Islandi Westfjordid: kuumaveevannide paradiis, rahvuslinnud lunnid, veel üks kosk ja karmid mägiteed

Kuigi enamus turiste Islandi Läänefjordidesse ei lähe, tundus meile, et Islandi ringreisi peaks need siiski kuuluma. Et mitte liialt aega raisata ja mööda fjordiääri autoga logistada, siis sõitsime praamiga. Stykkisjomurist Brjanslaekurisse. Sõit võttis aega umbes 3 tundi ja praam oli nii tihkelt turiste ja autosid täis, et näiteks meie auto juht pidi kõrvalistuja uksest välja ronima. Kuna telgiga reisijatel on pidevalt häda eletriseadmete laadimisega, siis kasutasime praamisõiduaega fotoka akude laadimiseks. Puhvetist saime kohvi ja viini saiu (mis olid vist küll elu parimad).

Üks asi, mida Läänefjordides täiel rinnal nautima peaks, on looduslikud kuumaveevannid. Neid on päris palju. Osad neist tähistatud ja tee peal isegi viidad olemas, kuid mõne ülesleidmisega on tükk raskusi, Olime teinud internetis natuke eeltööd ja mõned potentsiaalsed ligunemiskohad juba ette välja valinud. Aga üks sattus meie teele üsna juhuslikult ja see oli tegelikult kõige ägedam. See oli Vatnsfjörduri looduskaitsealal otse mere ääres asuv väga puhta veega (isegi läbipaistvaga) üsna suur vann. See oleks justkui ise täiesti looduslikult sinna tekkinud, kuid tegelikult kindlast inimeste poolt rajatud.

Päris tore oli ka Pollurinn Hot Spring Talknafjorduri küla serval. See oli kolmest basseinikesest, riietevahetuse majast ja isegi kuumast duššist (!!!) koosnev kompleks. Viimane jällegi telgimatkaja jaoks väga oluline, sest millalgi on ju vaja pead pesta. Seal kohtusime ühe kohaliku taadiga, kes meiega väga sõbralikult juttu ajas ja ütles, et käib seal 4-5 korda nädalas end leotamas. Pidi nahale väga hea olema.

Viimasena käisime Gudrunarlaugi vannis, mis asus Edda hotelli lähedal. See oli üsna läbipaistmatu veega ja selles ujus päris rohkelt väikeseid vetikaid. Naersime, et pikema habemega inimene mutuks üsna kiiresti sammalhabemeks. Üldiselt peab ütlema, et kõigis nendes vannides on vähemal või rohkemal määral vetikaid ja kivid või istepingid enamasti üsna libedad. Esteetidele need vist ei sobiks. Riideid tuleb ka väga tihti vahetada lihtsalt vanni ääres ja kuhugi varju ei ole minna. Keerad lihtsalt teistele vannitajatele selja, koorid end paljaks ja ajad ujukad selga.

Tegelikult on need vannid ikka väga mõnusad. Väljas on 6-7 kraadi sooja, kuid vannis on väga soe ja mõnus. Isegi külma kätte välja tulles on keha veel tükk aega soe ja mõnus.

Läänefjordides õnnestus meil näha ka Islandi rahvuslinde lunne. Jäi mulje, et nad olid justkui tööl ja poseerisid igale turistile mõnuga. Ega ravuslinnuna ei jää ju muud üle ka, kui oma nimi ja võibolla ka õhtune kalasuutäis ausalt välja teenida. Turistid muidugi pidid ka kohati natuke pingutama, et nad ikka ilusasti kaadrisse saada.

 Mäed olid läänefjordides üsna karmid. Ühes kohas jäigi meil käimata, sest lõime lihtsalt vedelaks. Autos viibivast viiest inimesest kolm hääletasid tagasipööramise poolt. Selline järskude kurvidega kruusatee läks serpentiinina mööda mäekülge alla. Laskumised olid üsna järsud (kuni 15 %) ja tagasipöörded 180 kraadi. Nii jäi siis Raudasandur meil vaatamata. Lohutasime end sellega, et eks neid kollase ja punase liivaga randu näeb mujalgi ja pildistasime puhta kruusa vahel kasvavaid kollaseid moone.

Küll aga suutsime kohale sõita Dynjandi koseni. Üks paljudest Islandi koskedest, mis aga ikkagi tasus vaatamist. Veejoad olid end kividlele laiali laotanud kui tüllivahune seelik. Väga ilus.

Ööbimiskoha leidsime seekord natuke vaevalisemalt. Lõpuks leidsime ühe koha, aga seal oli islandikeelne silt, millest me ju esimese hooga aru ei saanud. Võtsime google translatori appi, tuvastasime sõnad korjama, kalastama, keelatud. Kuna ööbimisest ja telkimisest mingit juttu ei olnud, siis sättisime end platsii. Üks auto küll peatus mingil hetkel meie juures, ütlesime külamehele, et jääme üheks ööks ja ära ta meid ei ajanud.

Glymuri kosk ja Snaefellsnesi poolsaar (koos väikese kalaõnnega)

Magasime oma öö "hot poti" lähedal, kus leidsime vägagi privaatse mäenuki taguse platsikese kauni vaatega fjordile. Kalamees sai rahuldada oma õngeloopimise kirge, kuid kahjuks muidugi ükski kala ei näkanud.

Gullfossi vetevoogudest jäi veel väheks ja otsustasime vaadata ka Glymuri koske. See oli ööbimiskohale väga lähedal ja paarikümne minutiga olime kohal. Parkla oli pilgeni autosid täis pargitud, seega oli huvilisi teisigi. Infotahvlil oli kirjas, et edasitagasi matka pikkus on 5,5 km - see tundus igati jõukohane jalutuskäik. Asusime aga vantsima, rada oli alustuseks üsna lauge. Esimeseks ehmatuseks oli jõeületamine. Suure inimese jaoks polnud see muidugi keeruline, sest palk oli üsna jäme ja kõrval oli ka köis, millest kinni hoida. Aga palgi all üsna kiirelt voolav jõgi muutis murelikuks nii 7-aastase kui lapsevanemad (eriti ema, isa oli loomulikult üsna külma kõhuga). Pärast väikest arupidamist otsustati, et jõgi tuleb siiski ületada ja isa turvab noormeest. Lapsele loeti veel sõnad peale, et köiest mingil juhul lahti ei tohi lasta.

Kõik läks ladusalt ja keegi vette ei plartsatanud. Edasi läks rada natuke raskemaks. Kohati olid tõusud üsna järsud ja mudased. Õnneks olid raja kõrvale paigutatud köied, mille najal sai end üsna kerge vaevaga üles vedada. Samuti oli neist abi pärast laskumisel. Vastasel juhul oleks küll lihtsalt ühe pika liu saanud. Võiks öelda, et rada oli üsna tehniline, aga samas jõukohane nii lastele kui pensionäridele, vahepealsetest vanusegruppidest rääkimata.

Päris ninapidi kose juurde ei pääsenud, teda pidi ikka eemalt kaljunukilt imetlema. Võrreldes Gullfossiga oli vett muidugi kesiselt, samas langes see kõrgelt-kõrgelt. Klõpsisime pilte ja asusime tagasiteele. Nüüd läks jõeületamine ilma muretsemiseta ja noores matkasellis võis täheldada juba kerget hulljulgust. Üldse meeldis talle selline turnimisega matkamine palju rohkem kui laugel rajal kõndimine. Kordagi ei kostnud virisemist, et ei jõua ja jalad on väisnud. Nii et julgeks lastele seda matka soovitada küll. Kokku kulus matkale umbes kaks ja pool tundi. Nutiseade ütles, et üles sai ronitud 100 korrust.

Edasi siirdusime Snaefellnesi poolsaarele. Sattusime üsna ette planeerimata Raudfeldari kanjonisse, mis oli päris põnev. Üle kivide vahel vuliseva väikese jõe sai sinna sisse turnida. Kanjons ise oli väga lahe, hästi kitsas pragu vookles kivide vahel ja seinad olid kõik kaetud ererohelise samblaga. Ja oi kui jäine õhk seal oli.

Kiikasime veel Sönghelliri koopaid (laulvad koopad), kus sai end lõbustada sõnade hüüdmisega koopasse ja kuulata, kuidas see vastu kajab. Aga väga suurt entusiasmi turistid enam ei ilmutanud ja see oli märk, et tuleks jääda öömajale. Öömaja leidmisega ei olnud taas raskusi. Sai jälle imetleda nii liustiku, mägesid kui fjordi ja nautida privaatsust. Tegelikult on raske mõista, miks inimesed siin kämpingutesse ronivad.

Reisi neljanda päeva veetsime Snaefellnesi poolsaarel. Põhimõtteliselt võib selle päeva nimetada rannapäevaks. Muidugi mitte päevitamise ja ujumise mõttes, kuigi päike säras terve päeva. Aga rannapäev selles mõttes, et vaatasime erinevaid musta värvi kaljuseid randu. Esimene peatus oli kuskil Arnarstapi ja Hellnari kandis, kus leidsime kohaliku vaste Iirimaa Moheri kaljudele. No tõsi, viimased on natuke kõrgemad. Samas sai Islandi versiooni vaadata täiesti tasuta, kui Iirimaal tuli kuus eurot välja käia. Lahe oli vaadata, kuidas kunagi voolanud laava on moodustanud kohati justkui sambaid, aga kohati oleks keegi nagu rombe üksteise peale ladunud.

Järgmine huvitav moodustis oli Pufubjargi kalju. See pidi üks väga kõva kivi olema, sest ümbertringi oli meri kõik kivid ära kulutanud, aga see imelik kaljutükk seisis ikka püsti.

Pikema peatuse tegime Djupalonssanduris, mis oli kiviklibuline mererand. Kalamees otsustas kalapüügiga taaskord õnne proovida, teised võtsid üle kaljude ette lühimatka (2,5 km) Dritviki lahe juurde. Hetkel on see tavaline väike laheke, kuid paar sajandit tagasi oli see olnud kevadeti tohutu kalasadam. Aprilli algusest mai keskpaigani oli seal töötanud mitusada inimest ja 60-70 kalapaati. Nüüd ei meenutanud seda enam miski. Aga rand oli ilus vaadata ja üks lahes laiutavaid kaljusid meenutas täiesti krokodillipead.

Pärast matka saime jälle kalamehega kokku ja nagu selgus, oli ta ühele kalaparvele peale sattunud ja saanud kätte mõned makrellid ja saidad. Kõik olid rõõmsad, sest õhtul terendas värske kalaroog.

Viimasena turnisime veel Saxholli kraatri otsa. Sinna ronimiseks oli lausa raudtrepp ehitatud. Põhjus ilmselt see, et pinnas koosnes seal peenikesest klibust ja muidu oleks turistid selle lihtsalt laiali tallanud. Peab tunnistama, et see kraater oli kaugelt toredam vaadata, sest vett tal sees ei olnud ja lohk oli ka üsna ebamäärase kujuga.

Kalamees oli nii innustunud kalaõnnest, et otsustas ka siseveekogul õnne proovida. Meile jäi peaaegu tee äärde Hraunfjörduri järv, kus kirjade järgi oleks pidanud ka forelli ja lõhet olema. Kahjuks oli kalaõnn siiski selleks päevaks otsas. Küll aga saime me ära praadida päevase kalasaagi. Esimesena läks pannile hea rasvane makrell ja teisena vähemväärtulik saida. Oi küll maitsesid hästi. Isegi saida sulas suus (värske kala on ikka värske kala), makrellist rääkimata. Natuke soola ja pipart peale ja muud pole vajagi.

Lõputu veepäev: Gulfoss, Dingvelliri rahvuspark ja esimene kuumaveevann

Hommik algas nutuselt. öösel klõbistas vihma, kuid see meid eriti murelikuks ei teind, sest telk on korralikult vihmapidav (10000 mm). Hommikul korraks sabin rauges, aga kuni telgist välja saime ja asjad kokku pakitud, hakkas juba uuesti sadama. Telgi panime kokku täielikus vihmasajus. Kuiva võileiva närimine kruusaaugu serval ei tundunud just eriti ahvatlev ja nii otsustasime esimese asjana minna hoopis Gullfossi vaatama ja lootsime, et ehk leiame kuskilt ka bensiinijaama, kust õige gaasiballoon osta.

Nii olimegi juba hommikul kl 9 ühe Islandi suurima turismimagneti juures. Hiljem saime aru, et tänu nii varajasele tegutsemisele saime koske nautida peaaegu üksinda, vaid mõni üksik saksa turist oli veel nii varajane. Tund hiljem vooris turiste juba üksteise sabas.

No oli ikka võimas vetemöll küll. Sellist veemassi ei oleks ausalt öeldes oodanudki. Mühises mis hirmus, vihm justkui sadas alt ülespoole ja kose poolt õhku löödud piisad moodustasid täiesti selge vihmakardina.

Kui tundus, et oleme vett juba küllalt vaadanud, läksime külastuskeskusse. Reisiraamat ütles, et seal saab erakordselt head lambalihasuppi. Lähenesime ettevaatlikult letile, sest ega ei osanud ju aimata, mis see hind võiks olla. Alateadvuses on koguaeg info, et siin on kõik kallis. Ei olnudki väga ehmatav -- kausitäie supi eest küsiti umbes 15 eurot ja kausi võis veel üks kord täita ka. Kuna me ei olnud sel päeval ju veel üldse midagi söönud, siis lausa kargasime supi kallale. Väga maitsev kartulist, kaalikast, kapsast, porgandist ja rohkest lambalihast koosnev supike. Nii paks, et lusikas seisab sees püsti ja lambaliha oli väga korralik taine ja mingeid kahtlasi tükke ei olnud. Sõime kõik kaks kausitäit, sest nii oli lubatud. Vaatasime läbi akna kose poole voorivaid turiste. Vihm hakkas järgi jääma ja tundus, et tuleb ilus päev.

Sõitsime Dingvelliri rahvusparki -- poisid läksid kalale, tüdrukud matkama. Hakkas uuesti vihma sabistama, aga mõtlesime, et küll see varsti üle läheb. Ei läinud, nagu meile peagi selgeks sai. Vaid tugevamad hood vaheldusid nõrgematega. Viskasime vihmajakid selga ja asusime ühe loodusime juurest teise juurde vantsima. Peamiseks vaatamisväärsuseks oli Almannaggja sügav uhtorg, kus vesi oli uuristanud kahe kalju vahele paari kilomeetri pikkuse koridori. Selle kõrval laius  lagendik, kus voolas hulgaliselt jõeharusid ja seda kõike oli väga kena ülevalt serva pealt vaadata.

 

 

Paari tunniga olid vihmajakid üsna läbi vettinud, aga siiski oli kõik üle vaadatud. Saime kätte sama vettinud kalamehed, kes ei olnud ka ühtegi kala saanud. Nii et õhtusöögiks me forelli seekord ei saanud.

Olime internetist välja otsinud ka ühe "hot poti" ehk siis looduses leiduva kuumavee vanni. Küll oli meil kirjas selle nimi ja kohanimi, kus see asub. Sellest polnud palju abi, sest Islandil üldiselt viitasid ei panda. Külanimesilte ka mitte. Millegi ülesleidmine on peaaegu võimatu. Praktiliselt hea õnne peale satud õigesse kohta. Kui satud. Meil vedas, sest suure otsimise peale leidsime kuidagi üles väikeses Hvammsviki külas asuva Hvalfjardarlaug'i vanni. Vihma veel tibutas, kui end paljaks koorisime, ujukad selga saime ja vanni ronisime. Oi kui mõnus soe see oli. Vanni kõrval oli voolik, kust sai kuuma vett juurde lasta. Uskumatu, et saad istuda keset ilusat loodust, imetleda fjordi ja mägesid ning võtta tervisevanni. Lõpuks jäi vihm ka järgi ja elu oli lill.

Nagu peagi selgus, tegime enda teadmata ka keemiakatseid. Nimelt unustasid mõnest meist hõbesõrmused sõrme, sest nii kiire oli kuuma vette saada. Sõltuvalt vannis vedelemise pikkusesest sai mõni meist "kuldsõrmused" ja mõni "pronksist rõngad". Ja olgu öeldud, et pikem aeg ei mõjunud sel korral metallile väärindavalt.

 

Sissejuhtaus Islandile: Krysuviki väävliallikad, Keridi kraater ja Stokkuri geiser

2-nädalane Islandi reis on alanud. Vulkaanid, geisrid ja muud looduseimed ootavad meid. Oleme end reisile sättinud täpselt sama seltskonnaga, kellega koos tegime 2 suve tagasi autoreisi Šveitsi. Ehk siis 4 täiskavanut ja üks 7-aastane juntsu. Finnair ja Iceland Air lennutasid meid kenasti kohale. Suured said piletiraha eest ainult mittealkohoolseid jooke, kuid lapsele anti lausa söögikarp, mis sisaldas mahla, topsi skyri ja ühe banaani. Lisaks veel kõrvaklapid ja joonistusvahendid.

Lennujaamas võttis olukord korraks natuke mureliku pöörde, sest keegi ei seisnud seal meie nimesildiga. Nimelt olime broneerinud auto ühes väiksemas firmas nimega „Lagoon“, millel lennujaamas esindust ei ole. Proovisime juba kaks korda neile helistada, kuid keegi ei vastanud. Siis aga lõpuks ilmus üks inimene, kel selle firma nimega silt näpus. Kargasime ligi ja varsti istusimegi mikrobussis ning vurasime rendifirma poole. Saime oma Dacia Logani kätte. Autorendifirmas vaatasime veel suurt Islandi kaarti. Laps tundis huvi, kus meie hetkel oleme – Keflavikis. Aga lõpetame oma ringreisi Reykjavikis. Kõigi nende vik’ide peale küsis ta, aga kus see Heklavik siis on? Eks vulkaanist on viimasel ajal palju juttu olnud, sest kuu tagasi oli uudis, et Hekla võib kohe purskama hakata.

Varusime veel natuke söögikraami, kuigi enamuse olime juba Eestist kaasa võtnud, sest siin on hinnad ikka päris krõbedad ja meie mõttes poed väikesed ja kole hõredalt on neid ka. Samuti pidime ostma priimusele gaasi ja no see oli võrreldes Eestiga umbes 4 korda kallim.

Esimeseks looduslikuks vaatamisväärsuseks siirdusime Krysuviki ja Seltunisse keevaid väävlimuda potte vaatama. Haises ikka päris kõvasti ja ega seal auru sees just pikalt seista ei tahtnud. Ikka kiirelt mööda ja siis kaugemalt võis juba rahulikumalt imetleda. Ja kuna alles sel aastal oli üks turist sinna sisse kukkunud ja ära keenud, ega siis just väga lähedale ei tikkunud ka.

Järgmiseks siirdusime Keridi kraatri juurde. Seda loodusimet ei saanudki niisama imetleda, aed oli ümber ehitatud ja tuli lunastada 400 islandi krooni (umbes 3 eurot) maksev pilet. Ei hakanud koonerdama ja ostsime ikka pileti, sest kus sa muidu ikka neid kraatreid näed. Jällegi väga põnev. Matkata sai nii all kraatri sees ümber väikese järve kui mööda serva. Mõni jaapani turist ronis küll nii serva peale, et mõne proua pärast jõudsime juba muretsema hakata.

Esimese päeva viimaseks atraktsiooniks oli geisrite piirkonna väisamine. Aurupilved olid juba kaugelt näha. Ja see oli nüüd tõesti väga turistikas koht – inimesi oli hordide viisi. Aga siiski mahtusid kõik ära ja päris üksteise seljas ei pidanud elama. Stokkur oli igatahes väga hoos, puskas umbes iga 5 minuti tagant ja vahest viskas isegi paar purset 20 sekundise vahega. Päris geisri kõrval oli väga lahe seista – tasapisi hakkas veele nagu kuppel peale tõusma ja siis pani suure hooga üles. Parimad vaated ja fotod sai muidugi eemalt, aga siis pidi fotokas koguaeg laskevalmis olema, sest miski ju ette ei hoiatanud, millal vesi taeva poole sööstab. Mõne sekundiga oli kõik läbi ja 10 sekundi pärast oli ka aurupilv laiali hajunud.

Esimeseks ööks leidsime endale ööbimiskoha ilmselt ühe talumehe kruusakarjääris. Kui meil on kruus hele, siis Islandil on see praktiliselt must, sest koosneb laavakvist. Telki oli raske kinnitada, sest vaiad ei tahtnud kruusa sees püsida, aga kivide abil saime telgi ikka paika. Kui hakkasime sööki keetma, tabas meid ebameeldiv üllatus. Olime ostnud kogemata vale gaasi, mis ei sobinud meie priimusega. Pettumus oli suur, sest päev otsa olime söönud võileibu ja soe söök oleks väga meelepärane olnud. Mis siis ikka, sõime ikkagi lihakonserviga leiba ja jõime külma vett peale.Lõpetuseks lonksati veel lohutuseks paar suutäit Vana-Tallinnat, viina või strohi -- mida just kellegi kohvrist leida oli. Kümne paiku kobisime magama, sest päev oli alanud vara ja elamusi oli palju.