Tenerife: rannaassortii

Randu Tenerifel jätkub. Selles ei ole kahtlustki. Ja mida põhjamaalase hing detsembris ikka ihkab – päikest ligi lasta ja ookeanis ujuda. Meil on tõesti vedanud, kuna terve nädala jooksul ei ole olnud ühtki pilvist päeva, vihmast rääkimata. Oleme siiski rannamõnude nautimisega üsna mõõdukalt ringi käinud ja kauemaks kui pooleteiseks tunniks päevas ei ole end rannaliivale sättinud. Aga igal päeval oleme sihikule võtnud erinevad rannad. Ühes põhjapoolses otsas asuvast rannast oli juba eelmises blogiloos juttu. Teistel päevadel oleme suuna seadnud Los Gigantese ja Los Christianose vahele jäävatele randadele.

Eile võtsime sihikule nn hipide ranna, kuhu pääsemiseks tuli pool tundi matkata üle mägede. See meile muret ei valmistanud, kuna nagunii olime pidanud ära jätma matka Masca külast alla mere äärde, sest matkatee olevat ohtlike suurte kaljurahnude tõttu suletud juba kaks aastat. Nii meile vähemalt öeldi sellest firmast, kes korraldas paadireise Masca küla alt mere äärest tagasi Los Gigantesesse. Sõitsime La Caleta külla, tegime kohvikus väikese turgutuspeatuse ja asusime õiget teeotsa otsima. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu või kui pikalt matkata tuleb. Saime õige teeotsa kätte ja õige pea märkasime ka siin-seal mägede vahel telke ja ajutisi eluasemeid, mille ümber askeldasid enamasti rastapatsidega tegelased. Rannad paistsid ülevalt mäe otsas vaadatuna imeilusad-- sinine sillerdav vesi püüdis pilku.

Laps oli muidugi väga elevil juba alates eelmisest õhtust, kui rääkisime talle, et homme läheme hipide randa, kus enamasti kõik päevitavad paljalt. Lõpuks ta muidugi arvas, et kui kõik teised on paljad, siis pole ju imelik, kui temagi paljas on. Tegelikult seda vaja ei olnud, sest rannas leidus igat – oli porgandpaljaid, poolpaljaid ja siivsalt rannariides inimesi. Just nii nagu igaüks soovis. Laps kuulutas pärast selle ranna kõige paremaks Tenerifel ja üldse mitte vabameelse enda alasti koorimise tõttu, vaid lainete tõttu, millele sai vastu hüpata või siis proovida lasta neil end randa kanda. Põhimõtteliselt möödus tal terve poolteist tundi lainetes hullates.

Kohaliku „küla“ elanikud olid sinna randa ja mägitee äärde rajanud kõik eluks vajaliku. Rannas töötas baar, olemas oli kohalik raamatukogu, kaasa sai osta suveniire ja ei puudunud ka altar hinge kosutamiseks.

Edasi-tagasi tegime niisiis tunnise matka, mis oli väga OK. Just paras jalutuskäik. Meil muidugi olid jalas täiesti ebasobivad jalanõud, sest kohati tuli ka natuke kaljudel turnida. Teised rajal olijad olid ikka varustatud korralike spordi- või suisa matkajalanõudega. Aga eriti „kogenud“ matkajad saavad hakkama ka täiest ebasobilike linnakingadega ühtki liigest väänamata.

Meie kohalikus linnakeses on väga mõnusaks rannaalternatiiviks merevee bassein – looduslik, kuid natuke inimkäega järgi aidatud. Peamiselt see tähendab, et saad rannas olla ilma selleta, et kõik kohad oleks liiva täis ja vesi on muidugi ka nõksa soojem, sest ühendus ookeaniga on natuke piiratum. Muidugi ekstra särtsu andsid jälle lained, mis üle barjääri sihukese hooga lõid, et serva peal peesitajad minema pühkisid. Aga no inimene kohe otsib teravaid elamusi ja laineootajate rivi oli pidevalt ootamas.

Eks me käisime nii mõneski rannas veel, aga no need olid nii tavalised, et eraldi ei ole mõtet neil peatuda.

Tenerife: päevatripp Los Gigantesest põhjakaldale

Nüüd siis teist korda Tenerifel. Sel korral sai nädalakeseks nö kodulinnaks valitud Los Gigantes – saare läänekaldal asuv kuurortlinn. Korter on pisike, aga rõdu vaatega sadamale ja suurtele kaljudele kaalub selle väikesed puudused igal juhul üles. Hind on ka muidugi naeruväärne, nädala eest maksame 282 eurot ja selle eest on meie kasutuses üks magamistuba-elutuba, pisike külg-ees-mine-sisse köök ja wc-vannituba. Esimesel päeval ei võtnudki midagi suurt ette – jalutasime linnakeses, käisime kohalikus rannas, jõime kohvikus Sangriat, peesitasime basseini ääres. Põhimõtteliselt võtsime detsembrikuu suvest viimast.

Teisel päeval otsustasime võtta ette väljasõidu põhja poole. Kõigepealt võtsime sihikule Garachico linnakese. Põhimõtteliselt ronisime oma väikese ja veel väiksema mootoriga autoga üle mägede. Kohati oli tee väga hirmus, sest sisuliselt tuli kitsaid külatänavaid mööda sõita otse seinast alla ja siis teha järsk pööre kuskil maja nurga juures vasakule või paremale. Seejuures tasub veel märkida, et need külavaheteed olidki ühe auto laiused. Auto oli peamiselt mitukümmend minutit niisuguses nina-allapoole-asendis, et bensiininäidik tegi meid juba murelikuks, et kas ikka jõuame enne paagi tühjenemist mõnda bensiinijaama. Siledamale maale tagasi jõudes selgus, et bensiini on paagis veel küllalt. Selle koleduse peal ei tulnud meeldegi ühtegi pilti teha, aga enne kõige hirmsamate hetkede algust imetlesime Teide mäge.

Lootsime Garachicos kümmelda merevee basseinides, mis olid mõnusalt mere ääres, kuid väikese inimese abikäega siiski suurest merest eraldatud. Meie suureks pettumuseks olid basseinid talveks suletud, kuna mõni talv tagasi olid tugevad lained seal kurja teinud. Aga linnake ise oli ka ilus vaadata ja tundus, et mitte nii turistikas kui meie Los Gigantes. Tegime väikese kohvi- ja churropeatuse. Viie euro eest saime kolme peale 10 igavesti pirakat churrot ja suurtele kohvid ning lapsele väga tummise šokolaadi (kuhu oli muide hea churrosid sisse kasta). Väike hinnavõrdlus Eestiga – Tartus Kolmes Tillis tuleb 4-5 poole lühema churro eest välja käia oma 5 euri (kui mälu nüüd ei peta).

Järgmiseks võtsime sihikule kõige vanema draakonipuu (Drago Millenario) imetlemise. Natuke jälle autoga mäest üles ja koos teiste turistidega puu poole teele. Õige puu juurde oli muidugi äri püsti pandud ja puu jalamile pääsemiseks taheti 5 euri. See ei tundunud meile vajaliku investeeringuna ja selle asemel vaatasime lähedalt hoopis üht mõni samm eemal asuvat ja nõksa nooremat puud.

 

Edasi kihutasime põhjakalda teise serva rannamõnusid nautima. Playa de las Teresitas ootas meid kollase liivaga, mis siinkandis ju pigem haruldus. Ega ei teagi, kas see liiv on seal looduslik või inimese abiga kohale sätitud. Autot parkides kohtasime nö isehakanud parkimiskorraldajat, kes tuletas meile meelde, et me enne lahkumist ikka aknad ja uksed korralikult suleksime ja sõbraliku jutu lõppu viskas, et parkimine maksab 3 euri. Raha ei tundunud eriti suur ja pistsime selle talle pihku. Pärast muidugi saime aru, et see igavese hipi välimusega vanamees kogus endale lihtsalt väikest taskuraha. Kui me rannast lahkusime, polnud teda enam kuskil näha. Mis siis ikka, võtsime seda kolmekat väikese annetusena muhedatele vanameestele.

Rand oli mõnus – laps mässas nii liivas kui vees. Suured peesitasid liival ja võtsid rannabaarist klaasikese valget veini (ei saa jätta mainimata, et hind oli 2.80).

Samas linnakeses sõime ka lõunat ühes kalarestoranis. Valisime ühe, mis jäi rannapromenaadist kõrvale natuke majade vahele. Tellisime friteeritud mereandide valiku, mis maksis 35 raha. Vaagen oli hiiglaslik ja kolmekesi andis seda süüa. Aga kõik maitses jumalikult ja mõmisesime ainult rahuolevalt. Lõpetuseks toodi kõigile väikeses klaasis valge jäine asjandus. Kelner vaatas lapse poole ja ütlen „sidrunisorbett, alkoholita). See oli just paras magus-hapu jäine suutäis seda rikkalikku toidukorda lõpetama.

Päeva lõpetasime väikese šoppamisega El Corte Ingles kaubamaja outletis. Kolme peale soetasime 4 paari kingi, 3 paari pükse, 2 pluusi ja 1 mütsi. Tagasitee kodukülla võttis tunnikese mööda kottpimedat kiirteed, kus oli üsna vilgas liiklus. Nö koju jõudes ütles autojuht tagasihoidlikult, et homme võiks õhtul siiski valges tagasi tulla. Kui pole harjunud 120 kilomeetrise tunnikiirusega pimedas kihutama mäest üles ja alla, siis pole siin midagi imestada.

Sügispuhkus Lahemaal: Viinistust Vihulani ja natuke kõrvale ka

Üldiselt kihutavad eestlased sügisest kevadeni pigem lõunamaale. Eks ka meie mõte käis esmalt seal tiiru ära, aga kuna koolivaheajaks soodsat lennupiletite pakkumist ei leidnud, siis jäid need plaanid sinnapaika. Küll aga broneerisime üheks ööks endale toa Vihula mõisas, kuna hind oli väga hea ja ühest varasemast käigust on positiivsed mälestused (eriti hommikusöögist). Lõpuks aga tundus, et ainult üheks ööks ei maksa Tartust nii kaugele sõita ja haakisime reisiplaanile külge veel ühe öö Viinistu "Kunstihotellis".

Iga reisi kohustuslikuks osaks on väiksem või suurem matk looduses ja teisiti ei saanud see ka Lahemaal olla. Vaatasime erinevaid RMK poolt pakutud radasid, aga kahjuks neist enamus olid punktist A punkti B, mitte nö ringid, mis teekonna lõpuks toovad sind rõõmsalt auto juurde tagasi Nii pidimegi need valikust välja jätma. Lõpuks jäi sõelale ca 6 km pikkune ring Viru rabas, millest esimene pool kulgeb mööda laudteed ja tagasitee mööda metsaalust. Kuna laps pole kunagi varem rabas käinud, tundus see valik ka väikese uue elamuse ja kogemuse mõttes põhjendatud. Raja parkimisplatsile saabudes ehmatasime natuke ära, sest see oli puupüsti autosid täis ja kujutasime juba ette, kuidas liigume mööda laudteed nagu oktoobrirongkäigus. Midagi sellist aga ei olnud ja meile jäigi mõistatuseks, kuhu need autodes saabunud seltskonnad tegelikult olid läinud. Võibolla oli seal metsa all või raba veeres mingeid põnevamaid vaatamisväärsusi, millest meie midagi ei teadnud.

Laps oli juba ette väga negatiivselt meelestatud -- milleks matk ja milleks raba? Seal võib ära uppuda! Rahustasime teda laudteega. Siiski jäi umbusk alles, kuna jalg võivat vääratada ja libisemine on kerge juhtuma. Vaatamata väikesele porisemisele asusime teele. Ja no oli väga tore -- palju ilusaid vaateid ja mis peamine, kopsudesse sai tõmmata mõnusat rabalõhna, mida hea meelega oleks veel varukski võtnud, kui see vähegi võimalik oleks.

Lapse jaoks oli tipphetkeks muidugi söögipaus -- magus tee ja praemuna-peekoni võileivad. Kusjuures endalgi tulid meelde koolipõlve klassiekskursioonid või kolhoosipõllule sõidud, mil ema oli just sellise võileiva kaasa pannud. Enamasti sai see ära söödud enne, kui buss Tartust välja jõudis.

Kahjuks peab tunnistama, et raba last eriti ei huvitanud, aga elu tuli talle sisse metsa all, kui sai suvaliste okstega hakata näiliste vaenlastega sõda pidama (need on need arvutimängud). Ise ta muidugi nimetab seda fantaasiaga mängimiseks. Järgnes käbisõda isaga ja päev oligi korda läinud.

Ööbimiseks olime broneerinud toa Viinistu hotellis. Selgus, et olime ainsad ööbijad. Arusaadav, et hooaeg on möödas, aga siiski oleks arvanud, et laupäeva öösel vastu pühapäeva on veel mõni turist tulnud Lahemaaga tutvuma ja leidnud endale ööbimiskoha Viinistus. Väga armas küla, väikesed nunnud majad ja mereäär.

Õnneks töötab nädalavahetusel ka Viinistu restoran ja söök oli seal väga maitsev (pilti ei ole, kuna fotografeerimine meenus alles siis, kui taldrikul olid toidu riismed). Olime natuke umbusklikud hommikusöögi suhtes -- kuidas saab pakkuda kolmele ööbijale kvaliteetset rootsi laua hommikusööki? Nad üllatasid meid. Laual oli külluslik juustu-vorsti-liha-kalavaagen, mille pärliteks pardiliha ja mustikamarinaadis lõhe. Ei puudunud croissandid, väikesed magusad pirukad ja spetsiaalselt tellimise peale valmis ka omlett peekoniga. Kõik see oli serveeritud kauni merevaate taustal.

Teist reisipäeva alustasime Purrekari neemel. Tuul meid ära ei puhunud ja ka linnud ei rünnanud, nagu meenub ühest varasemast suvisest külaskäigust. Silmailu pakkusid kibuvitsad, mille väljatõrjumine Eesti ranna-aladelt alles hiljaaegu arutlusel oli. Sissetunginud võõrliik, aga peab tunnistama, et väga ilus vaadata.

Edasi tahtsime minne Hara allveelaevade baasi. Kohale jõudes selgus aga, et sellele sadamale on aed ette pandud ja igaüks niisama ilma eest sinna lähedale enam ei pääsegi. Täiskasvanu peab allveelaevade demagnetiseerimise baasi uudistamiseks välja käima viieka ja laps kolmeka. Meile ei tundunud see hind õiglane ja baas jäi vaatamata. Kiikasime kuuskede vahelt niipalju kui näha oli. Lohutuseks läksime ostsime endale Loksa poest jäätised.

Põikasime veel läbi Käsmust ja Võsult. Esimeses rääkisime lapsele piiritusekuningatest ja Käsmu merekoolist. Teises sõime lõunat. Google mapsi andmetel peaks Võsul söögikohti riburada pidi olema, aga oktoobri teiseks pooleks oli enamus neist talvepuhkusele läinud ja alles oli jäänud ainult üks kõrts, millel publiku puudust ei tundunud olevat. Friikartulid oli kahjuks uputatud friikartuli maitseainesse, mis erilist maitseelamust ei pakkunud, aga muidu saime kolmekesi söönuks-joonuks 25 euroga, mis on ju tegelikult täitsa odav.

Hilisel pärastlõunal jõudsime Vihulasse -- ehh, siin on ikka tubades kerget luksuse hõngu ja ruumi end ringi pöörata. Mulle meeldib! Kuigi hakkas kergelt tibutama, tegime väikese tiiru ja suurim teadmine, mille täna ilmselt saime, on pärit vanade autode väikeselt näituselt -- autonimi "Pobeda" on tulnud sellest, et esimesed proovisõidud selle autoga tehti 1943. aasta teisel poolel, mil Teise Maailmasõja võit hakkas Nõukogude Liidule juba üsna kindlana tunduma.

Õhtu lõpetasime Vihula mõisa restoranis, kus oli meie õnneks just käimas Lahemaa maitsete nädal, mis võimaldas saada 3-käigulise õhtusöögi 23 euro eest, mis muidu on selles restoranis odavama otsa prae hind. Saime mekkida porgandi-kõrvitsa püreesuppi ingveriga, kauaküpsenud metssealiha pastinaagipüreega ja valge šokolaadi panna cottat mustsõstramoosiga. Kõik sulas suus. Magustoit sai jälle kuidgai enne ära söödud, kui pildistamine meelde tuli.

Seega on koolivaheaega alustatud väikese "tunne Eestimaad" väljasõiduga ja mitu korda on kõlanud mõte, et siia peaks suvepoole tagasi tulema. Vähetähtis ei ole ka see, et õnnestus laps natukeseks eemaldada arvutist ja telefonist.

Moskva keskmes (Relvapalat, Kreml ja Punane väljak)

Kremlist ei saa kuidagi mööda minna, kui oled sama hästi kui esimest korda Moskvas (20 aasta tagant ei mäleta nagunii enam midagi). Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas me käisime eelmisel korral Kremlis sees või mitte. Ja ammugi ei olnud ma käinud Relvapalatis, kus vist küll hoiul Venemaa kõige suuremad riiklikud nõuka aja eelsed reliikviad. Igasugused hõbetaldrikud ja karikad ja selline bling jättis küll üsna külmaks, aga kroonimiskleidid olid juba midagi. Kõigepealt Jelizaveta kleit, mis kaalus 10 kilo ja õlgadel olev keep veel 5 kilo. Puhtast kuldbrokaadist (nii lõim kui kude kullast). Kirikus küünalde valgel olla kleit säranud kui tõeline jõulupuu. Ja ega Katariina kleit palju maha ei jäänud. Aga Katariina ei olnud selline kleidi- ja moefriik nagu tema eelkäija, Jelizavetal olla olnud 16000 kleiti.

Tegelikult muidugi Relvapalatis pilti teha ei võinud ja esialgu tundus, et tulebki piirduda fotoga fuajeest ja jäädvustada tühje treppe, mis viivad reliikviateni. Sees aga oli ahvatlus liiga suur, et keeldudest hoolida ja mitte salaja hõlma alt klõpsida. Väljas olevat näitustel 4% Relvapalati kogudest ja loomulikult paremik. Kui meie giid küsis kohalikult giidilt Eesti Vabariigi presidendi ametiketi kohta, siis ütles giid, et küllap ta on nende kogudes, kui meil nii räägitakse, aga ega tal mingit erilist väärtust ei ole nende muude kogudega võrreldes.

Aga nüüd tunnike ajas tagasi ehk Kremlisse sisenemise juurde. Üldiselt hoidis meie giid pulga otsas väikest sinimustvalget, et grupp alati näeks, kus ta on ja tema ligi hoiaks. Alguses arvas ta, et ega Kremlis küll ei saa sellega vehkida. Võibolla Putin ei kiidaks seda ikkagi heaks. Aga meie venelsest giid ei arvanud, et see mingi probleem oleks ja nii me läksimegi Kremlisse uhkelt sinimustvalge lipu all. Seda peab küll ütlema, et turvakontrolli ja väravaid on Venemaal peaaegu igas koha. Nii ka Kremlisse sisenemisel. Õnneks oli giid enne öelnud, et ka taskunuga kotis on kahtlane ja sain selle bussi jätta. Muidu oleks ilmselt küll sellest ilma jäänud

 

Muidugi oleks olnud eriti šikk, kui Putini ekipaaž oleks just meie sealoleku ajal mööda sõitnud, aga seda ei juhtunud. Ei teagi, kas siis aetakse turistid üldse välja, kui "härra" isiklikult liikvel on? Aga kord oli seal karm. Mina pildistasin just Presidendi Kantseleid (või kuidas seda seal just nimetatakse), kui korravalvurid kõvasti vilistama hakkasid. Ehmatasin ära, et kas tõesti on isegi selle hoone pildistamine keelatud. Selgus, et hoopis paar hiinlast oli julenud astuda kõnniteelt sõiduteele ja vat see oli rangelt lubamatu.

Nagu igal pool mujalgi, olid ka Kremli sees peamised vaatamisväärused erinevad kirikud. Tundub, et tsaaridel oli iga protseduuri jaoks eraldi kirik -- ühes krooniti, teises maeti jne. Väga erilise mulje jättis Uspnenski ehk Jumalaema Uinumise kirik. Seda kasutati ainult väga pidulikel juhtudel ehk siis peamiselt tsaaride kroonimiseks. Mulle meeldis ta seetõttu, et seest ei olnud ta kiiskav, vaid pigem selline vana kuld ja pastelsed toonid. Jällegi oli pildistamine keelatud, aga noh... Valvurid käisid küll hoolsalt ringi, aga tänapäeva kaameratega pildistad ju sisuliselt põuest ja ei pea kaamerat silma ette sättima, nii et su kavatsused kõigile selged on.

Lõpetuseks ka mõni sõna Punase väljaku kohta. Telekast oleme harjunud seda nägema tühjana ja piduehtes, kus marsivad sirgetes rivides sõdurid. Tavalisel päeval on väljak puupüsti turiste täis ja hetkel oli seal veel raamatulaat ja mingi maraton. Nii et rahvast oli kohe ekstra palju. Lenin jäi vaatamata, kuna see polnud meie kavas sees ja pidime edasi liikuma. Kuigi vaatamine olevat tasuta ja isegi erilisi järjekordi polevat. Ma olin üsna kindel, et ei tahagi teda näha, aga seal kõrval olles oli isegi korraks natuke kahju, et see võimalus kasutamata jäi. Tasuta ikkagi.

Kremli müüri ääres lõõmas igavene tuli ja valve selle juures vahetus igal täistunnil. Nii et poiste korralik jalatõste sai ka ära nähtud. Ei ole midagi öelda, samm oli neil sirge ja jalg tõusis kenasti.

Pika päeva lõpetuseks peab ka sööma. Hotelli lähedalt leidsime ühe söögikoha, mis pakkus peamiselt lõunavabariikide menüüd, aga loomulikult oli saadaval ka sealiha "a la frantsuski". Valisime siis sobivad söögid välja ja sõime rahulikult ära. Aga tüli läks lahti arve maksmisega. Kuna me olime kolm eraldiseisvat majandusüksust, siis tahtsime muidugi igaüks ise oma söögi-joogi eest maksta. See polnud aga ettekandja sõnul võimalik -- viskas meile arve lauale ja käskis kassasse maksma minna. Me nägime siis hullu vaeva, arvutasime oma summad kokku, vahetasime omavahel raha üht ja teist pidi ja saime enamvähem õige summa kokku. Kui sättisime selle kaante vahele ja hakkasime kassasse minema, ilmus taas välja ettekandja. Rebis meie käest rahakaaned ja teatas rahulolevalt, et ah saitegi raha kokku. Meie tõmbasime kaaned tagasi ja ütlesime, et läheme maksame kassas, sest tahame 30 rubla tagasi saada. Ettekandja sai täitsa kurjaks ja käratas, et kas teie maal siis natšaid ei jäeta. Suure plärtsuga viskas 30 rubla lauale. Meie napsasime selle rahulolevalt ära ja tundsime, et sellise teeninduse eest ei jätaks me natšaid küll ei kodus ega võõrsil.

Moskva esimesed muljed (Novodevitšje)

Kui seni ainsast Moskvas käigust on möödunud 20 aastat, siis on paras aeg mälestusi värskendada. Sedakorda kindluse mõttes reisigrupiga, sest mine tea, mis ja kuidas siin elatakse ja veel Eesti turistidesse suhtutakse. Startisime neljapäeva õhtul rongiga nõksa enne viit Balti jaamast esmalt Peterburi suunas ja sealt keeras rong nina Moskva poole. Juba see oli suur elamus, sest sõit rongikupees tundus paraja eksootikana. Kõik sujus väga kenasti, venekeelsete teenindajatega leidsime ilusasti sõbraliku keele. Ainuke ebakõla tekkis meil siis, kui 4 teed kokku maksis 4.25, aga kui ütlesime, et soovime eraldi maksta, siis tahtis noormees ühe tee eest saada 1.60. Isegi matemaatikas nõrk inimene saab aru, et selle jagamisega on midagi viga. Või on siis tee hulgi ostes odavam? Noormees siiski tegi uue arvutuse ja sai tee hinnaks 1.05. Sellega me olime nõus.

Alustasime enda kultuurilist harimist Novodevitšje kalmistu ja kloostriga. Igal pool kohalikud venekeelsed giidid meile tarkusi rääkimas. Õnneks siiski meie Eestist kaasas olnud giid kõike tõlkimas, sest muidu jääks küll detailid arusaamatus. Tõsi, vene keel ei ole ikka enam üldse see. Kalmistu oli vägev -- kohe raske otsustada, milliseid pilte siia panna. Alustan siis Gogoli ja Bulgakoviga, kuna nende hauakivid on omavahel seotud. Kui Gogoli põrm algsest kohast (Svjato-Danilovi kloostri juurest, mille nõukogude võim alaealiste kolooniaks muutis) Novodevitšjele ümber maeti, siis visati tema haual olnud Kolgata kivi lihtsalt minema. Kunagi hiljem taheti see siiski taastada ja otsiti sarnane kivi. Aastaid hiljem, kui Bulgakovi naine otsis oma abikaasa hauale kivi, sattus Gogoli algne hauakivi Bulgakovi hauale (küll tagurpidi). Oluline on seejuures see, et Bulgakov pidas Gogolit oma "õpetajaks" ja rääkis, et Gogoli malmist mantel katab teda. Ja hauakivi moel see saigi tõeks. Vot selline sümboolne lugu.

Noh, siis oli seal veel meie endise "kaaslinlase" Dmitri Uljanovi haud ja väga rahvusliku välimusega Boris Jeltsini haud. Kusjuures Uljanovi haud oli üsna maltsa ja nõgesesse kasvanud. Haudade eest hoolitsemine olevat ikkagi sugulaste ülesanne ja riik või linn või surnuaed selle eest ei hoolitse. Kuigi surnuaeda sisenemise eest võetakse 350 rubla. Huvitav, milleks see raha läheb? Jeltsini haud oli kohe targu nii ära sillutatud, et sinna ei saa kunagi ükski nõges kasvada.

Muidugi oli seal ka lõputult kultuuritegelasi ja filminäitlejaid ja kuigi giid rääkis neist kui suurtest kuulsustest, siis kõlasid neist enamuse nimed täiesti võõrastena. Aga terve grupp elvanes Nikulini haual, kuna teda teavad küll kõik, kes kasvõi servamisi nõuka ajal elanud. Kes meist ei oleks näinud filmi Briljantkäsi (korduvalt!!!).

Edasi läksime Novodevitšje kloostrisse ja sealne giid ajas meid üsna segadusse kõikide tsaaride, dünastiate ja võimuvõitlustega. Peab tunnistama, et see kõik on Venemaa ajalookursuse raames kunagi läbitud, aga kõrvade vahele on sellest jäänud vaid episoodilised pudemed. Ja ega sealt nüüdki palju meelde ei jäänud. Kui vaid see, et üks tsaar andis kloostri ehituseks küll 1000 ja 3000 rubla, kuid samal ajal oli Moskva Suurvürstiriigi armee sõduri aastapalk 50 kopikat. Nagu ikka, pani nõukogude võim kloostri kinni, kuid sel oli õnne vähemalt sattuda muuseumiks, mitte mõneks laohooneks või üldse laiali kantuks. Kloostri vanemasse kirikusse me sisse ei saanud, sest see oli remondis, küll saime uudistada uuemat. Seal nägin esimest korda, et tähtsamad sõnumid on kirikutes moodsal ajal seintele pandud neoonvalguses tähtedega. Varsti kaotavad nad ka päris küünlad ära ja on nii nagu Euroopa kirikutes, et viskad kopika pilust sisse ja siis lööb korraks elektriküünal põlema. Noh, ma loodan, et nii ei lähe. Hetkel elab kloostris umbes 20 nunna ja neid peab tõesti nii vähe olema, sest meiegi nägime seal liikumas vaid ühte.

See on alles sissejuhatus kirikutesse ja kloostritesse, sest edaspidi tuleb neid veel ja veel. Vahepeal aga põikasime ülikooli juurde ja kiikasime sealt läbi rippuvate pilvede linna (city) poole. Ilus udune.