Puhkus Kreetal: turisti eluolu ja mõned tähelepanekud

SÖÖK JA JOOK

Kreeka jogurt

Siin ei pea seda muidugi kreeka jogurtiks nimetama, see on lihtsalt jogurt. Minu arust peaks selle sõna kirjutama suisa suure algustähega, sest ei kujuta ette, et keegi käiks siin ära ja jätaks jogurti söömata. Põhimõtteliselt on valida lehmapiimast, lambapiimast ja kitsepiimast variandi vahel. No esimese poole ma ei vaatakski --  see on suht maitsetu lurr. Aga lamba- ja kitsepiimast tehtud on võrdselt head -- ei oskaks üht teisele eelistada. Mõnusad hapuka maitsega ja vähemalt mina sealt kitse ja lammast eriti ei tundunud -- oli lihtsalt hea maitse. Turisti jaoks on asi ka väga lihtne, sest vähemalt osade firmade jogurtitopsidel on loomade pildid peal ja saad kohe aru, mida ostad. Ahjaa, ja see jogurt ei ole selline emulsioonilaadne ühtlane mass, nagu meil müügil. Kraam on topsides laagerdunud ja kui sellele lusikas sisse lüüa, siis pigem meenutab lapsepõlves vanaema juures joodud hapupiima, mis ka suurest potist justkui tükkidena lahti tuli haugata.

Kreeka salat

Jällegi meilgi tuttav toit. Mäletan, kui see 1990. aastate keskel restoranide menüüdesse tekkis. Meil sisaldab see sageli halvemal juhul ka hiina kapsast, paremal juhul jääsalatit, siin koosneb aga puhtalt kurgist, tomatist, natukesest paprikast ja suht suurest kogusest sibulast, mille peale on asetatud suur tükk fetat ja see kõik on üle valatud mõnusa õlist ja veiniäädikast segatud kastmega. Alustasime sellega igat väljas söödud söögikorda. Kui kurk on kurk, siis tomat maitseb siin jumalikult. Julgeks isegi öelda, et veel paremini kui ämma kasvuhoonest tulevad ausad eestimaised tomatid.

Lambaliha

Kindlasti kolmas kohustuslik toit Kreetal. Lambalihasõbrad löövad nurru, aga ka siiani selle liha suhtes skeptilises positsioonis olnud võiks teha erandi. Meil õnnestus lambaliha süüa kahel korral. Kõigepealt Lasithi platool Kreeta memme Kulla tavernas, kus toidu inglisekeelne nimetus oli "lamb chops", mis põhimõtteliselt tähendas moel või teisel praetud ribitükke.

Teise lambaliha elamuse lubasime endale viimasel õhtul meie öömaja lähedases Katerina nimelises tavernas. Olime seal üks päev varem lõunal kerge eine ja veini võtnud ning märkasime silti, et traditsiooniline "lamb kleftiko" tuleb soovi korral päev ette tellida. Natuke googeldasime ja tegime kindlaks, et tegemist on pikalt hautatud lambalihaga, mis serveeritakse koos köögiviljadega. Omanik Georg oli ka muidugi varmas meile seda kiitma. Andsime tellimuse sisse -- kolme peale kaks kleftikot ja kohapeal võtsime veel ühe kreeka salati lisaks. Serveeriti paberitutsu sees liha koos köögiviljadega. Ei julge väita, et need olid ka selles paberis küpsetatud. Laps ütles, et ta ei ole iial nii head liha söönud ja arvas, et kodus peaks proovima sama teha. Mõtlesin, et küll mul on vedanud, et laps ei söö ainult friikartuleid ja spagette. Kahju oleks, kui kõik reisihõrgutised temast mööda läheks. Lahkusime Georgi juurest punnis kõhtudega ja ta lehvitas meile kui vanadele sõpradele. Muidugi lehvitas ta samamoodi kõigile ja ma natuke imestan, sest tal on ju iga nädal uued turistid ja et kuidas ta ikka jõuab.

Kala

Oleme keset merd saare peal ja kui siin ka värsket kala ei oleks, siis kus veel? Meie sõime kala kahel korral. Rhetymnos ja Mohloses (Mochloses). Põhimõtteliselt serveeritakse grillitud kala koos väikese lisandiga. Rhetymnos lisas sellele veel elevust nö kala serveerimisel läbi viidud "fileerimine". Restoraniomanik võttis meie silme all juba küpsetatud kalast luud välja. Ise nimetas end "kirurgiks". Mitte, et me ei oskaks ise kalast paari luud välja võtta, aga tore nüanss ikka. Kui keegi serveeriks haugi restoranis ilma luudeta, vat see oleks küll fanfaare väärt. Siinsel kalal oli põhimõtteliselt ainult selgroog koos mõne luuga. Valik oli muidugi suur, meie kõhtu rändasid ühel korral merikoger ja teisel korral meriahven. Kui eelmises lõigus kiitsin lapse maitsemeelt, siis kala osas on ta järjekindlalt eriarvamusel ja see Kreeta kogemus läks temast mööda. Seda saab muidugi alati asendada "gyrose" või "souvlakiga", õnneks.

Mis siis söök ja jook ka maksab? Ütleks nii, et enamvähem nagu Eestis, aga mitte meie kõrgema otsa restoranide hinnad. Kreeka salati hind on 4-7 eurot, lambaliha hind 9-14 ja kala 13-16. Hommikusöögi sõime kodus nagunii ja meie kogemuse järgi piisas ühest söögikorrast väljas ja teise sai täita saia, tomati, feta ja oliivimäärdega. Jook on pigem odavam kui meil, õlle saab restos 2-3 euro eest, pool liitrit veini maksab 5 euro ringis. Poest saab muidugi 1,5 liitrit veini 3 euro eest. 😄

AUTORENT JA LIIKLUS

Autorendist räägitakse Kreeta puhul üsna palju ja pigem hoiatatakse suvalisest tänavaäärest auto võtmise eest. Pidi petta saama. Alguses lubatakse kõike ja pärast lepingusse kirjutatakse jumal teab mida ja kui oled oma käe sellele anna pannud, siis vaidle pärast. Mina olin internetist võtnud eelnevalt mõned pakkumised ja neist kõige soodsam oli kolmeks päevaks võttes hinnaga 21 eurot päev firmalt Gouves Car Rental . Broneerisin selle ära lihtsalt meili teel ilma mingeid krediitkaardi andmeid andamata. Kohapeal pakkus reisifirma Novatours ka autorenti oma partneritelt, aga hind oleks olnud 40 euri päev. Peaaegu kaks korda kallim ja natuke ikka süda valutas, et ehk oleme mingite kelmide otsa sattunud. Aga noh, õigel päeval toodi auto meile hotelli juurde. Peab ütlema, et see oli üks vana pann (läbisõit 80000, uksed avanesid võtmega ja USB laadijat ei olnud), aga konditsioneer oli ja sõitis nii mäest üles kui alla. Mingit trikki ei olnud. Maksin sula käe peale, krediitkaardi andmeid ei andnud ja kolm päeva hiljem andsin autovõtme koos autoga tagasi.

Liiklusest on siin muidugi natuke raske aru saada. Kiirusepiirangu märgid on üsna suvalised ja enamasti ei saa aru, et kui on 80-kilometrise tunnikiiruse lõppu tähistav märk, millega siis näiteks edasi peab sõitma? Ristmikud on ka väga segased ja halvasti tähistatud. Ja no sellest ma ei räägigi, et kohalikud graffitikunstnikud elavad end põhiliselt välja liiklusmärkide peal. Kahjuks parimad eksemplarid ei saanud fotole.

Politseid oli ka näha, aga minu arust nad eriti kiirust ei mõõtnud. Pigem nägi neid kinni pidamas busse ja minibusse -- ilmselt kontrollisid maskide kandmist.

KASSID-KOERAD

Ütleks nii, et kasse on igal sammul ja ei ole kindel, kas neil kuskil ka peremees või kodu on. Mochlose kaluriküla restoranis oli näiteks korjanduspurk kasside steriliseerimise toetamiseks. Seetõttu tundub, et nad elavad siin üsna oma elu. Mulle tundub, et nii nunnud nad ei ole, kui Eesti kodukassid. Üsna kõhnad ka ja ebamääraselt laigulised. Korralikku triibikut näeb harva. Aga kassisõber heldib ikka ja püüab neid pildile püüda. Koeri longib ringi palju vähem, neid peaaegu ei näegi. Vaid Knossose juures jäi silma üks väga unine eksmplar, kes end kuumuses laisalt laiali oli laotanud. Siinkohal toodud kassid on Arkaadi kloostri elanikud, smauti unised ja kuumusest kurnatud.

MAANTEEÄÄRSED PÜHAMUD

Autoga sõites jäävad tee ääres silma niiöelda miniatuursed kirikud, nagu nukumajad. Mõtlesime kohe, et mis need on? Katoliiklikes maades on ju ennegi nähtud, et tee ääres on pühad paigad, aga siin on nad muidugi hoopis teistsugused. Kuna need asuvad eranditult teede ääres ja ka kiirteede ääres, siis korraks tekkis mõte, et ehk on tegemist liikluses surma saanute mälestustamisea. Mõne juures oli näha pilt ja nimi ka. Aga natuke internetis otsimist ja selgus, et enamus neist on siiski pühakute nö avalikuks tänamiseks. Stiililt varieeruvad nad nö kivikirikutest kuni "elektrikappideni". Just meie hotelli juures oli üks, mis pigem meenutas elektrikappi, aga kuna selle otsas on ka väike rist, siis elektriga ei olnud siin midagi tegemist. Sitia lähedal nägime ka üht töökoda, kust neid soetada sai.

