Seega siis vanalinn. Kuskilt oli mälusopis teadmine, et see polegi päriselt vana linn. Päris vana hävis Teises maailmasõjas ja praegune on ehitatud osavate Poola ehitajate-restauraatorite poolt. Ikka needsamad Budimexi omad, kes toodi Eestisse 1970.-80. aastatel ka meie vanu maju uueks tegema. Tallinnas olid nad kõvasti ametis enne Moskva Olümpimänge ja Tartus seoses ülikooli juubeliga 1982. aastal. Vist oli isegi plaan lasta neil Jaani kirik üles ehitada, aga enne sai nõukogude võim otsa ja kaup poolakatega katki. Aga oma linna on nad küll üles ehitanud nii, et tundub päris soliidne ja iidne. Siin lihtsalt Vana turuväljaku neli külge. Oleks tahtnud majadesse sisse vaadata, et näha, kas ka seest on majad vanad või on ainult fassaadid taastatud.
Aga tagasi tänaste teemade juurde. Tundub, et on leiutatud uus viis turistide lõbustamiseks. Enam ei pea pelgalt tänavamuusikat pealt kuulama ja talle kopikat viskama. Huvilistele jagatakse kätte laulusõnad ja saab ise kaasa lüüa. Meie jäime siiski vaatlejateks ja ei proovinud ise poola keeles laulda. Sestap ei oska ka öelda, palju sellises lõbustuses kaasalöömine maksab.
Turistil läheb varem või hiljem kõht tühjaks ja tuleb asuda söögiotsingutele. Meie olime kindlalt otsustanud võtta esimeseks eineks midagi poola rahvuslikku. Meie korteriomanik oli meile kohe ühte kohta soovitanud ja kuna see asus vanalinnapiiril, siis seadsimegi sammud sinna. Olime täiesti kindlad, et restoran Zapiecek rõõmustab meie saabumise üle. Tegelikkuses sain hoopis pahandada, kui restorani välisvaatest pilti tegin. See polevat üldse lubatud. Veidike veider tundus, et kuidas nad siis peavad turistide piirkonnas söögiasutust sellise vaenuliku suhtumisega. Turistid teadagi tahavad kõike läbi läätse vaadata. Jäime siiski paigale, aga toidust ununeski pilt tegemata, kuna ei julenud uuesti fotokaga vehkima hakata. Või oli siiski nälg nii suur, et kargasime kohe toidule kallale. Pelmeenid olid ausad ja head. Valida sai umbes 15 erineva soolase täidise ja 5 magusa täidise vahel. Aga ei teagi nüüd, kas soovitada seda kohta või mitte. Korralik toidublogija vist ei soovitaks, sest vaenulikkus meie saabumisel siiski tore ei olnud.
Korduvalt imestasime inimeste vähesuse üle. Ilusal väga soojal suveõhtul olid tegelikult tänavad üsna tühjad. Küsisime üksteiselt, et kus need inimesed siis kõik on? Võiks öelda, et linn oli väga hõre -- inimesi üsna vähe, tänavad laiad ja alleedeega. Majade vahel puude, põõsaste ja lilleklumpidega haljasalad. Aga kõik need poolakad, keda stereotüüpse ettekujutuse järgi peaks väga palju olema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar