Kuna me ei malda kõik päevad päikese käes peesitada ja ennast praadida, ostsime endale veel ühe päevase ekskursiooni kohtadesse nimega Taroudant ja Tiout. Täiesti tundmatud meie jaoks, aga mis siis ikka, teeme tuttavaks. Kasutasime sama firmat Agadir Discovery ja jällegi maksis reis täiskasvanule 35 eurot ja lapsele 20 eurot. Hommikul tuli meile järgi kena džiip, kuhu pakiti meid ja lisaks veel 3 inimest, seega alustasime reisi kuuekesi. Kolm ülejäänud olid täiesti prantslased ja täiesti prantsusekeelsed. Kui proovisin nendega kontakteeruda inglise keeles, siis nad ainult naeratasid mulle ja ei öelnud mõhkugi. Nii et nendega jutule ei saanud. Laps märkas muidugi kohe auto peal kirja Wifi ja kuna kiri ka tegelikult tähendas interneti autos, siis oli laps väga rahul. Õnneks ta siiski vahest tõstis pilgu telefonilt ja vaatas ikka aknast välja. Kusjuures teekond Taroudanti oli palju huvitavam kui Marrakeši, sest sõitsime mööda väiksemaid teesid ja seetõttu nägime ka kohalikku elu teede ääres.
Teel tehti kaks peatust. Esimene selleks, et saaksime imetleda puu otsa roninud kitsesid. Ega neil vaesekestel muud üle jäägi, kui puu otsa ronida, sest sealt saab mõne rohelise tuustigi hambusse. Ülejäänud maapind ise on täiesti taimkatteta. Teise peatuse tegime ühes farmis, kus kasvatati apelsine. Lisaks olid seal veel kanad, hobused ja lehmad. Autojuht (tore ja sõbralik noor poiss tegelikult) osundas ka nende poole, kuid mis neist ikka vahtida, neid on Eestiski nähtud. Aga pirakad päris Maroko apelsinid puu otsas, see juba on midagi. Kes mäletab, siis nõuka ajal oli Maroko apelsin päris imeasi ja peaaegu ainuke apelsin üldse, mida me teadsime. Mingil hetkel hakati Kuubast tooma rohelisi apelsine ja need polnud pooltki nii head.
Ja siis olimegi Taroudant'is kohal. Umbes 80 000 elanikuga linn, mida nimetatakse nii väikeseks Marrakešiks kui Marrakeši vanaemaks. Korraliku linnamüüriga ümbritsetud ja sees jälle kitsad ning käänulised tänavad, mis moodustavad sellises rägastiku, et seal liiklemine ja orienteerumine tundub esialgu täitsa võimatu.
Jälle anti meid kohaliku giidi meelevalda, kes esmapilgul tundus sümpaatne, aga väga kurbade silmadega nooremapoolne mees. Ütles meile alguses, kui palju inimesi linnas elab ja et suvel on 55 kraadi sooja. Ja sellega tema kohaliku elu tutvustus praktiliselt piirduski. Edasi viis meid
souki ja vedas läbi poodide, ise seletades, et siin on kõik odavam ja parem kui Agadiris või Marrakešis. Üks meie prantslastest vist jäi seda uskuma, sest ta ostis päris mitu asja. Noh, ise võtsin ka ühe käevõru, mille hind algas 120 euro pealt, aga lõppes 60 peal. Meelis on hea tingija, kohalik kaupmees nimetas teda tõeliseks berberiks. Eks muidugi, kui sa 120-le põrutad kohe vastu, et sa maksaks ainult 30. Mina nii osav ei ole. Aga kes teab, kas ta ikka hõbedast on, võibolla on tükk plekki. Mees seletas küll midagi hambaproovist, aga me ei hakanud seda protseduuri läbi viima. Silma jäid seal ka väga ilusad vaibad ning peaaegu juba kaalusin endale kaftani ostmist. Aga oslemiseks on rohkem aega vaja ja rahus süvenemist.
Igatsusega vaatasime kohvikute või teemajade poole, kus mehed teed jõid. Ka oleks kangesti tahtnud sinna istuda, teed juua ja mööduvaid inimesi vaadata. Kusjuures tõesti, seal ei istuta laua taga näoga üksteise vastu, vaid küljega ja näod on kõigil tänava poole. Hoopis teine võrreldes meie kultuuriga. Ega ei tea, kas mul olekski sobinud sinna minna, sest tegelikult näeb seal kohalikest ainult mehi teed joomas ja elu jälgimas.
Edasi suunas giid meid kohalikku argaaniõli kooperatiivi, mis pidi olema pere-ettevõte ja õli tootmine käib traditsioonilisel viisil ehk siis käsitsi. Selle kinnituseks oli kohe sissepääsu juurde pandud kolm prouat õli jahvatama ja pressima. Oli kena vaadata küll, aga kui jõudsime nö esitlus- ja müügiruumi, siis küll mingit isu osta ei olnud. Väike 75 ml pudel õli maksis 10 eurot, aga me oleme varem näinud sama suuri pudeleid 1 eurose hinnaga. Võibolla on suur kvaliteedi vahe, aga kümnekordne hinnavahe on ilmselgelt liiga suur. Aga vähemalt nägime, milline see argaanipuu imevili välja näeb. Pähkel, mille koore sees on mitu "mandlit". Viimastest siis pressitaksegi õli välja.
Edasi viis teekond väikesesesse Tiout'i kobarkülla, mis koosnes seitsmest oaasi ümber koondunud väikesest külast. Meie suureks üllatuseks pakuti meile seal kõigepealt lõunasööki, mis oli isegi hinna sees. Me polnud reisi ostes seda luksust isegi märganud. Serveeriti kaks käiku, esiteks
tagine'is küpsetatud kana ja seejärel
couscus köögivljadega, magustoiduks olid mandariinid.
Viimaseks atraktsiooniks oli eeslitega sõit oaasis palmide vahel. Per nina tuli selle eest maksta 5 euri, mis just väga kallis ei tundunud. Silme ees viirastusid muinasjutud ja multifilmid tõrksatest eeslitest, kes ei liigu edasi ega tagasi ja visakavad tagant jalgu üles. Ennast ja oma hirme ületades ronisime siiski kõik eeslite selga ja esialgu üsna ebastabiilsena tundunud "istmel" võis sõit alata. Tegelikult ei olnudki nii kole, sest eeslid olid taltsad ja liikusid enamasti mööda teed. Vaid vahest lasid nad end ahvatleda tee kõrval kasvavast heinatutist ja suundusid pigem selle poole. Peremehed olid aga karmid ja kutsusid neid kohe korrale. Lõppkokkuvõttes oli tegelikult väga tore elamus.
Mäenõlval asuvas kindluses on filmitud Ali Baba ja 40 röövlit. kes teab, see teab. Omal ajal oli igatahes tegemist kuulsa filmiga. Vähemalt Nõukogude Liidus, kuhu muu maailma filme jõudis ju väga valikuliselt ja näpuotsaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar