Kui suve pole õieti olnud ja juba kuu või kaks on pidevalt pilved rippunud maani ja temperatuur kõikunud nulli ja pluss viie vahel, tuleb siirduda lõunasse. Seekord langes valik Marokole ja Agadirile. Algas kõik sellest, et Kaubamaja Osturallil müüdi soodsana tuduvaid paketireise. Lootsin, et ehk õnnestub taaskord pääseda ise reisi korraldamisest ja lihtsalt ilmuda kott näpus ja päikeseprillid ees Tallinna lennujaama. Siiski, kodune konsiilium laitis kohe maha idee paketireisist, sest ise sebides saab palju odavamalt. Tõsi ta on. Niisiis ostsime jälle Ryan Airi piletid (algusega Riiast ja minnes üle Londoni, tagasitulles üle Brüsseli) ja panime booking'u kaudu endale öömaja kinni. Seekord siiski koos hommiku- ja õhtusöökidega, sest selles ma jäin endale kindlaks, et seekord ise vaaritada ei viitsi. Kolme inimese peale kulus lennupiletitele ja hotellile (koos söökidega) 1000 eurot, mis tundub ju päris hea hind.
Nii saabusimegi paar päeva tagasi hilisel õhtutunnil Agadiri. Koos meiega veel terve hunnik puhkusele siirduvaid turiste tervest Euroopast. Passikontroll oli riiki saabudes vägev, sest kõigepealt kontrollis üks mehike passe nö möödaminnes. Seejärel võisime siirduda sissesõiduankeeti täitma. See oli nii peenikeses kirjas ja valgustus ruumis nii vilets, et vaevu nägin, mida ja kuhu kirjutada. Vist on käes aeg hakata tugevamaid prille kaasas kandma. Paber täidetud, võis asuda sappa pääsemaks päris passikontrollini. Oi kuidas see järjekord venis. Ühel noormehel katkes kannatus. Ta märatses ja röökis kõigi ametnike peale, et tema on tulnud puhkusele ja nüüd peab ta siin niimoodi piinlema. Ta lubas üle terve ruumi röökides enam mitte kunagi sellesse riiki tagasi tulla. Tegemist oli ilmsegelt käitumishäirega inimesega. Meie suureks üllatuseks ei pistetudki teda soolaputkasse ja ei saadetud esimese lennukiga riigist välja. Üks ametnik võttis noormehed šefluse alla ja täitis nende eest paberid ära ja nad pääsesidki oma puhkusele. Meiegi jõudsime pärast tundi aega sabas seismist lõpuks päris kontrollini, kes vaatas meie paberid ja passid läbi ning lõi templid passi. Enne passikontrollist väljumist vaatas veel üks mees meie passe ja siis olime vabad sisenema riiki. Läksime otsima meie nimesildiga meest, sest olime transpordi linna ja tagasi internetist ette ära tellinud. Firma Agadir Discovery oli tõesti kohal, kasseeris meie käest 36 eurot ja võisime bussi ronida. Selle raha eest peaksime ka tagasi lennujaama saama. Eks näis, kas see vastab tõele.
Hotelli nimi on Almoggar Beach Garden. See oli hinnaklassilt sobiv ja tundus normaalne -- päris suure siseaia ja basseinidega ja täitsa mere ääres. Võibolla ta on nüüd lähemalt vaadates tiba kulunud, aga suures plaanis on täitsa OK. Ruumi on piisavalt, toad on avarad ja toas on külmkapp! Tundub, et siin on ennegi eestlasi olnud, sest kodusest Tammelinna raamatukogust laenuks võetud Maroko reisiraamatusse oli keegi Agadiri kaardile harilikuga juba selle hotelli peale märkinud.
Hotellis paistab ametis olevat vägev aednik, kes on põõsaid kujundanud nii lennukiteks, teekannudeks kui autodeks. Ilus vaadata. Laps nägi põõsaste vahel isegi kilpkonna, meie oleme ainult kasse näinud. Peaks vist rohkem nina maas ja mitte päikese poole käima. Kunst-kärner õnnestus siiski koos põõsas-autoga ühele pildile saada.
Hotellil on üks suur puudus -- wifi levib ainult fuajees. Laps langes täiesti minestusse, kui sellest kuulis ja ütles, et puhkus on nässus. Veensime teda, et tasuks ehk proovida uusi asju ja vaadata ilma. Vastuseks kõlas, et tal oligi just plaanis mõnda uut mängu proovida. No mis sa oskad öelda. Kui wifi on ainult fuajees, siis saab seda ikkagi tarbida üsna piiratult. Siiski hommikul ja õhtul korraldame retki mekasse, et ühenduda ülejäänud maailmaga.
Ühesõnaga oleme end nüüd sooja päeva ja päikese käes sisse seadnud. Hotell annab meile kaks korda päevas süüa, kolmanda korra krabame kust saame. Läheduses on ka mitmeid väikesemaid ja veel väiksemaid "supermarketeid", kus saab nii krõpsu, küpsist kui ka õlut, veini ja limonaadi. Nii et puhkuseks on tegelikult kõik eeldused olemas.
Palju ei puudunud, et terve reis oleks lõppenud enne kui õieti alatagi sai. Kõigepealt selgus 2 (töö)päeva enne reisi algust, et üks pass on aegunud juba pea 2 (!) aastat tagasi. Ei jäänudki muud üle, kui anda kiirpassi taotlus sisse ja läks õnneks ning saime Tallinnast reisile eelneva päeva hommikul uue passi kätte. Sõidu eelõhtul hakkasime uurima juhilubade olukorda. Ühed load olid jäänud Tartusse ja teised osutusid aegunuteks. Ja mitte äsja, vaid juba veebruari (!) lõpus. Niisiis sõitsime Riia lennujaama ilma lubadeta ja hoidsime pöialt, et Läti politsei ei tahaks meiega suhelda. Õnneks ei tahtnud. Küll aga tähendab lubade puudumine, et Marokos me autot rentida ei saa, kuigi algselt oli selline plaan täitsa olemas. Aga mis siis ikka, vaatame ja naudime Agadiri ja selle lähiümbrust ilma autota. Eks siis peagi muljetame lähemalt, mis meile silma, kõrva ja suhu on sattunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar