Nagu öeldud, korjasime eestlaste soovitustest Trip.ee lehel üles firma nimega Agadir Discovery ja võtsime nende abil ette retke Marrakeši. Ausalt öeldes natuke kõhe tunne oli küll, kui ettemaksu ära tegime ja ega täit kindlust ei olnud, et valge buss hommikul kl 7 ikka meie hotelli juurde vurab ja meid peale korjab. Ärkasime juba kl 6, et süüa hommikust. Kui muidu küpsetavad kokkad värskeid pannkooke, pontšikuid ja praevad soovitud täidisega omletti, siis varahommikuses pimeduses tuli läbi ajada saiade, croissantide, juustu- ja vorstiviiludega. Väike pettumus see muidugi oli. Õnneks oli siiski ka värsket salatikraami ja kohalikku kohupiima ja jogurti vahepealset toodet, mis on väga maitsev. Igatahes kell 7 seisime hotelli ees ja ootasime bussi. Esialgu ei miskit. Hinge hakkas juba kahtlus pugema -- et kas ongi meie raha läinud ja reisi ei kuskil. Aga kae imet, kl 7.20 vuras buss kohale. Bussis oli teisigi huvilisi -- tundusid peamiselt olevat Ida-Euoopast pärit turistid, lisaks mõned türgi päritolu tegelased, kes elasid Saksamaal ja Hollandis. Pole ka ime, et lääneeuroplasi meie seltskonnas ei olnud, sest see retk maksis inimese kohta vaid 35 eurot, nt teine hotellis pakutud firma küsis 85. Algaski umbes 4 tundi kestev teekond Marrakeši poole. Teel tehti 1 peatus, mis pidi olema 15 minutit, aga venis julgelt 30-minutiliseks, sest rahvas lihtsalt ei ilmunud enne bussi. Kus on saksa kord ja täpsus?
Marrakešis poetas buss meid ajaloolise müüriga ümbritsetud vanalinna Medina juures maha, kus meid ootas kohalik giid. Värvikas tegelane, kes kõndis kahe karguga ja rääkis paraleelselt kolmes keeles: araabia, inglise ja saksa. Peab ütlema, et kahes viimases edastatud info oli siiski üsna primitiivne ja ega me ülearu palju sellest vanast linnast teada ei saanud. Küll aga saime teada, et vanalinna müüride sees alkoholi ei müüda, marihuaana ja hašis on aga lubatud nagu Hollandis. Kõiges olevat süüdi Ameerika hipid, kes selle kultuuri Marrakeši tõid ja meie giid isegi olevat hipi olnud. Kes teab, võibolla ongi nii.
Alustuseks viis ta meid ühte paleesse, mis paistis silma eriliste nikerduste, maalingute ja mosaiikide poolest. Kõik olevat originaal ja miski pole järgi tehtud. Käisime läbi erinevate ruumide: härra ruum, haaremi ruumid ja lõpuks ka konkubiinide elukoht. Viimaseid olevat olnud 20 ja nende kasutada oli 10 magamistuba, mis kõik asusid uhke siseõue ümber. Turistid vedelesid sel väljakul igalpool ja mõnulesid päikese käes. Meie giid kukkus röökima kõigis talle tuntud keeltes, kust kõlama jäi sõna "foto". Ja etskae, kõik inimesed tõusidki püsti ja koondusid meie selja taha, nii kõik said tühjast õuest pilti teha.
Seejärel käisime läbi erinevate väga kitsaste kaubatänavate, kus liikusid samaaegselt mõlemas suunas nii jalakäiad, jalgrattad, mootorrattad kui eeslirakendid. Oli paras segasumm ja ime, et keegi viga ei saanud. Samal ajal toimus teeäärsetes ärides vilgas müügitegevus ja sellekski jagus ruumi.
Algselt oli jutt, et igaüks võib minna sööma kuhu soovib, kuid täitsa sujuvalt suunati meid kõiki ühte restorani. Ei hakanud sealt ka põgenema, sest ülemiselt terrassilt avanes päris tore vaade Medinale, kust näha olid peamiselt katused, mille vahelt imekitsaid tänavaid ei paistnudki õieti. Natuke oli ikka kahju, et ei saanud mõne väikese kaubitseja käest turul süüa osta.
Edasi pidime kindlasti nägema maotaltsutajaid -- see oli giidi kindel arvamus. Mina kui suur foobik igasuguste usside suhtes hoidsin päris kaugele ja vaatasin õudusega, et ühele poola tüdrukule topiti madu kaela. Mul oli pärast veel pool tundi paha olla. Pilti võis teha ja kuna lapsele jälle see maovärk väga meeldis, siis saigi üks klõps tehtud. Selle eest pidi neile aga väikese kopika viskama. Tühja kah.
Väga ägedad olid Suurel väljakul ringi käivad veemüüjad. Eredat värvi riietes ja rind vaskseid kopsikuid täis riputatud. Ei kujuta küll ette, et keegi söandaks nende korduvkasutatavatest kruusidest juua. Kui muidu kõhuhaigust ei õnnestu saada, siis sealt saaks selle vist küll kindlasti.
Ekskursioon jätkus ja täitsa möödaminnes suunas hipist giid meid argaanõli "kliinikusse", kus algas kohe usin müügitegevus. Saime aru, et nüüd aitab ja jätsime kliiniku sinnapaika ning suundusime omapäi kitsastele tänavatele uitama, kaupa uudistama, kauplema ja tingima. Aega oli kahjuks ainult natuke üle tunni ja tunne on, et ägedamad turu osad jäid meil leidmata. Küllap tuleb Marrakeši tagasi minna ja kindlasti kauemaks kui ainult üheks päevaks. Suurele väljakule tagasi jõudes ei tundnud enam kohta äragi, see oli täitunud nagu imeväel. Püsti olid pandud toidutelgid, platsi olid võtnud hennamaalijad, igasugu tantsijaid, kondiväänajaid ja muud veiderdajad.
Kahju oli sellest kirevusest ja suminast lahkuda, aga sinna me ta jätsime õhtuses päikeseloojangus, mil tõeline elu näis alles algavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar