Laulasmaal lustimas: spa ja gurmee

Laulasmaa on vist küll üks Eesti ilusamaid kohanimesid. Minu kui lõunaeestlase teadvusse jõudis ta esimest korda tänu Jaan Krossile, kelle Wikmani poiste lõpus käib Jaak 1944. aasta sepetmbris sealt Virvet otsimas. Ei leia, küll aga kohtab ta endist usuõpetuse õpetajat, kes aerupaadiga sügisesele merele asutab. Juba siis mõtlesin, et milline see Laulasmaa on? Kuidagi salapärane tundus. Tõsi, esimest korda sattusin sinna 1993. aasta suvel kaheks nädalaks keelelaagrisse. Krossilikku fluidumit ma tol korral sealt ei leidnud. Aga koht on vist ikkagi tänu oma nimele püsinud mu silmis põneva ja saladuslikuna.

Mitu talve olen mõlgutanud mõtet minna sealsesse spasse, aga ikka on sõelale jäänud Pärnu või Haapsalu. Aga sel aastal jõudis lõpuks järg Laulasmaa kätte. Peamiselt vist tänu sellele, et Hotelliveeb pakkus paketti "Kuni 10-aastane laps tasuta kaasa". Meile sobis ja tegime broneeringu kohe kaheks ööks. Nädal enne sõitu juhtusin lugema spa Facebooki lehelt kommentaare ja seal olid mõned päris sapised. Hinge puges kahtlus, et äkki ongi jube ja seinad kostavad läbi ja toad on räpased ja kulunud. Lohutasin end sellega, et eestlastele omaselt kiitust ehk ei jagata, aga kui on miskit halba öelda, siis midagi enda teada ei jäeta.

Niisiis saabusime reede õhtul videvikus Laulasmaale ja saime oma toakaardi hotelli vastuvõtust kätte. Tuppa jõudes puudus seal ilmselgelt lapsele mõeldud voodi. Otsisin meilboksist broneeringu kinnituse üles ja tegin kindlaks et "lapsele paigutatakse põrandale jumbo madrats". Helistame vatuvõttu ja kurtsime lapse magamisaseme puudumist. Lubati tuua. Hetke pärast tuligi üks (umb)venekeelne hotelliteenija lisavoodiga. Ütleme nii, et tuba oli suht väike ja sinna see voodi küll ei mahtunud. Kui küsisime, kuhu ta kavatseb selle panna, siis osutas ta meie varvaste peale, mis voodiserval istudes põrandal kõlkusid. Kui me arvasime, et meie jalgade peale küll ei saa panna, sest siis ei olegi meil selles toas enam mujal kui voodis võimalik olla. Proua kehitas õlgu, jättis voodi meile keset tuba vedelema ja lahkus. Meie tagasihoidlik arvamus, et ehk peaks tema seda vastuvõtuga klaarima, ei mõjutanud teda kuidagi. Mis siis ikka, helistasime ise uuesti. Paarikümne minuti pärast oli pisike toake vahetatud kolm korda suurema peretoa vastu, kus lisaks kahekohalisele voodile oli lahtikäiv diivan, 3 tugitooli, külmkapp ja poole suurem telekas. No me olime sellise arenguga väga rahul. Pole põhjust ühtegi halba sõna öelda, sest asi lahendati ju väga soliidselt ja ilma suurema tülita. Ja olgu kohe öeldud, et kogu ülejäänud kogemus hotellist oli väga super. Kuigi nädalavahetusel oli ööbijaid palju, ei kuulnud meie küll ühtegi naabrit ei seina taga ega koridoris ei õhtul, öösel ega hommikul ja ka muidu oli kõik maitsekas ja kena.

Spad väisasime kokku neli korda. Saunad olid üldiselt parajalt kuumad, mitte pidevast ukseavamisest maha jahutatud. Kõige parem oli väljas asuv puuküttega leilisaun, mis oli mõnusalt ruumikas ja kus sai korralikult leili visata. Saunast sai otse sulpsata õuebasseini, kus end pärast kuuma leili karastada.

Kiitma peab ka basseinide veetemperatuuri ja üldist õhutemperatuuri spas. Mõnes kohas on veest väljas võimatult külm olla ja ka basseinide vesi pigem jahe. Ilmselt sobiks, kui sa krooliks ühest otsast teise ja endal niimoodi naha sooja hoiaks. Aga no kes läheb spasse ujumistrenni tegema? Pigem minnakse ikka mõnulema ja lõõgastuma. Seda sai Laulasmaal igatahes täie mõnu ja naudinguga teha. Kui natuke norida tahaks, siis oli ainult 1 mullivann ja seegi nii pisike, et sobiks pigem kellegi koju. Aga õnnestus ka seal löögile saada, nii et lõpuks polegi ju põhjust nuriseda.

Aga täiesti klass omaette on Laulasmaa Spa restoranide tase. Esimesel õhtul sõime Verde nimelises saalis, mis oli tiba odavam, aga ikkagi meie arusaamise järgi oli toit supermaitsev. Teiseks õhtuks sättsime end kraad toredamale lainele. Olime laua broneerinud restoranis Wicca, mis kuulub Eesti 50 parima restorani hulka. Üks meist võttis angersäga ja teine pardifilee. Nendel taldrikutel ei olnud midagi juhuslikku ja seda nii maitsekombinatsioonide kui esteetilise elamuse poolest. Kui ma nüüd siin neid pilte vaatan, siis paistab toitu taldrikul kuidagi väge vähe olevat. Kohapeal see nii ei tundunud ja tegelikult oli pärast taldriku puhtaks lakkumist (!!!) ikkagi tunne, et kõhtu on nii mõndagi saanud. No oli hea küll. Magustoidust ununes üldse pilt tegemata, sest see oli nii ahvtalev, et sai enne otsagi kui pildistamine meelde tuli.

Ka hommikusöögi kohta saab ainult kiidusõnu lausuda. Kõik oli rikkalik ja värske: muna, peekon, kodujuust -- minu suured lemmikud olid kõik olemas. Lisaks tohutu valik igasugust võileivakraami, pannkooke, hommikuhelbeid jne. See oli vist esimene spahommikusöök, kus lisaks tavalisele kurgile-tomatile, olid olemas ka rediseviilud, idud ning gluteenitalumatutele ka riisi- ja maisigaletid ning tatrakeeks.

Nagu teada saime, siis vastutab kõigi söögikohatde menüü ja toiduvaliku eest peakokana Angelika Udeküll. Tubli töö, sest sööjate kõht lööb siiani nurru.

Toidunautlemisega ei saanud aga ainult spas piirduda, sest kiviviske kaugusel asub hubane kohvik Ott ja Matilda. Saime meiegi seal suu kreemiseks. Saiakesed ja koogid olid nii ahvatlevad. Vastlakuklid rohke vahukoorega ja nii nagu peabki -- ilma moosita. Kes tahab leida vahukoore ja saia vahelt moosi, mingu Rootsi. Üks õige eesti vastlakukkel koosneb ainult saiast ja vahukoorest.

Vaatamata vildakale algusele jäime me oma nädalavahetusega väga rahule ja praegu tundub, et Laulasmaa Spa saunades higistame me ka tulevikus ja loomulikult hellitame oma matsemeeli Angelika Udekülli gurmeega.