Tenerife: rannaassortii

Randu Tenerifel jätkub. Selles ei ole kahtlustki. Ja mida põhjamaalase hing detsembris ikka ihkab – päikest ligi lasta ja ookeanis ujuda. Meil on tõesti vedanud, kuna terve nädala jooksul ei ole olnud ühtki pilvist päeva, vihmast rääkimata. Oleme siiski rannamõnude nautimisega üsna mõõdukalt ringi käinud ja kauemaks kui pooleteiseks tunniks päevas ei ole end rannaliivale sättinud. Aga igal päeval oleme sihikule võtnud erinevad rannad. Ühes põhjapoolses otsas asuvast rannast oli juba eelmises blogiloos juttu. Teistel päevadel oleme suuna seadnud Los Gigantese ja Los Christianose vahele jäävatele randadele.

Eile võtsime sihikule nn hipide ranna, kuhu pääsemiseks tuli pool tundi matkata üle mägede. See meile muret ei valmistanud, kuna nagunii olime pidanud ära jätma matka Masca külast alla mere äärde, sest matkatee olevat ohtlike suurte kaljurahnude tõttu suletud juba kaks aastat. Nii meile vähemalt öeldi sellest firmast, kes korraldas paadireise Masca küla alt mere äärest tagasi Los Gigantesesse. Sõitsime La Caleta külla, tegime kohvikus väikese turgutuspeatuse ja asusime õiget teeotsa otsima. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu või kui pikalt matkata tuleb. Saime õige teeotsa kätte ja õige pea märkasime ka siin-seal mägede vahel telke ja ajutisi eluasemeid, mille ümber askeldasid enamasti rastapatsidega tegelased. Rannad paistsid ülevalt mäe otsas vaadatuna imeilusad-- sinine sillerdav vesi püüdis pilku.

Laps oli muidugi väga elevil juba alates eelmisest õhtust, kui rääkisime talle, et homme läheme hipide randa, kus enamasti kõik päevitavad paljalt. Lõpuks ta muidugi arvas, et kui kõik teised on paljad, siis pole ju imelik, kui temagi paljas on. Tegelikult seda vaja ei olnud, sest rannas leidus igat – oli porgandpaljaid, poolpaljaid ja siivsalt rannariides inimesi. Just nii nagu igaüks soovis. Laps kuulutas pärast selle ranna kõige paremaks Tenerifel ja üldse mitte vabameelse enda alasti koorimise tõttu, vaid lainete tõttu, millele sai vastu hüpata või siis proovida lasta neil end randa kanda. Põhimõtteliselt möödus tal terve poolteist tundi lainetes hullates.

Kohaliku „küla“ elanikud olid sinna randa ja mägitee äärde rajanud kõik eluks vajaliku. Rannas töötas baar, olemas oli kohalik raamatukogu, kaasa sai osta suveniire ja ei puudunud ka altar hinge kosutamiseks.

Edasi-tagasi tegime niisiis tunnise matka, mis oli väga OK. Just paras jalutuskäik. Meil muidugi olid jalas täiesti ebasobivad jalanõud, sest kohati tuli ka natuke kaljudel turnida. Teised rajal olijad olid ikka varustatud korralike spordi- või suisa matkajalanõudega. Aga eriti „kogenud“ matkajad saavad hakkama ka täiest ebasobilike linnakingadega ühtki liigest väänamata.

Meie kohalikus linnakeses on väga mõnusaks rannaalternatiiviks merevee bassein – looduslik, kuid natuke inimkäega järgi aidatud. Peamiselt see tähendab, et saad rannas olla ilma selleta, et kõik kohad oleks liiva täis ja vesi on muidugi ka nõksa soojem, sest ühendus ookeaniga on natuke piiratum. Muidugi ekstra särtsu andsid jälle lained, mis üle barjääri sihukese hooga lõid, et serva peal peesitajad minema pühkisid. Aga no inimene kohe otsib teravaid elamusi ja laineootajate rivi oli pidevalt ootamas.

Eks me käisime nii mõneski rannas veel, aga no need olid nii tavalised, et eraldi ei ole mõtet neil peatuda.