KÜLALISLAHKUS (koos koroonareeglitega)

Seda peab küll ütlema, et inimesed on kohutavalt sõbralikud ja abivalmid. Ei kogenud kordagi, et keegi püüaks sind tüssata või nahka üle kõrvade tõmmata. Ka tohutut kauplemisel pealepressimist nagu nt Egiptuses siin ei olnud.

Koroona tõttu olid kõigil poeustel sildid, mis palusid maski kanda. Riiklike reeglite järgi ongi avalikes siseruumides maski kandmine kohustuslik. Üldiselt seda ka jälgitakse ja mõnes poes tuletatakse viisakalt ka meelde, kui mõni turist ilma maskita sisse jalutab. Samas kasutavad inimesed sama maski ilmselt nädal aega ja ei pane igasse poodi sisse astudes uut ette. Tänaste maskihindadega ei olekski see võimalik.

Nagu me aru saime, siis tänu maailma poolenisti lukus olemisele on sel aastal Kreetal turiste oluliselt vähem. Ma ütleks, et meile oligi just parasjagu, rohkem küll ei oleks vaja olnud. Kuna meil jäi vähemalt 3/4 Kreetast nägemata ja avastamata, siis läheme kindlasti uuesti. Arvatavasti valime siis reisiajaks oktoobrikuu, mil ilm jahedam ja saab ka mõne matka teha.

Puhkus Kreetal: Heraklioni turg, Knossos, Rhetymno, Kournasi järv ja Arkaadi klooster

Lõunamaa turud on omaette nähtus - seal lokkab värskete puuviljate ja köögiviljade küllus. Selliseid kuhjasid juba meie turgudel ei näe. Laupäeva hommikul kella 9 paiku olime Heraklioni turul kohal. See polnud miski turistidele suunatud ninni-nänni, peente oliiviõlide ja vaakumisse pakendatud oliivide turg. See oli tõeline kohaliku kreetalase turg, kust ta endale süüa ostis. Üsna tavaline oli vaatepilt, kus mõni taat lahkus turult suure kilekotitäie baklažaanide või suvikõrvitsatega. Meie jäime seal muidugi põhiliselt lihtsalt uitajateks, sest kuhu me selle hea kraami kõik pannud oleks? Ausalt öeldes süda tilkus verd, sest hinnad olid soodsad ja hea meelega oleks ise ka kotitäied gemüset sealt kaasa haaranud ja seda siis seitsmel erineval moel valmistanud. Ainukeseks lohutuseks meile oli parajalt suur kotitäis viigimarju, mille hooaeg on just alanud. Kahjuks kuurortlinnades olevates toidupoodides puuviljade valik nii külluslik ei ole ja hakkama tuleb saada üsna piskuga. Oma külas õnnestus siiski leida üks rohkem värsktele viljadele keskendunud pood ja sealt sai ka oma varusid täiendatud. No kõik maitseb oivaliselt: olgu see siis tomat, arbuus, virsik või viigimari.

Järgmiseks suundusime jälle kultuuriradele ja võtsime sihikule Knossose. Laps natuke vingus ja virises ja ei tahtnud minna. Aga Minotaurose mainimine elavdas teda, sest see nimi oli tuttav ja millegipärast lootis ta päriselt näha, kus see Minotauros elas ja tegutses. Seda me muidugi ei näinud, kuid 11-aastase hinnang kohale oli: "käis küll". ICOMi kaart lasi meid taas tasuta sisse, muidu oleks pilet maksnud 15 euri. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis üsna krõbe hind, sest nii hirmus palju seal ka vaadata ei olnud. Kahjuks peab ka tunnistama, et lõõskav päike segab igasugust vabas õhus muuseumi külastust ja detailidesse süvenemist. Jällegi tundsin, et ajalooteadmised vajaks värskendamist -- peab vist 30-aasta tagused Märt Tänava vana aja loengukonspektid välja otsima.

Edasi viis teekond meid Rhetymnosse. Sellest palju lääne poole me ei jõudnudki, kuigi alguses olime kaalunud ka Haniasse minekut. Kui isegi päeva algus on tempokas ja kl 12 paiku tundub, et nii palju on juba vaadatud ja tehtud, siis seejärel käib päev nagu maha. Kõigepealt tuleb rannas käia ja nende puudust Kreetal ei ole. Sisuliselt võib suvalises mereäärses külas või linnas peatuse teha ja kena liivane (või vahest ka natuke kivine) rand ongi ootamas. Vähemalt tunnike kulubki sinna. Edasi on vaja sööma minna ja seal läheb vähemalt kaks tundi. Tellimus võetakse küllalt kiiresti, aga siis kulub toidu toomise, serveerimise ja seejärel maja poolt pakutava puuvilja peale aega üksjagu.

Rhetymnos tegimegi kõigepealt rannapeatuse, seejärel sõime ühes rannarestoranis lõunat (sellest eraldi eluolu loos) ning lõpetuseks tegime väikese tiiru vanalinnas. Ilm oli nii palav, et laps lustis suvaliste baaride ja restode õhukeerutajate ees.

Kuna olime aru saanud, et Haniasse me ei jõua, siis otsustasime sõita veel natuke lääne poole ehk Kournasi järveni. Pidi olema ainuke Kreeta magevee järv. Mitte, et see Eestis suur ime oleks, aga miks mitte vaadata seda imet Kreetal. Seegi tundus olevat kohalike hulgas populaarne koht -- käidi ujumas, aga peamiselt mindi vesiratastega järvele sõitma.

Tagasiteel tegime peatuse teeäärses "mahlabaaris", kuhu meid ahvatles silt "Fresh orange juice 1.50". See oli poole odavam, kui Zeusi sünnikoopa juures, nii et miks mitte. Perekond valmistas seal sõna otseses mõttes käsitööna värsket mahla. Proua pressis väikese elektrilise mahlapressiga, härra kandis laiali ja perepoeg pani jääkuubikuid topsi. Mahlateost ei märganud pilti teha, küll aga paelus meie tähelepanu WC, mis tundus kuivkäimlana, aga ukse avades ostus täiesti korralikuks Wasserclosett'iks.

Viimaseks sihtpunktiks sel päeval oli Arkaadi klooster, mis asub Rhetymnost natuke sisemaal. Jõudsime sinna üsna sulgemise eel nii kella 18 paiku. Kloostris valises vaikus, peale meie uitas seal veel paar turisti ringi. Siis hakkas kirikust laulu kostma -- kolm meest toimetas jumalateenistust, millest osasaajateks olid ainult korraks seisatavad tursitid. Piletimüüjalt saadud info järgi on tegemist tegutseva kloostriga, kus elab kuus munka. Noori ei pidavat eriti kloostrisse tõmbama, seetõttu ka nii vähe kloostrielanikke. Ütleks, et väga erinev Venemaal nähtud kloostritest, kus nii kloostri elanikke kui kloostriga seotud ilmikuid rohkelt ringi toimetab. Siin nägimegi ainult kirikus toimetavat preestrit koos tema kahe abilisega. Ja muidugi Kreetale iseloomulikult kasse, kes siin ja seal rahulikult magasid.

Kuigi klooster oli väga rahvavaene, jättis see kuidagi hea ja rahuliku tunde südamesse. Ei mngit kisa-kära ega sagimist. Isegi kuum päike oli õhtuks lõõskamise lõpetanud ja lasi rahulikult olla. Tõeline rahu ja vaikuse oaas.

Puhkus Kreetal: Lasithi platoo, Spinalonga saar ja Mohlose kaluriküla (turistil juhtub nii mõndagi)

Rentisime kolmeks päevaks auto, sest ega me nii suured päevitajad ei ole, et viitsiks nädal aega rannas vedeleda. Meie hotell asub Stalidas (Stalises) ja saime üsna kiiresti aru, et ega me tervet saart läbi ei suuda sõita ja osa huviväärsusi tuleb säilitada järgmise Kreeta reisi ajaks. Ja see on ka juba kindel, et mõne aasta pärast tuleb uus reis teha ja seda pigem sügisel, mil päike elumahlu välja ei kõrveta ja jõuab rohkem turist olla. Peamiselt kuumuse tõttu jätsime ära ka matka, mis tavaliselt on reisi lahutamatu osa.

Esimesel päeval võtsime ette retke Lasithi platoole ja peajumal Zeusi sünnikoopasse ning lootsime õhtul jõuda veel Elounda linna, et teha retk Spinalonga saarele. Jõudsimegi Eloundasse, aga viimane paat oli juba väljunud ja nii sõitsime teisel päeval uuesti sinna, kuid seekord läksime paadile väikesest Plaka külakesest. See pidi ka odavam olema. Aga nüüd järgemööda.

Startisime Lasithi platoo suunas kella poole üheteistkümne paiku ja sõit sinna võttis tunnikese. Mõnusad mägiteed, ei midagi hullu. Platoo on mägede vahel asuv tasandik, mille peamiseks vaatamisväärsuseks pidid olema tuulikud, millest kahjuks enamus juba lagunenud ja nö maha jäetud. Lagendik ise on aga võimas ja külad seal pigem üsna tagasihoidlikud ja kergelt lohakad ning räämas.

Kui mõned pildistamispeatused välja jätta, siis esimese tõsise peatuse tegime Zeusi sünnikoopa juures. Seal oli turiste küllaga ja parkla üsna täis. Ei kujuta ette. mis olukord seal valitseks ajal, kui kõik vabalt reisida saaks. Ütleme nii, et lähedust mittearmastava eestlase jaoks oli seal rahvast piisavalt. Parkisime auto ära, maksime selle eest 2,5 euri ja asusime koopa poole teele. Kohalikud kohvikupidajad hüüdsid lahkelt, et minna ainult 50 meetrit. Noh, see on ju käkitegu. Muudkui astusime ja astusime -- päike lõõskas pähe ja väga palav oli. Kõndida oli pigem kilomeeter. Pärast saime aru, et see 50 meetrit oli eesliteni, keda sai kena raha eest palgata end mäest üles vinnama. Koopasse lasti sisse iga 20 minuti tagant väike ports inimesi ja kanda tuli maski. ICOMi kaardiga sai tasuta sisse ja 11-aastane oli ka tasuta. Muidu maksis pilet 6 eurot. Kuna ma pole varem üheski sellises koopas käinud, siis jättis see kõik vägeva mulje. Tundus kohe, et peaks Kreeka mütoloogia asjad üle lugema. Tagasiteel premeerisime end värskelt pressitud granaatõuna mahlaga.

Jätkasime oma sõitu ümber platoo lootusega leida mõni taverna heaks lõunasöögiks. Reisibüroo eestikeelne tugiisik oli soovitanud, et sealt saab ehtsat kreeka toitu ja eriti soovitas ta sihtida vardas keerlevaid lambaid. Lõpuks me ühtegi sellist ei leidnud, aga ühes külakeses oli meil valida kahe koha vahel. Ühel pool teed oli väga tagasihoidliku välimusega taverna, milles istusid mitu seltskonda kohalikke. Teisel pool teed oli uhkelt kaunistatud restoran, mis säras nagu pühademuna ja mille ühes teeäärses lauas istus vanamees, kes kõigiga käratses ja kandis millegipärast jalgpallisärki nimega Ševtšenko. No vat ei tõmmanud tema koha poole, vaid läksime hoopis sellesse tagasihoidlikusse. Seal toimetas tumedas riietuses halli peaga Kulla -- tõeline Kreeta pereema. Kõik söögid valmistas ta sealsamas kohapeal ja kõik maitses imeliselt. Oli selline väga kodune koht. Inglise keelt Kulla suurt ei osanud ja kui ma täpselt aru ei saanud, mis toiduga tegemist, võttis ta mul käest kinni ja viis kööki ning näitas tükid ette.

Kuna sel päeval selgus, et viimane Spinalonga paat on läinud, võtsime retke sinna ette teisel päeval. Startisime hommikul juba 8.30 ja jõudsime Plaka külla just esimese paadi väljumise ajaks kell 10.00. Edasitagasi paadisõit maksis 10 eurot ja üks ots võttis aega umbes 10 minutit. ICOMi kaart aitas meid jälle tasuta sisse, muidu oleks pilet maksnud 8 eurot. Varane tegutsemine oli õige valik, sest meie paadil oli vast nii 15 inimest, kuid järgmistel juba kaks korda nii palju. See tähendas ka seda, et meie saime täitsa rahulikult ringi vaadata ja ei igale pildile ei sattunud võõrad turistid. Tegemist on siis niiöelda kindlussaarega, mille viimaseks rakenduseks oli leprosoorium pidalitõbistele kuni 1957. aastani. Tunnikesega sai saare iga sopi üle vaadata ja võiski paadiga tagasi sõita.

Edasi võtsime suuna Sitheia (Sitia) linna, mis pidada ka tore koht olema. Meie ei leidnud sealt muud lõbu, kui järjekordse toreda ranna, kus veemõnusid nautida. Tegime ka väikese jalutuskäigu rannapromenaadil -- tundus olevat rohkem nö kohalike koht ja turiste nii väga silma ei jäänud.

Järgmine sihtpunkt oli Mohlose kaluriküla mere ääres, sest aeg oli kaugelt üle lõunasöögi aja ja kõht oli juba väga tühi. Reisiraamat kiitis sealseid kalarestorane ja neid meil just vaja oligi. Peamaanteelt tuli ära keerata ja edasi tuli sõita üsna käänulist, aga samas piisavalt laia teed mööda sinka-vonka alla mere äärde. Kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis olid sealsed neli-viis restorani kõik inimesi puupüsti täs. Muidugi oli nende hulgas turiste, aga väga palju oli ka kohalikke peresid või sõpruskondi tulnud mõnusalt aega veetma. Kusjuures kohe sealsamas restoranide juures oli imepisike rand ja oli üsna tavaline, et mõnest seltskonnast siirdus keegi vahepeal suplema. Pärast tuli tilkuvana tagasi, istus uuesti lauda ja sõi-jõi koos sõpradega edasi.

Mohlosest võtsime suuna "kodulinna" ehk Stalida poole. Olime kaardilt vaadanud, et suurele maanteele peaksime saama teist teed mööda ja seetõttu keeldusime google mapsi juhiseid jälgimast. Tema käskis meil sõita justkui tuldud teed tagasi, aga meie jonnisime ja sõitsime vastas suunas. Seal oli küll kruusatee, millel sõitmise oli autorendi firma ära keelanud. Mõtlesime, et küll see läheb varsti asfaldiks. Aga no ei läinud. Kui olime ühest kruusasest järsakust esimese käiguga üles sõitnud ja käänu tagant paistis järgmine, võtsime korraks mõttepausi. Tundus targem tagasi pöörata. Keerasime väga-väga kitsal mägiteel auto ringi -- üks oli roolis ja teine juhendas auto kõrvalt, et palju võib tagurdada ja palju edasi sõita. Tulime samast mäest uuesti alla ja alistusime google mapsile. Ja pagan, tal oligi õigus. Tuldud teed pidime tagasi sõitma ainult küla vahelt ja siis saime pöörata "sellele teisele teele", mis oli täiesti korralik asfalteeritud tee ja varsti olimegi suurel maanteel tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

Puhkus Kreetal: reisimine koroona reeglitega

Juhtus nii, et juba talvel Touresti messi ajal sai ostetud paketireis Kreetale. Tavaliselt me ju ei osta selliseid reise, vaid ikka kogu pakett saab ise kokku pandud. Seekord käis aga mingi klikk, kui meilboksi tulid üksteise järel ahvatlevad messipakkumised. Miks valisime just Kreeta -- seda ei tea enam keegi. Aga tundub, et meil vedas, sest praeguses maailma tabanud koroonakriisis on see peaaegu ainuke sihtkoht, kuhu Eestist reisifirma abiga reisida saab. Peab küll ütlema, et reisijate kaitsejumal või siis lihtsalt saatus on meie poolt. Kusjuures meie eelmine reis toimus veebruari lõpus Berliini ja seegi oli napilt paar nädalat enne maailma lukku keeramist. Igal juhul olime oma suvist Kreeta reisi oodates väga rahulikud ja ei närveldanud reisi toimumise või mittetoimumise pärast. Kui saab, siis saab ja kui ei, siis ei.

Aga reisikuupäev lähenes ja Kreeta püsis kindlalt koroona mõttes negatiivsena. Mõned päevad enne meie väljalendu tekkis Tartus küll üks kolle, kui selgelt haigustunnustega seiklus- ja peohimuline tartlane kodus ei märganud püsida. Aga õnneks siiski nakatunute arv otse taevasse ei kihutanud ja eestlastele Kreeka punast lippu ei tõstnud.

Pidigi hakkama reisiks valmistuma. Ilmateade oli muidugi väga rõõmustav. Eesti suvi on sel aastal kahjuks tõeline Eesti suvi -- parajalt vihma ja vähe sooja ning päikest. Kreetal lubas päevaks 26-30 kraadi ja ööseks 24-25 kraadi. Ja merevee temperatuur 26 kraadi. Selge, kaasa tuleb võtta ainult õhukesed ja vee õhukesemad suvekleidid ja noh, võibolla ka üks õhemat sorti kampsun, aga vaevalt seda vajagi läheb.

Pakkisime kotid, täitsime Kreeka valitsuse poolt nõutud PLF-ankeedi ehk Passenger Locator Form'i. See tuli täita vähemalt 24 tundi enne reisi ja reisipäeva südaööl saadeti meili peale QR koodiga dokument. Selle mittetäitmise eest pidi Kreekasse saabumisel olema trahv 500 eurot.

Tallinna lennujaam oli ebatavaliselt inimtühi ja maski kandmist seal ei nõutud. Maskid pidime panema ette lennukis. No ütleks, et ei ole mugav aksessuaar -- 3,5 tundi takistatud hingamisega olek on paras pingutus. Tundub, et ka stjuardessidele see asi ei istunud, sest üks neist kandis maski vaid suu peal. Nii mõnigi reisija võttis vahepeal maski eest, et saaks paar sõõmu vabalt hingata.

Iraklioni lennujaamas pidi toimuma (rõhutan -- QR koodiga) PLF ankeetide  kontrollimine. Lannukist lasti maha 50 kaupa ja lennujaamas ootas kohe ukse juures 5 kontrolliametnikku, kes siis vastavalt kas telefonist või väljatrükitud paberilt neid ankeete kontrollisid. Kõik see toimus suures segaduses ja inimesi järjekorda rivistamata. Olukorda võiks võrrelda ka lambakarjaga, mis ühes aedikust teise liigub. Turistid siis muidugi kui peata lambakari ja kontrolliametnikud kui karjused, kes kah väga pingutada ei viitsi. Kui kreeklastele ei ole silma sisse veel monteeritud QR koodi lugejaid, siis oli see kõik väga veider. Korraks visati pilk peale ja enamusele öeldi, et korras ja minge edasi. Meist ühel paluti minna testi tegema. Reisibüroolt saadud info järgi tähendanuks see kuni testi tulemuste saabumiseni ehk ca 24 tundi hotellitoas isolatsioonis istumist. Aga kuna kogu see värk oli seal väga kaootline ja tegelikult ei jälginud keegi inimeste liikumist, siis sai seda korraldust ka väga kenasti ignoreerida. Ükskord ometi võib ju unustada eestlasliku seaduskuulekuse.

Lennujaama juures pandi meid bussi ja poetati hotellidesse laiali. Meie nädalane kodu on Stalida linnas. Hotelli sisse registreerides kontrolliti kõigil kehatemperatuuri. Meie kehad jäid vahemikku 36-36,5 kraadi. Kusjuures kõige noorem oli kõige soojem ja kõige vanem kõige jahedam. Ei tea, kas nii väikese valimi pealt sobib järeldusi teha, aga muidu võiks öelda, et iga kümnendiga jahtub inimene 0,1 kraadi võrra.

Päikeseloojangul jõudsime veel merre viskuda ja puhkus võiski alata. No mis sa veel oskad tahta, kui merevee temperatuur on 26 kraadi. Ja õhtu lõpetas muidugi vatavalt vanusele kas külm valge vein või limonaad hotellitoa terrassil.

Liikumispiirangutega eriolukord: Jalutuskäik ümber Aardla poldri

Kaks nädalat eriolukorda on üle elatud. Kuigi pole muidu ka eriti innukas sportlane, siis nüüd on ka tavapärane igapäevane liikumine rohkem piiratud. No võtame kasvõi poes käimine, kinno või teatrisse minek -- sealgi ju kõnnid mõne sammu. Hetkel on kultuurne osa üldse võimatu ja varasema pea igapäevase poeskäigu asemel katsud ühekorraga mitme päeva kraami koju tuua. Eriti nüüd, kui räägitakse, et ka puuvili tuleks seebiga üle pesta. Seda nagu hästi teha ei tahaks ja seepärast olengi otsustanud tuua suurema puuviljavaru koju, panna trepikotta ootele ja alles 4-5 päeva pärast asuda sööma.

Aga nüüd liikumine. Olen igal õhtul tiirutanud koduse Tammelinna tänavatel nii 40-50 minutit. Miks tänavatel ja mitte raudtee äärsel kergliiklusteel. Viimasel liigub lihtsalt nii palju rahvast, et seal on 2 meetrise distantsi hoidmine liiga keeruline. Tänavatel on oluliselt vähem inimesi, kuigi siiski mõni ikka uitab ka. Siis katsun juba varakult aimata, kas ta ehk siiski pöörab kõrvaltänavasse või läheb mõnda aeda sisse. Kui seda siiski ei juhtu, ei jäägi muud üle, kui minna ise teisele poole tänavat. Kohati võin muidugi üsna sõgeda mulje jätta oma siksakitamisega, aga praegustes oludes tasub olla pigem rohkem kui vähem ettevaatlik.

Aga ees ootas nädalavahetus, mis annab puhkust oma tööst nagunii, aga ka lapse kodukoolist saab korraks hinge tõmmata. Kahjuks on see distantsõpe meie kodus küll palju vaevusi tekitanud. Ilmateade käskis minna matkale laupäeval, sest siis säras päike ja soojakraade oli ka 10 ringis. Aga kuhu minna? Olime kaalunud nt rongiga Tabiverre sõitmist ja sealt jala Tartusse tagasi kõndimist, kuid otsutasime ühistranspordi siiski esialgu kõrvale jätta. Lõpuks langes valik Võru suunas Tartust välja minekule ja jalutuskäigule ümber Aardla poldri. Google mapsi abil sai koostatud 23,7 km pikkume distants.

Asusime laupäeva hommikul kl 10 paiku teele, et jõuaks mõistlikul ajal tagasi. Mõttes mõlkus selle aasta esimene lihagrillimine ja päevad ei ole ju veel nii pikad, et saaks grilliõhtut kella 8 paiku alustada. Samuti lootsime, et Kurepaluni viival teelõigul on ehk hommikul vähem liiklust. Alustasime Tammelinnast mööda vaikseid tänavaid ja kergliiklusteed Ülenurme suunas astumist. Ilmselt siiski enamuse inimeste jaoks on kl 10 üsna varane aeg, eriti laupäevasel hommikul. Kuni Kurepalu teeotsani oligi üsna mõnus minek, sest autod olid autoteel ja meie kergliiklusteel. Peale meie oli teisigi üksikuid spordientusiaste, kes liikusid peamiselt ratastel ja möödusid meist kui tuul.

 

Nüüd algas retke kõige ebamugavam osa, kuna liikuda tuli autotee servas üsna kitsal ribal ja paraku autosid vuras sellel teel üsna rohkelt, olid nad siis teel teel kodust linna toidupoodi või linnast maale suvilasse. Aga saime hakkama. Teeäärsete "vaatamisvärsuste" mõttes oli see meile kõige huvitavam lõik, kuna liikusime lapsepõlveradadel. Olles üles kasvanud Tõrvandis, siis oli Porijõe maantee äärne sopp meile üks peamisi ujumiskohti. Jala muidugi ei viitsinud keegi nii kaugele kõndida ja autot meil kodus ei olnud. Nii sõltusime sõprade vanemate autodest. Aga vahest viis isa meid oma tööautoga Porijõe äärde "suvitama" ja jäime emaga sinna terveks päevaks. Õhtul korjas isa meid jälle peale ja viis koju tagasi. Aardla poldri ehituse käigus rikuti muidugi Porijõe looduslik säng ja vool täiesti ära ja meie ujumiskohast on järgi jäänud üks kõrkjatesse peitunud lomp.

Kui eelmise nädala jalutuskäigul Elvasse otsisime kevade märke lillede ja pungade näol, siis seekord olid selgeteks kevadekuulutajateks suuerd linnuparved, kes poldri kuivadesse ja vähemkuivadesse kohtadesse kogunesid. Nägime neid oma silmaga ja kui ei näinud, siis oli kuulda elavat kädistamist.

Tee muutus taas mõnusamaks, kui pöörasime Lennundusmuuseumi suunas. Seal oli vähe liiklust ja teepervgi kuidagi laiem. Oli päris mõnus astuda. Lõbusaks vahepalaks muidu üsna üheülbalises astumises oli bussipeatus, mis kandis nime Vangi. Lisaks hetkel tavapärastele koroonaviiruse hoiatussiltidele oli selles bussipeatuse putkas ka muud põnevat lugemist.

Olime plaaninud muuseumini ära kõndida ja alles seal väikese puhke- ja lõunapausi teha. Meie suureks pettumuseks aga polnud muuseumi sissepääsu juures ei ühtegi kivi ega pinki. Päris maha ka nagu ei tahtnud istuda. Vanarahvas teab rääkida, et enne esimest äikest ei tohi maapinnale istuda ja minu teada pole sel aastal veel äikest olnud. Lennundusmuuseum ise on ka päris kavalalt valli taha ära peidetud, nii et piletit ostmata ja väravast sisse minemata tõesti ka lennukeid peale ühe peibutise ei näe. Hetkel oli aga muuseum veel talviselt kinni ja ootas kevadise algust.

Süüa ei saanud, juua ka püstijalu ei tahtnud -- nõnda astusime edasi. Google käskis keerata üsna kitsale rajale. Usaldasime teda ja astusime edasi. Ilma google'ita ei oleks küll sellele teekesele julenud pöörata ja oleksime koju tagasi jõudmiseks pidanud tegema palju pikema tiiru.

Otsisime ikka kohta, kus saaks korraks istuda ja einet võtta. Aga ei olnud seal ühtegi kivi ega maha murdunud puud -- tegemist oli ju nö kultuurse karjamaaga, kus laiutas tühjus. Lõpuks märkasime teeveeres üht betoonitükki ja see oligi meie "pink". Puhkasime jalga, sest kolm tundi oli juba vahetpidamata (välja arvatud mõned pausid lindude ja looduse pildistamiseks) astutud ja väsimus hakkas jalgadesse jõudma.

 

Keha kinnitatud jätkasime juba palju rõõmsamal meelel. Minna oli veel 2 tundi. Tundub, et jalad olid natuke vähem väsinud, kui eelmisel nädalal Elvasse jõudes. Kui eriolukord kestab ja ilm lubab, siis kindlasti matkame ka järgmisel nädalal kuskil Tartu lähistel. Vaja ju vormi sättida, sest kui maailm peaks uuesti lukust lahti minema, plaanime sügisel minna Portugali Rota Vicentinale, kus tuleb juba iga päev sama pikk maa maha käia ja nii ca 2 nädalat järjest.

Õhtul premeerisime end selle aasta esimese grilliõhtuga -- aga ilm kiskus juba jäiseks, nii et liha sai küll õues ära küpsetatud, kuid süüa tuli seda toas. Oli hea päev.