Viinis on 1980. aastatel ehitatud fantaasiamaja, mis väljast näeb välja lipp-lipi, lapp-lapi peal. Sees arvatavasti täitsa normaalsed korterid. Maja meeldis ka lapsele, kes kohe arvas, et võibolla pole tal siis ka mõtet väga panustada kunstikoolis käimisse.

 

Pikad pimedad õhtud tuleb ka millegagi täita. Ühel õhtul võtsime ette käigu lõbustusparki Prater. Alustuseks tuleb tõdeda, et nene kodulehekülg ei kõlba kuhugi. Raske on sealt leida infot nii avamisaegade, lõbustuste kui hindade kohta. Tundus, et nö päevapiletit ehk terve pargi külastuse piletit ei saa osta. Me poleks seda muidugi tahtnudki, sest läksime sinna õhtul hilja kl 9 paiku. Park pidi olema avatud südaööni, kuid meie kohale jõudes oli osa atraktsioone juba töö lõpetanud või tegi viimaseid hingetõmbeid. Nt ei saanud me Wiener Riesenradi vaaterattale, mis oli oma ehitamise ajal 1897. aastal maailma suurimate vaaterataste hulgas, kuid on ainus, mis neist tänaseni töötab. Tegime siis tiiru ühe madalama rattaga ja kihutasime ka ühel karussellil. Viimasel hoidsin ma kogu aeg silmad kinni ja laps pahandas minuga, et kinniste silmadega läheb pool lusti kaduma. No mis teha, pidin leppima sellega. Päris kole oli. Sel aastal juba teist korda lõbustuspargis (suvel ka Helsingis) ja ausalt, jumal tänatud, et ükski nendest Ameerika mägedest ei töötanud ja nendele ei pidanud minema. Sellistel hetkedel tundub küll, et õde või vend oleks lapsele ära kulunud, kes teeks temaga need hullused kaasa. Nüüd tuleb ennast nooreks ja uljaks mõelda.

Kindlasti saab Viinis käia ka ilma ooperikülastuseta, kuid meie ei tahtnud. Õnneks oli mängukavas ka natuke valikut. Staatsoperis oleks saanud vaadata Jevgeni Oneginit, aga 12-aastase elu esimeseks ooperikülastuseks tundus see natuke liiga karm valik. Seega otsustasime Volksoperi Võluflöödi kasuks. Ülemise rõdu tagumiste ridade pileti sai täiskasvanu 24 ja laps 6.50 euro eest. Täiesti mõistlikud hinnad, Hoidsin natuke hinge kinni, et kuidas laps vastu peab. Temapoolne kokkuvõte oli: see ei ole mul topis, aga on listis. Nii et eks aeg näitab, kas ta 40-aastaselt saab öelda, et tema ooperipisik sai alguse Viinis 12-aastaselt Võluflööti vaadates. Etendus ise oli väga muinasjutuline, hästi lauldud ja mõnus. Rahuolu, et sai mindud. Kaasa tegi ka Annely Peebo. Meie kõrgelt rõdult tema tuvastamine kolme musta daami hulgas nii kerge ei olnud, aga usun, et tegime häälekõla järgi siiski kindlaks, milline just tema oli.