Üldiselt kihutavad eestlased sügisest kevadeni pigem lõunamaale. Eks ka meie mõte käis esmalt seal tiiru ära, aga kuna koolivaheajaks soodsat lennupiletite pakkumist ei leidnud, siis jäid need plaanid sinnapaika. Küll aga broneerisime üheks ööks endale toa Vihula mõisas, kuna hind oli väga hea ja ühest varasemast käigust on positiivsed mälestused (eriti hommikusöögist). Lõpuks aga tundus, et ainult üheks ööks ei maksa Tartust nii kaugele sõita ja haakisime reisiplaanile külge veel ühe öö Viinistu "Kunstihotellis".
Iga reisi kohustuslikuks osaks on väiksem või suurem matk looduses ja teisiti ei saanud see ka Lahemaal olla. Vaatasime erinevaid RMK poolt pakutud radasid, aga kahjuks neist enamus olid punktist A punkti B, mitte nö ringid, mis teekonna lõpuks toovad sind rõõmsalt auto juurde tagasi Nii pidimegi need valikust välja jätma. Lõpuks jäi sõelale ca 6 km pikkune ring Viru rabas, millest esimene pool kulgeb mööda laudteed ja tagasitee mööda metsaalust. Kuna laps pole kunagi varem rabas käinud, tundus see valik ka väikese uue elamuse ja kogemuse mõttes põhjendatud. Raja parkimisplatsile saabudes ehmatasime natuke ära, sest see oli puupüsti autosid täis ja kujutasime juba ette, kuidas liigume mööda laudteed nagu oktoobrirongkäigus. Midagi sellist aga ei olnud ja meile jäigi mõistatuseks, kuhu need autodes saabunud seltskonnad tegelikult olid läinud. Võibolla oli seal metsa all või raba veeres mingeid põnevamaid vaatamisväärsusi, millest meie midagi ei teadnud.
Laps oli juba ette väga negatiivselt meelestatud -- milleks matk ja milleks raba? Seal võib ära uppuda! Rahustasime teda laudteega. Siiski jäi umbusk alles, kuna jalg võivat vääratada ja libisemine on kerge juhtuma. Vaatamata väikesele porisemisele asusime teele. Ja no oli väga tore -- palju ilusaid vaateid ja mis peamine, kopsudesse sai tõmmata mõnusat rabalõhna, mida hea meelega oleks veel varukski võtnud, kui see vähegi võimalik oleks.
Lapse jaoks oli tipphetkeks muidugi söögipaus -- magus tee ja praemuna-peekoni võileivad. Kusjuures endalgi tulid meelde koolipõlve klassiekskursioonid või kolhoosipõllule sõidud, mil ema oli just sellise võileiva kaasa pannud. Enamasti sai see ära söödud enne, kui buss Tartust välja jõudis.
Kahjuks peab tunnistama, et raba last eriti ei huvitanud, aga elu tuli talle sisse metsa all, kui sai suvaliste okstega hakata näiliste vaenlastega sõda pidama (need on need arvutimängud). Ise ta muidugi nimetab seda fantaasiaga mängimiseks. Järgnes käbisõda isaga ja päev oligi korda läinud.
Ööbimiseks olime broneerinud toa Viinistu hotellis. Selgus, et olime ainsad ööbijad. Arusaadav, et hooaeg on möödas, aga siiski oleks arvanud, et laupäeva öösel vastu pühapäeva on veel mõni turist tulnud Lahemaaga tutvuma ja leidnud endale ööbimiskoha Viinistus. Väga armas küla, väikesed nunnud majad ja mereäär.
Õnneks töötab nädalavahetusel ka Viinistu restoran ja söök oli seal väga maitsev (pilti ei ole, kuna fotografeerimine meenus alles siis, kui taldrikul olid toidu riismed). Olime natuke umbusklikud hommikusöögi suhtes -- kuidas saab pakkuda kolmele ööbijale kvaliteetset rootsi laua hommikusööki? Nad üllatasid meid. Laual oli külluslik juustu-vorsti-liha-kalavaagen, mille pärliteks pardiliha ja mustikamarinaadis lõhe. Ei puudunud croissandid, väikesed magusad pirukad ja spetsiaalselt tellimise peale valmis ka omlett peekoniga. Kõik see oli serveeritud kauni merevaate taustal.
Teist reisipäeva alustasime Purrekari neemel. Tuul meid ära ei puhunud ja ka linnud ei rünnanud, nagu meenub ühest varasemast suvisest külaskäigust. Silmailu pakkusid kibuvitsad, mille väljatõrjumine Eesti ranna-aladelt alles hiljaaegu arutlusel oli. Sissetunginud võõrliik, aga peab tunnistama, et väga ilus vaadata.
Edasi tahtsime minne Hara allveelaevade baasi. Kohale jõudes selgus aga, et sellele sadamale on aed ette pandud ja igaüks niisama ilma eest sinna lähedale enam ei pääsegi. Täiskasvanu peab allveelaevade demagnetiseerimise baasi uudistamiseks välja käima viieka ja laps kolmeka. Meile ei tundunud see hind õiglane ja baas jäi vaatamata. Kiikasime kuuskede vahelt niipalju kui näha oli. Lohutuseks läksime ostsime endale Loksa poest jäätised.
Põikasime veel läbi Käsmust ja Võsult. Esimeses rääkisime lapsele piiritusekuningatest ja Käsmu merekoolist. Teises sõime lõunat. Google mapsi andmetel peaks Võsul söögikohti riburada pidi olema, aga oktoobri teiseks pooleks oli enamus neist talvepuhkusele läinud ja alles oli jäänud ainult üks kõrts, millel publiku puudust ei tundunud olevat. Friikartulid oli kahjuks uputatud friikartuli maitseainesse, mis erilist maitseelamust ei pakkunud, aga muidu saime kolmekesi söönuks-joonuks 25 euroga, mis on ju tegelikult täitsa odav.
Hilisel pärastlõunal jõudsime Vihulasse -- ehh, siin on ikka tubades kerget luksuse hõngu ja ruumi end ringi pöörata. Mulle meeldib! Kuigi hakkas kergelt tibutama, tegime väikese tiiru ja suurim teadmine, mille täna ilmselt saime, on pärit vanade autode väikeselt näituselt -- autonimi "Pobeda" on tulnud sellest, et esimesed proovisõidud selle autoga tehti 1943. aasta teisel poolel, mil Teise Maailmasõja võit hakkas Nõukogude Liidule juba üsna kindlana tunduma.
Õhtu lõpetasime Vihula mõisa restoranis, kus oli meie õnneks just käimas Lahemaa maitsete nädal, mis võimaldas saada 3-käigulise õhtusöögi 23 euro eest, mis muidu on selles restoranis odavama otsa prae hind. Saime mekkida porgandi-kõrvitsa püreesuppi ingveriga, kauaküpsenud metssealiha pastinaagipüreega ja valge šokolaadi panna cottat mustsõstramoosiga. Kõik sulas suus. Magustoit sai jälle kuidgai enne ära söödud, kui pildistamine meelde tuli.
Seega on koolivaheaega alustatud väikese "tunne Eestimaad" väljasõiduga ja mitu korda on kõlanud mõte, et siia peaks suvepoole tagasi tulema. Vähetähtis ei ole ka see, et õnnestus laps natukeseks eemaldada arvutist ja telefonist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar