Moskva esimesed muljed (Novodevitšje)

Kui seni ainsast Moskvas käigust on möödunud 20 aastat, siis on paras aeg mälestusi värskendada. Sedakorda kindluse mõttes reisigrupiga, sest mine tea, mis ja kuidas siin elatakse ja veel Eesti turistidesse suhtutakse. Startisime neljapäeva õhtul rongiga nõksa enne viit Balti jaamast esmalt Peterburi suunas ja sealt keeras rong nina Moskva poole. Juba see oli suur elamus, sest sõit rongikupees tundus paraja eksootikana. Kõik sujus väga kenasti, venekeelsete teenindajatega leidsime ilusasti sõbraliku keele. Ainuke ebakõla tekkis meil siis, kui 4 teed kokku maksis 4.25, aga kui ütlesime, et soovime eraldi maksta, siis tahtis noormees ühe tee eest saada 1.60. Isegi matemaatikas nõrk inimene saab aru, et selle jagamisega on midagi viga. Või on siis tee hulgi ostes odavam? Noormees siiski tegi uue arvutuse ja sai tee hinnaks 1.05. Sellega me olime nõus.

Alustasime enda kultuurilist harimist Novodevitšje kalmistu ja kloostriga. Igal pool kohalikud venekeelsed giidid meile tarkusi rääkimas. Õnneks siiski meie Eestist kaasas olnud giid kõike tõlkimas, sest muidu jääks küll detailid arusaamatus. Tõsi, vene keel ei ole ikka enam üldse see. Kalmistu oli vägev -- kohe raske otsustada, milliseid pilte siia panna. Alustan siis Gogoli ja Bulgakoviga, kuna nende hauakivid on omavahel seotud. Kui Gogoli põrm algsest kohast (Svjato-Danilovi kloostri juurest, mille nõukogude võim alaealiste kolooniaks muutis) Novodevitšjele ümber maeti, siis visati tema haual olnud Kolgata kivi lihtsalt minema. Kunagi hiljem taheti see siiski taastada ja otsiti sarnane kivi. Aastaid hiljem, kui Bulgakovi naine otsis oma abikaasa hauale kivi, sattus Gogoli algne hauakivi Bulgakovi hauale (küll tagurpidi). Oluline on seejuures see, et Bulgakov pidas Gogolit oma "õpetajaks" ja rääkis, et Gogoli malmist mantel katab teda. Ja hauakivi moel see saigi tõeks. Vot selline sümboolne lugu.

Noh, siis oli seal veel meie endise "kaaslinlase" Dmitri Uljanovi haud ja väga rahvusliku välimusega Boris Jeltsini haud. Kusjuures Uljanovi haud oli üsna maltsa ja nõgesesse kasvanud. Haudade eest hoolitsemine olevat ikkagi sugulaste ülesanne ja riik või linn või surnuaed selle eest ei hoolitse. Kuigi surnuaeda sisenemise eest võetakse 350 rubla. Huvitav, milleks see raha läheb? Jeltsini haud oli kohe targu nii ära sillutatud, et sinna ei saa kunagi ükski nõges kasvada.

Muidugi oli seal ka lõputult kultuuritegelasi ja filminäitlejaid ja kuigi giid rääkis neist kui suurtest kuulsustest, siis kõlasid neist enamuse nimed täiesti võõrastena. Aga terve grupp elvanes Nikulini haual, kuna teda teavad küll kõik, kes kasvõi servamisi nõuka ajal elanud. Kes meist ei oleks näinud filmi Briljantkäsi (korduvalt!!!).

Edasi läksime Novodevitšje kloostrisse ja sealne giid ajas meid üsna segadusse kõikide tsaaride, dünastiate ja võimuvõitlustega. Peab tunnistama, et see kõik on Venemaa ajalookursuse raames kunagi läbitud, aga kõrvade vahele on sellest jäänud vaid episoodilised pudemed. Ja ega sealt nüüdki palju meelde ei jäänud. Kui vaid see, et üks tsaar andis kloostri ehituseks küll 1000 ja 3000 rubla, kuid samal ajal oli Moskva Suurvürstiriigi armee sõduri aastapalk 50 kopikat. Nagu ikka, pani nõukogude võim kloostri kinni, kuid sel oli õnne vähemalt sattuda muuseumiks, mitte mõneks laohooneks või üldse laiali kantuks. Kloostri vanemasse kirikusse me sisse ei saanud, sest see oli remondis, küll saime uudistada uuemat. Seal nägin esimest korda, et tähtsamad sõnumid on kirikutes moodsal ajal seintele pandud neoonvalguses tähtedega. Varsti kaotavad nad ka päris küünlad ära ja on nii nagu Euroopa kirikutes, et viskad kopika pilust sisse ja siis lööb korraks elektriküünal põlema. Noh, ma loodan, et nii ei lähe. Hetkel elab kloostris umbes 20 nunna ja neid peab tõesti nii vähe olema, sest meiegi nägime seal liikumas vaid ühte.

See on alles sissejuhatus kirikutesse ja kloostritesse, sest edaspidi tuleb neid veel ja veel. Vahepeal aga põikasime ülikooli juurde ja kiikasime sealt läbi rippuvate pilvede linna (city) poole. Ilus udune.