Elu on keeruline. Koroona epideemia eriolukorra tõttu tuleb igasuguseid inimkontakte vältida: kõik lõbustusasutused on suletud ja avalikud üritused keelatud. Rahval soovitatakse kodust välja minna vaid hädavajalikuks toidupoe külastuseks. Samuti on soovitatavad matkad looduses ja tegevused värskes õhus koos pereliikmetega. Aga tuntud matkarajad on ülerahvastatud ja 2-meetrise distantsi hoidmine kaaskodanikega kohati keeruline. Nii tugeva looduses madistajana end ei tunne, et julgeks suvalisse metsa uitama minna. Oht äraeksimiseks on siiski piisavalt suur ja antud olukorras ei ole mõtet päästjatele tööd juurde tekitada.
Tartus pandi kinni ka Tamme staadion, kus veel neljapäeval sai mõnusasti kepikõndi teha. Reede õhtul aga avastasime end lapsega lukustatud värvate vahelt tühja ja nukrat staadioni vaatamas. Siirdusime raudteeäärsele kergliiklusteele, kus spordisõpru kobaras. Ees ootas imeilus päikeseline nädalavahetus, mis kutsus kodust välja minema, et nautida päikest ning liigutada ennast rohkem kui kodused olud võimaldavad. Kolm aastat tagasi suvel sai ette võetud jalgsimatk Tartust Elvasse (http://pagemineseiklusse.blogspot.com/2017/07/jalgsi-tartust-elvasse.html) ja otsustasime seda korrata. Koduuksest Elva raudteejaamani on umbes 25 kilomeetrit ja see tundus just paras pühapäevane pingutus.
Kergliiklustee Külitseni on väga mõnus astuda. Autosid küll vuhiseb mööda, aga nendega on siiski turvaline distants. Esimese põike teelt kõrvale tegime tankitõrjekraavi juures. Nõuka ajal üles kasvanud tartlased mäletavad seda kohta hästi, sest koolilapsed pidid sinna "palverännakuid" korraldama. Veidral moel ei olnud mina sinna kunagi varem sattunud, sest meie koolis eelistati Raadi järve ääres asuvat mälestusmärki. "Inimesed, olge valvsad" on kindlasti ka tänasesse päeva sobiv hüüatus. Aga valvas tuleb muidugi olla viiruse vältimiseks.
Meeldivaks üllatuseks oli uue kergliikulustee ehitamine Nõost Elvani, mis oli osaliselt juba asfalteeritud, aga suuremas osas valmib sügiseks. Kui nüüd saaks veel Külitse ja Nõo vahele ka väikese jupi, siis oleks Tartu-Elva distants täiesti ideaalne nii rattaga sõitmiseks kui jala kõndimiseks. Natuke nalja tegi meile trükikurat, kes sildil sõna "raudtee" oli asendanud sõnaga "ruadtee".
Nõo elanikke on koroona eest hoiatatud ja sisuliselt kõik prügikastid, bussijaamaputkad, teadete tahvlid ja isegi mõned elektrpostid olid varustatud hoiatavate ning informeerivate siltidega. Iseasi muidugi, kui paljud neid lugeda viitsivad.
Arutlesime omavahel, et ei tea, kas Nõo pood on ikka lahti. Eelmisel korral oli seal üsna pisike pood ja vabalt oleks võinud see ka pühapäeval kinni olla. Eriti praeguses erilises olukorras. Kolme aastaga olid aga Nõo kaubandusolud oluliselt paranenud ja vana väikese poe asemele oli ehitatud uhke ja uus Konsum. Astusime sisse, sest tundus, et üks väiksem õlu kuluks just parasjagu ära. Õlut poes ka oli, aga suur oli meie üllatus, kui selgus, et koos uue poega ei ole saabunud joogikülmkapid. Nagu ka kolm aastat tagasi väikeses vanas poes, sai õlut osta ainult soojana. Sättisime end kirikaia äärde kivihunniku otsa võileiba sööma ja õlut jooma. Ütleme nii, et soe õlu ei ole suurem asi ka talvel jahedma ilmaga. Aga päike säras, hakid kisasid puu otsas ja aia ääres õitsevad tsillad kuulutasid kevadet, mis tegi tuju heaks. Jalad surisesid, aga kuna google maps ütles, et Elva raudteejaam jääb 1 tunni ja 58 minuti kaugusele, siis asutasime end teele.
Kuigi linnas tundub kevad juba täies elujõus, siis maal see nii ilmne ei ole. Viimased öökülmad on ka terve talve haljendanud heina ja muru halliks muutnud. Siiski tabasime mõned paiselehed ja juba väga prisked pajuurvad. Sel aastal ongi kevad nii imelik, et pajuurva ootust justkui ei olegi olnud, sest talve pole olnud. Nad on kuidagi märkamatult tulnud ja olnud ja lihavõttepühadeks on nad ilmselt juba täitsa unustatud.
Kuigi suured varbad andsid märku, et ilmselt on nemad saanud kannatada ja spordijalanõu ei ole neisse hellalt suhtunud, tuli Elva järjest lähemale. Vapramäel istusime korraks palgil ja jõime dopinguks magusat teed. Minna oli veel 56 minutit ja ega samm enam väga reibas ei olnud. Juba Tõravere raudteejaamast möödudes tõdesime, et kui nüüd rong tuleks, siis ilmselt hüppaksime peale. Peedu parkmetsas eksisime korraks ka teelt ära ja madistasime metsa all, siis saime aga raja jälle kätte. 10 minutit enne viit olime Elva raudteejaamas ja õnneks läks täistunnil ka buss. Olime ausalt öeldes natuke mures, et kas liinibussid ikka sõidavad ja kuidas me ikka tagasi saame. T-pileti lehelt ei leidnud ka väga kergelt õiget infot. Mõte, et tuleb 25 km tagasi ka kõndida, küll ahvatlev ei tundunud.
Bussis olid ka turvameetmed igati asjakoahsed. Sisse sai ainult tagumisest uksest ja busiijuhini ei pääsenud keegi - tee oli blokeeritud lindiga. Bussijuht hüüdis valjul häälel, et kuhu sõidate? Sisenenud reisija hõikas soovitud peatuse vastu. Bussijuht klõbistas masinat ja registreeris sõidu. Tasuta oli buss nagunii ja piletit pihku nagunii ei saanud. Elvast Tartusse reisis seitse inimest, kes kõik hargnesid bussi peale laiali. Keegi õnneks ei köhinud ega aevastanud.
Kokkuvõttes jäime päevaga väga rahule, kuigi lõpuks olid tallad ümmargused ja samm päris tönts, millest andis tunnistust iga vähe kõrgema killustikutüki taha komistamine. Kuna sel korral ei saanud Elvas restoranis keha kinnitada ja matkale joont alla tõmmata, sai kodus õhtul veel käeharjutuseks kohupiimakorpide tegu ette võetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar