Taani meremuuseum -- museaalne gurmee Helsingöris

Esimesel Kopenhaageni töisel päeval külastasime Töömuuseumi ja Linnamuuseumi, Traditsioonilised ja vanad muuseumid, millest mitte midagi erilist esile ei oska tuua. Siiski, töömuuseumis oli üks tore vana protestilipp. Kuidagi enim on töölisliikumise ajast jäänud meelde loosungid "nõuame 8-tunnist tööpäeva", siis siin oli selline tore loosung, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva, 8-tunnist vaba aega ja 8 tunnist und. Päev kenasti kolmeks võrdseks osaks jagatud.

Aga teisel päeval vurasime Helsingöri, et väisata meremuuseumi, mis ca kaks aastat tagasi sai endale uue hoone. Õigem oleks muidugi öelda, et uue keldri, sest terve hoone asub maa all ühe vana laevaremondiks mõeldud kuivdokki ümber. Hoone on saanud tohutult palju arhitektuuriauhindu ja oli sel aastal ka Euroopa Muuseumide Aastaauhinna finalist, kuid ühtegi preemiat ei pälvinud.

Pildi ülempoolses vasakapoolses nurgas on näha ka Kronborgi loss, kus muuseum varem asus. Tegemist on kuulsa Hamleti lossiga ja nii juhtuski, et meremuusi lugu ja huvid ei mahtunud päris hästi Shakespear'i kangelase lukku. Nii ei jäänudki meremuuseumil muud üle, kui leida endale uus kodu. Ja peab tõesti tunnistama, et see on neil hullult hästi õnnestunud.

Kuna me olime grupp erialaprofessionaale, saime endale giidi, kes ei teinud lihtsalt ülevaadet Taanist kui mereriigist, vaid jagas väga palju infot näituse koostamise taga olnud ideede ja mõtete kohta. Näituse peamiseks ideeks oli "lugude jutustamine", mitte lihtsalt esemete ja fotode eksponeerimine. See on muidugi pea kõigi täna avatavate või uuendatavate muuseumide püüdeks, mille ümber terve näitus on punutud. Ühe mõtte tahaks ma meie teejuhi jutust kohe rasvaste tähtedega kirjutatuna välja tuua. Muuseumide arhiivid ja kogud ei ole tolmused kohas, kus istuvad ainult uurijad ja teadlased -- need on kohad, kus endisaegsed inimesed elavad. Just, kas enam paremini saakski seda sõnastada. Kui ei oleks neid arhiive, kus meie eelkäijad elavad, ei saaks me ka neist lugusid rääkida.

Tundub, et sellel näitusel olid koostajad ehk teadlased ja kujundajad toimetanud täielikus teineteisemõistmises, sest terve kujundus toetas teemat, millest parajasti pajatati. Näitus oli jagatud kaheksaks osaks, alates üldisest väga emotisonaalsest sissejuhatusest mere ja merelolijate teemasse ning lõpetades sellega, kuidas tänu merd mõõtvatele kaubalevadele on terve maailm meie igapäevases ostukorvis. Iga näituseosa kujundus lähtus sellest, mida parasjagu jutustati. Nt meremeeste elust rääkiv oli paigutatud justkui illuminaatoritesse, sadamatest rääkiv kastidesse ja konteineritesse, kaubanduses rääkivaid vitriine ümbritsesid peamised laevadega liigutatavad kaubaartiklid jne.

Kõik laevamudelid, mida meremuuseumid tavaliselt pilgeni täis on, olid samuti eksponeeritud ebatavaliselt. Erinevate mudelite puhul olid vitriinide alumised osad täidetud selle lastiga, mida need laevad vedasid, sest meredel ei sõidetud ju selleks, et laevu ringi liigutada, vaid ikka selleks, erinevaid kaupu (olgu selleks siis tee, vürtsid, hülgerasv, nafta või inimesed) ühest kohast teise toimetada Või siis see, kuidas maailmasõdades uppunud laevade makettid olid eksponeeritud juba tugevasti kreenis olles, justkui teel merepõhja poole. Navigatsioonist rääkides, mis on üks väga olulisi teemasid meresõidu juures, näidati ohtralt igasugu mõõteriistu, kuid räägiti ka lugu sellest, mis juhtub siis, kui midagi läheb viltu. Selle ilmestamiseks oli üks (siiani) jäädavalt kadunud laevamakett paigutatud justkui mere põhja, mis siis reaalses ekspositsioonis tähendas klaaspõranda all lebavat laeva.

 

Nojah, nüüd tekib kindlasti küsimus, et mis siin gurmeega tegemist on. Kas kuskil on köök, kus pakutakse kulinaarseid gurmee elamusi? Tegemist on metafooriga, mis võrdleb tänast muuseumi ekspositsiooni gurmeerestoraniga. Nagu vähegi usinam muuseumikülastaja tähele on pannud, siis tänapäeva muuseumide näitused on eksponaatide mõttes pigem üsna hõredad. See-eest aga hästi valitud ja peenelt serveeritud. Tänane hea muuseum ongi nagu kallis restoran, kus saab maista vaid parimat, nautida ja tekitada endas isu rohkema järele. Igatahes Taanis reisides julgen soovitada väikest serveeringut Taani Meremuuseumis.

Christiania - boheemluse oaas Kopenhaagenis

Mida ikka on teha esimesel vabal Kopenhaageni õhtupoolikul? Meie otsustasime võtta ette jalutuskäigu Christianiasse. Muidugi kahtlesime, kas endisest lillelaste paradiisist veel midagi järel on. Aga ega muidu teada ei saa, kui vaatama ei lähe. Ööbimiskoht oli vast nii 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et võtsime ette väikese matka. Alguses oli meie ümber linn nagu ikka, aga sihtmärgile lähenedes läks asi järjest toredamaks ja lustilisemaks. Sillutisest kasvasid välja roosid ja elulõngad, nende vahele olid pargitud rattad.

Veel mõned sammud ja jõudsimegi sihtkohta. Meile jäi ette üks värav, aga nagu pärast selgus, siis igast suunast sai Christianiasse läbi värava, mis oli lustlikult tähistatud.

Sisenesime siis nö vabaduse saarele ja vahtisime ammulisui enda ümber olevat. Kõik oli natuke liga-loga, umbrohi kasvas üle pea ja prügi vedeles ka natuke. Aga ses mõttes tundus, et turistide horde just ei olnud või vähemalt me ei näinud kedagi, kes oleks otse turistina välja paistnud. Kõik olid justkui kohalikud või siis vähemalt jätsid mulje, et nad jagavad matsu. Lonkisime ringi ja midagi väga kriminaalset (loe: kanepist) ei märganud. Aga siis äkki olid sildid, et siit edasi ei tohi enam pildistada, kuna kanepi müümine on siiani illegaalne.

 

Ja see oligi üsna salajane värk. Kõik kanepimüügi putkad olid mähitud sõjaväes kasutatavatesse maskeerimisvõrkudesse, nii et müüjat ei olnudki näha. Ja kui siis müüja kuskilt vilksas, olid nad päikeseprillide ja poolt nägu katvate rättide taha peidetud. Ikka täitsa illegaalne värk. Meie kanepit ei tahtnud ja lonkisime edasi. Jõudsime kenale keskväljakule, kus leidsime elevandi kuju ja stupa vahel kena privaatse lauakese istumiseks ja melu jälgimiseks. Terve plats oligi moondunud joogi- (ja vähesemal määral) söögikohaks. Õlut sai osta piimakannu tüüpi anuma sisse. Maksta tuli 50 kohalikku krooni ja kui kannu hiljem tagasi viisid, said kümneka tagasi.

Peale väikest jalutuskäiku oli õlu igatahes väga kosutav ja janu kustutav. Ümberringi oli igatahes väga lustiline seltskond, kes rüüpas õlut, mõni keeras ka plotskit ja kõik nautisid oma elu ja sõpru. Õlu joodud, jätsime Christiania seljataha koos plangule piserdatud sõnumiga, mis tänasesse Euroopa pagulasteemasse kuidagi eriti hästi kalpib.

Pikk nädalavahetus põhjanaabrite juures: telkimise ja ostlemise eri

Ühesõnaga oli pikk nädalavahetus Soomes. Peamisest eesmärgist ehk Särkanniemi lõbustuspargi külastamisest on terve eelmine postitus ja selle kohta enam miskit olulist lisada ei ole. Aga kuna Särkanniemi ei asu Eestist mitte 80 km kaugusel, nagu nt Helsingi, siis seal juba ühe päevaga ära ei käi, kui just liigselt rabistada ei taha. Laias laastus kulubki kolm päeva ära: üks sinnasõiduks, üks kohal lustimiseks ja üks tagasisõiduks. Järelikult oli vaja leida ka öömaja. Ainuõige valikuna tundus telkimine. Lihtne valik oleks minna kämpingusse ja väike summa maksta ja telk kenasti niidetud murule panna. Põnevam oleks muidugi metsa vahel vähe privaatsemalt telkida. Meie proovisime mõlemat.

Üritasime netist leida infot Eesti RMK platside sarnaste telkimisalade kohta. Erilist edu meil ei olnud, sest ega soome keelt ju ka ei oska ja inglise keeles suurt midagi ei leidnud. Aga siiski õnnestus välja peilida Evo Hiking Area (http://www.outdoors.fi/en/evo/directionsandmaps), mis pole küll päris Tampere külje all, aga ka mitte lootusetult kaugel. Sinna siis läksimegi. Kohe autost välja astudes leidsin sambla sees kasvamas kukeseene. Silme ees hakkas terendama hommikune omlett kukeseentega. Hiljem muidugi selgus, et see oligi ainuke kukeseen, mis selles metsas kasvas. Aga leidsime talle lisaks veel paar puravikku ja päris seeneomletita ei jäänud.

Ühesõnaga telkisime, ujusime koos ahvenatega ja nautisime mõnusat metsaõhku. Julgeks kõigile soovitada. Teiseks ööks jäime Härmälä kämpingusse päris Tampere külje all. Seal tuli maksta 15.50 telkimiskoha eest, pluss veel 5 euri iga inimese pealt. Nagu ikka Põhjamaade kämpingutes, olemas oli nii köök kui söögisaal. Mõlemad küll üsna kesise sisustusega: väikesed kahe plaadiga pliidid ja ahju polnudki. Nõude pesemiseks ei olnud ka ühtegi abivahendit. Järv oli küll olemas, kuid ujumiseks üsna ebamugav, sest vees olid suured kivid, mida sogase vee tõttu ei näinud ja seetõttu õnnestus korduvalt nö karile ujuda.

Kui nüüd võrrelda meie kahte ööbimist, siis esimene saaks hindeks 5 ja teisele annaks ehk 3 punkti, sest tasu makstes ootaks vist midagi enamat.

Nii kaugel, see Tampere nüüd ka ei ole, et terve päev sõidule kuluks. Seega jäi meil reedel ja pühapäeval aega ka muude huviväärsustega tutvumiseks. Kultuursed inimesed käivad muidugi muuseumis ja näitusel või tutvuvad arhitektuuripärlitega. Meie jätsime need seekord vahele, sest nii Helsingis kui Tamperes on enamus muuseume juba endaga sõbraks tehtud.

Aga alati on ju vaja uut riidetükki või kingapaari ja miks ka mitte mõnda uut vidinat kodusesse majapidamisse. Veidral moel on meil juba aastatega välja kujunenud kindel reisikava, mis algab hommikuse kell 8 Tallinnast väljuva Viking Line'i laevareisiga. Esimesena võetakse otse sadamast suund Arabia tehase juures asuva Iitala outlet'i juurde, kus tavapärasest soodsamalt võib leida nii Arabia, Iitala, Hackmani kui Fiskarsi tooteid. Ei tea, kas nüüd just meie lähenevale riigipühale mõeldes või mingis muus seoses, aga soomlased olid Aino Aalto disainitud klaasid lausa meie trikoloori sättinud. Tundsime end meelitatuna.

Järgmine käik on tavaliselt Vantaa IKEAsse. Mööblit me seekord ostma ei hakanud, aga nipet-näpet ikka. Küünlaid, salvrätte, mõned köögitarbed. Ja loomulikult lõunasöögiks lihapallid ja lapsele jäätist. Kui IKEAs maksab pehme masinajäätis 80 senti, siis mujal tuleb selle eest enamasti välja käia vähemalt 3 eurot.

Kohe Vantaa IKEA taga asub selline pood nagu Luhta Outlet, mis müüb lisaks Luhta toodangule ka muude tootjate riideid ja jalanõusid, kusjuures hinnad on päris soodsad. Sealtki astusime läbi. Pühapäeval võtsime ette väikese ostlemise Tamperest väljas asuvas ostukeskuses Ideapark. Seal on olemas enamus kauplusi, mis ühes korralikus ostukeskuses olema peavad.

Enne õhtusele laevale jõudmist haarasime Puistola raudteejaama kebabiputkast veel ühed mõnusad kõhutäied. Rullakebabi suureks väärtuseks selles kohas on see, et lavaš küpsetatakse kohapeal ja seetõttu on see hoopis parema maitsega. Soome rullakebabid on muidugi pea poole suuremad kui Saksamaa dürüm kebabid. Nii jõudsin ka seekord ainult pool ära süüa ja teise poole võtsin kaasa.

Tellisime ka ühe kebabi friikartulitega ja suur oli meie üllatus, kui see serveeriti väiksemat sorti kandikul, mida kasutati taldriku asemel. Portsjon oli hiiglaslik (võrdle fotol kandiku suurust noa-kahvli omaga) ja ausalt öeldes oleks meie 3-liikmelisele perele kamba peale piisanud sellest ühest einest.

Ühesõnaga oli mõnus nädalavahetus põhjanaabrite juures ja küllap läheme järgmisel suvel jälle.

Ameerika mäed ja muud loksutajad Särkanniemi lõbupargis

Puhkuse lõpetuseks nii lasteaia lapsele kui suurtele tööinimestele sai seekord ette võetud retk Soomes Tamperes asuvasse lõbustusparki. Kaalusime sama käiku juba eelmisel aastal, kuid siis jäi lapse pikkus napilt alla 120 cm, mistõttu mitmed sealsed atraktsioonid oleks talle veel keelatud olnud. Samuti põlgasime Särkanniemi päevapileti hinna (41 eurot) ka liiga kalliks. Käisime mullu hoopis Muumimaal ja igavlesime seal hullumoodi. Nüüd, kui mõlemad käidud, siis valiks iga kell Särkanniemi vaatamata oluliselt krõbedamale hinnale.

Lähenesime kella ühe paiku sihtkohale, milleks olime GPS-is märkinud lõbupargi parkla. Leidsime end selle peale suurelt maantee ehituselt ja mingit parklat küll ei paistnud. Ei jäänudki muud üle, kui järgida vanamoodsaid teeviitasid ja sõita nende järgi. Saime parklad kätte, kuid meie õnnetuseks olid need pilgeni täis. Meile pisteti pihku paberilipakas, mille abil pidime sõitma Hämppi nimelisse parkimismajja, kuhu oli organiseeritud soodushinnaga parkimine ja sealt bussitransport lõbustusparki. See oli kõik tore, kuid kaotasime sellega umbes tund aega väärtuslikku lustiaega. Aga lõpuks olime siiski õnnelikult saanud käe ümber paelad, mis tagasid meile kõigi atraktsioonide kasutamise. Mis siis muud, kui oli aeg alustada lustimisega.

6-aastane märkas üsna kohe Angry Birdsi kirju ja tegelasi. Nii pidimegi esmalt seadma sammud sinnapoole.  Seal oli hiiglaslik mängumaa ja erinevaid teemakarusselle, mis olidki just parajaks sissejuhatuseks tõsisematele katsumustele. Kuigi paljudel atraktsioonidel olid pikkuse alampiirid, siis õnneks polnud kehtestatud ülempiire ei pikkusele ega kaalule ja nii olid lapsevanemad teretulnud ka kõigile rahulikumatele tiirutajatele.

Seega alustasime rahulikumalt, et tasapisi liikuda hullemate kihutajate poole. Ise lootsin, et võtan julguse kokku ja kihutan esimest korda Ameerika mägedel, sest siiani on see veel tegemata. Alustasime lapse tungival soovil Angry Birdsi teemapargi arbuusiraudteel ja pean ausalt tunnistama, et pärast seda minu ind rauges, sest see loksutas juba üsna parajalt ja tunne oli üsna ebamugav.

Aga alla ei sobinud anda ja siirdusime aga järjest vingematesse seiklustesse. Kõik nö Ameerika mägede tüüpi üles-alla kihutajad. Alustuseks mootorrattad, siis koprajõel paadisõit, mis oli muidu üsna leebeke, kuid lõpetuseks kihutasime suure hooga mäest alla ja plärtsatasime vette. Lisaboonusena saime üsna märjaks. Õnneks oli soe suvepäev.

Soov Ameerika mägedele kihutama minna hakkas minust järjest kaugemale libisema. Aga päris alla ma siiski veel ei andnud ja proovisin minivarianti, kus "reisijad" kinnitati kõhuli kapslisse ja kihutamine algas -- ikka üles alla ja vahepeal suure hooga selja peale keerates. Oli ikka natuke kole küll, kuid samas sai see kõik üsna kiiresti läbi ja suurt hirmu ei jõudnud veel tundma hakatagi.

See viimane oli juba nii tõsine asi, et alla 140 cm pikkusi tegelasi sinna ei lubatud. Võtsime vahele mõne lihtsama kõigutaja ja keerutaja, kuhu ka laps peale sai. Aga siis tuli saatusele silma vaadata. Kas nüüd või mitte iialgi. Kui ma nüüd sinna Ameerika mägedele ei lähe, siis ei tee ma seda ilmselt kunagi. Laps innustas ka: emme võta end kokku, sa saad ju hakkama, sa pead seda tegema. Ei sobinud lapsele pettumust valmistada ja oma nõrkust näidata. Laps siirdus turvalisele Angry Birdsi mängumaale ja suured seadsid sammud tõelise katsumuse poole. Silt ütles, et raja pikkus on 700 m ja kiirus ulatub kuni 70 km tunnis. Korraks nagu võttis jahedaks. Aga ei, lasime end koos teiste hulludega kinnitada "vagunise" ja sõit võis alata.

Kisasin mis jaksasin, sest kisamata ei saanud jätta. See oli justkui iseeneslik ja hiljem tundus, et see muutis hirmu väiskemaks. Kurk oli valus ja häälepaelad kähedad veel päris mitu tundi hiljemgi. Samas lõppes seegi sõit kiiresti ja kuidagi ootamatult. Siiski teisele ringile ei läinud, las jääb midagi ka järgmiseks korraks.

Kui päeva lõpetuseks lapselt küsisime, mis talle kõige rohke  meeldis, siis võitjaks osutusid ikkagi kõik Angry Birdsiga seotud asjad ja üllatus-üllatus, täiesti vanamoodne klassikaline karussell. Suurte jaoks oli muidugi tipp-hetkeks maa ja taeva vahel kihutamine 70 km tunnikiirusega. Kas plaanime järgmisel suvel veel minna? Kindlasti.