Agadir: mis siin teha ja mida näha

Meie saabusime kohale üsna ettevalmistamata (nagu enemasti). Päev enne väljalendu olin kohalikust raamatukogust krabanud kaasa Maroko raamatu, kus Agadiri kohta küll ainult lehekülg. Küll olime ühest Trip.ee foorumis soovitatud postitusest üles noppinud soovituse firma Agadir Discovery kohta. Sealt saab tellida erinevaid päevareise kaugemale ja poolepäevaseid seiklusi kohapeal. Võibolla anname end nende meelevalda.

Esimese päeva kulutasime täielikult logelemisele. Kõndisime peatänavat pidi ühes suunas ja siis rannapromenaadi pidi tagasi oma hotellini. Tutvusime natuke suveniiride ja toidu(joogi)poodidega. Kaupmehed on siingi varmad oma kaupa pakkuma, kuid ei ole sugugi nii pealetükkivad kui Egiptuses. Kui sa ikka tänad ja ei soovi kaupa teha, siis jäetakse sind rahule ja isegi vabandatakse. Millegipärast soovisid kõik kaupmehed lapsele müüa magic boxi -- puust karbikest, mille avamine väikese nõksuga. Ja muidugi on nad kliendi meeleheaks valmis ära arvama selle päritolumaad. Meid arvatakse esiteks soomlasteks ja seejärel käiakse läbi terve Skandinaavia. Kui me ikka eitavalt vastame, siis lüüakse käega ja öeldakse, et kuskilt põhjast te ikka olete.

Rand ise ja selle äärne promenaad on kindlasti üks, mis siin nautimist väärib. Aga kaua sa ikka rannas vedeled. Siis peab vaatama, kas kuskilt paistab ka kohalikku elu. Siin tundub olevat selle nautimiseks kaks ägedat kohta, Esimene neist kalaturu eelne "toidutänav", kus väikesed boksid kõik värskest kalast roogasid müüvad. Iga boksi ees üks kuni kaks pikka lauda. Nii nagu sa nurga tagant sellele platsile ilmud, hakkavad kõik sind oma laua juurde meelitama. Ja mitte ainult meid eurooplasi, vaid kohalikega käitutakse täpselt samamoodi. Sättisime end siis ühe laua taga sisse. Muidu vakstuga kaetud lauale laotati pakkimispaber. Täpselt samasugusest paberist lõigati "salvrätikud" klaasi sisse. Valik kalmaaridest, krevettidest ja kahte sorti kalast maksis 34 dirhamit (eurodes 3.40) ja keraamilises potis tehtud hautis tagine maksis 40 raha (eurodes siis 4). Kõik oli valmistatud imevärskest kalast ja lausa sulas suus. Hind jäi selleks, mis alguses öeldud. Ühed teised eestlased ütlesid meile, et neile oli hotelli infominutites öeldud, et sinna ei tasu mingil juhul sööma minna, kuna hinnaga kiputakse trikitama. Meie jätsime infominutid vahele ja olime seega kohalikest "ohtudest" täies teadmatuses. No meie arust oli see just väga äge koht. Sõime seal koos kohalikega ja tundsime end väga hästi. Ka kõhule tundub see kraam sobivat, sest oleme seal juba kaks päeva käinud ja mingi häda pole tabanud.

Kui teisel päeval kalaturu "toidutänava" poole teel olime, haakis üks kohalik taat end meile külge. Tegi juttu kaladest ja kalaturust ning nimetas ka ennast kalameheks. Meelis haaras jutust kohe kinni ja ütles, et ta on ka kalamees ja äkki saaks paadiga merele kala püüdma minna. Taat arvas alguses, et miks mitte. Aga kui jutt läks juba konkreetsemaks, jäi taat järjest vaiksemaks ja nii väga kalamehe juttu enam ajada ei tahtnud. Küll aga asus meid meelitama putkasse nr 20 kala sööma ja pistis Meelisele ilusa värvilise visiitkaardi näppu. Me vabandasime ja ütlesime, et meil on seal juba oma sõbrad olemas, sest eile juba sõime seal ja läheme täna jälle nende juurde. Taat tulistas kohe vastu "I know, I know" ja et nr 20 ongi meie sõbrad. Kohale jõudes selgus siiski, et meie sõbrad on nr 22-s ja sinna me ka suundusime. Selle peale napsas taat värvilise visiitkaardi tagasi ja kadus kui tina tuhka.

Teine tore koht linnas on turg ehk Souk Al Hadi. Hotellist sinna saab oranži taksoga ja üks ots maksab 20 dirhamit. Taksojuht pani meid alguses turu selles otsas maha, kus müüdi kelli, retuuse, t-särke ja igasugu muud kribu-krabu. Kuidagi rähklesime neist läbi ja jõudsime toredamate osadeni. Esimese asjana kosutasime end värskelt pressitud granaatõunamahlaga.

Edasi jõudsime argaanõli toodete ja vürtsideni. Argaanõli on suur kohalik imeasi, mis ilmselt nahale kõike head teeb. Muidugi ei tea, kas kõigis pudelites ka tegelikult argaanõli sees on või on seal kohati hoopis päevalilleseemne- või oliiviõli. Igatahes saab seda õli osta nii õli endana kui seebi, vaseliini, kreemi ja huulepulgana. Kuna me oleme reisil vaid Ryan Airi käsipagasiga, siis suured õlikogused meie kohvritesse igatahes ei rända.

Vürtse oli ka muidugi igasuguseid ja taimeteesid samuti, mida pea iga kaupmees koos endaga jooma kutsus. Me ikka ei läinud nendega teed jooma, sest muidu vist poleks lihtsalt teejoomisega pääsenud. Ostisme vaid musta terapipart, see kulub alati ära ja on siin vähemalt poole odavam kui Eestis.

Juba reisiraamatust lugesime marineeritud sidrunite kohta ja tundus, et need võiks ju päris toredad olla. Turul nägime neid müügil ja ka poes olid vaakumpakendisse kahekaupa pistetud sidrunid, mille pkai peal oli kirjas "Citron Confit". Tundus hea mõte proovida. Ilusad kollased olid teised ja lahti lõigates täitus tuba mõnusa sidrunilõhnaga. Mina igatahes valmistusin millekski magusaks, aga suhu sattus hoopis tükk vägagi soolast sidrunit. Välimuse järgi oleks oodanud hoopis midagi muud. Ütleme nii, et kolme päevaga oleme suutnud pool sidrunit ära süüa.

 

Lõpetuseks jalutasime veel läbi puuvilja- ja köögiviljaturu. Olgu lihtsalt öeldud, et karp vaarikaid maksis 4 dirhamit ehk 40 euro senti. See tundus täitsa häbematult odav. Ka granaatõunad olid odavad, kilohind oli 7 dirhamit. Apelsinid olid vist ka odavad, sest üks kohalik proua ostis neid lausa kaks suurt kilekotitäit.

Laps sai lõpuks ka oma magic boxi turult kätte. Hind algas kaupmehe poolt 250 dirhami pealt, meie põrutasime kohe vatsu 60 dirhamit. Tingimine käis edasi-tagasi tükk aega ja lõppes 110 dirhami peal. Mis siis ikka, eks lapsel on ka õigus ühele reisi suveniirile. Mustast piprast ta vaevalt suurt rõõmu tunneb.

Detsembri alguses kannatab eestlase jaoks ilm ka rannas käia, kuigi vesi nii hirmus soe ei ole, aga siiski enamvähem nagu meie tavaline suvine värk. Kohalikke oli nädala sees rannas üsna vähe näha, kuid reede pärastlõunal oli rahvast juba päris palju. Ainuke erinevus meie rannaelust on see, et keegi pole paljas ja nii mehed kui naised on korralikult kurgust varvasteni riides ja enamasti ka üsna tumedates toonides. Vette ei näinud neist ühtegi minemas.