Tenerife: päevatripp Los Gigantesest põhjakaldale

Nüüd siis teist korda Tenerifel. Sel korral sai nädalakeseks nö kodulinnaks valitud Los Gigantes – saare läänekaldal asuv kuurortlinn. Korter on pisike, aga rõdu vaatega sadamale ja suurtele kaljudele kaalub selle väikesed puudused igal juhul üles. Hind on ka muidugi naeruväärne, nädala eest maksame 282 eurot ja selle eest on meie kasutuses üks magamistuba-elutuba, pisike külg-ees-mine-sisse köök ja wc-vannituba. Esimesel päeval ei võtnudki midagi suurt ette – jalutasime linnakeses, käisime kohalikus rannas, jõime kohvikus Sangriat, peesitasime basseini ääres. Põhimõtteliselt võtsime detsembrikuu suvest viimast.

Teisel päeval otsustasime võtta ette väljasõidu põhja poole. Kõigepealt võtsime sihikule Garachico linnakese. Põhimõtteliselt ronisime oma väikese ja veel väiksema mootoriga autoga üle mägede. Kohati oli tee väga hirmus, sest sisuliselt tuli kitsaid külatänavaid mööda sõita otse seinast alla ja siis teha järsk pööre kuskil maja nurga juures vasakule või paremale. Seejuures tasub veel märkida, et need külavaheteed olidki ühe auto laiused. Auto oli peamiselt mitukümmend minutit niisuguses nina-allapoole-asendis, et bensiininäidik tegi meid juba murelikuks, et kas ikka jõuame enne paagi tühjenemist mõnda bensiinijaama. Siledamale maale tagasi jõudes selgus, et bensiini on paagis veel küllalt. Selle koleduse peal ei tulnud meeldegi ühtegi pilti teha, aga enne kõige hirmsamate hetkede algust imetlesime Teide mäge.

Lootsime Garachicos kümmelda merevee basseinides, mis olid mõnusalt mere ääres, kuid väikese inimese abikäega siiski suurest merest eraldatud. Meie suureks pettumuseks olid basseinid talveks suletud, kuna mõni talv tagasi olid tugevad lained seal kurja teinud. Aga linnake ise oli ka ilus vaadata ja tundus, et mitte nii turistikas kui meie Los Gigantes. Tegime väikese kohvi- ja churropeatuse. Viie euro eest saime kolme peale 10 igavesti pirakat churrot ja suurtele kohvid ning lapsele väga tummise šokolaadi (kuhu oli muide hea churrosid sisse kasta). Väike hinnavõrdlus Eestiga – Tartus Kolmes Tillis tuleb 4-5 poole lühema churro eest välja käia oma 5 euri (kui mälu nüüd ei peta).

Järgmiseks võtsime sihikule kõige vanema draakonipuu (Drago Millenario) imetlemise. Natuke jälle autoga mäest üles ja koos teiste turistidega puu poole teele. Õige puu juurde oli muidugi äri püsti pandud ja puu jalamile pääsemiseks taheti 5 euri. See ei tundunud meile vajaliku investeeringuna ja selle asemel vaatasime lähedalt hoopis üht mõni samm eemal asuvat ja nõksa nooremat puud.

 

Edasi kihutasime põhjakalda teise serva rannamõnusid nautima. Playa de las Teresitas ootas meid kollase liivaga, mis siinkandis ju pigem haruldus. Ega ei teagi, kas see liiv on seal looduslik või inimese abiga kohale sätitud. Autot parkides kohtasime nö isehakanud parkimiskorraldajat, kes tuletas meile meelde, et me enne lahkumist ikka aknad ja uksed korralikult suleksime ja sõbraliku jutu lõppu viskas, et parkimine maksab 3 euri. Raha ei tundunud eriti suur ja pistsime selle talle pihku. Pärast muidugi saime aru, et see igavese hipi välimusega vanamees kogus endale lihtsalt väikest taskuraha. Kui me rannast lahkusime, polnud teda enam kuskil näha. Mis siis ikka, võtsime seda kolmekat väikese annetusena muhedatele vanameestele.

Rand oli mõnus – laps mässas nii liivas kui vees. Suured peesitasid liival ja võtsid rannabaarist klaasikese valget veini (ei saa jätta mainimata, et hind oli 2.80).

Samas linnakeses sõime ka lõunat ühes kalarestoranis. Valisime ühe, mis jäi rannapromenaadist kõrvale natuke majade vahele. Tellisime friteeritud mereandide valiku, mis maksis 35 raha. Vaagen oli hiiglaslik ja kolmekesi andis seda süüa. Aga kõik maitses jumalikult ja mõmisesime ainult rahuolevalt. Lõpetuseks toodi kõigile väikeses klaasis valge jäine asjandus. Kelner vaatas lapse poole ja ütlen „sidrunisorbett, alkoholita). See oli just paras magus-hapu jäine suutäis seda rikkalikku toidukorda lõpetama.

Päeva lõpetasime väikese šoppamisega El Corte Ingles kaubamaja outletis. Kolme peale soetasime 4 paari kingi, 3 paari pükse, 2 pluusi ja 1 mütsi. Tagasitee kodukülla võttis tunnikese mööda kottpimedat kiirteed, kus oli üsna vilgas liiklus. Nö koju jõudes ütles autojuht tagasihoidlikult, et homme võiks õhtul siiski valges tagasi tulla. Kui pole harjunud 120 kilomeetrise tunnikiirusega pimedas kihutama mäest üles ja alla, siis pole siin midagi imestada.